Inspireerivad armastuslood läbi aegade
SAATEKS
Iga armastus on eriline ja erinev. Ja iga armastus räägib ikka sedasama lugu: kuidas suudab teine inimene sinus äratada midagi sellist, mis oli sinu sees valmis selleks, et ärgata.
Ja iga armastus loob maailma midagi uut. Kui mitte kusagile mujale, siis sinu südamesse. Aga armastus võib luua muinasjutte, näidendeid, filme, laule, teadust, riigipöördeid, legende, skandaale…
Need lood, mis on siia kaante vahele jõudnud, räägivad kõik inimese südamest ja ajast selle konkreetse südame ümber. Mitte ükski neist lugudest ei ole ei lõpuni õnnelik ega ka lõputult õnnetu, nii nagu on õnne, õnnetust ja elu täis iga aeg meie ümber.
Laululind ja jutuvestja
Jenny Lind (1820–1887), Hans Christian Andersen (1805–1875)
Taani kirjaniku Hans Christian Anderseni meeletust armumisest kuulsasse Rootsi lauljatari Jenny Lindi sündis mitu tuntud muinasjuttu.
Lihtne ja pealtnäha ilmetu Jenny (sel ajal veel oma sünnijärgse Johanna Maria nimega) veetis oma esimesed eluaastad ühes kolkakülas vaeses lastetus peres. Tema pärisema andis tütre peagi pärast sündimist ära – ta oli oma esimesest abikaasast lahutanud ja uus tütar oli vallaslaps, niisiis häbiväärne ja samas ka majanduslik koorem.
Naine, kes Jenny kasvatada võttis, oli pärit selgeltnägijate suguvõsast. Kasuema kinnitas väikesele Jennyle korduvalt: kuigi su elu algus on raske, ootavad sind tulevikus võidukaarik ja tuhanded jumaldavad inimesed.
Jenny muusikaline kuulmine oli eriline, sellest sai isegi ta lihtne ümbruskond aru. Nelja-aastaselt parandas laps kirikukoori solisti – too olla laulnud vale noodi. Igal võimalusel tahtis ta laulda ning ta hääl oli uskumatult hele ja suure ulatusega.
Kui Jenny hakkas saama viieseks, otsustas ta pärisema, et võib nüüd endale lubada kahe lapse kasvatamist. Nii sattus Jenny päevapealt maalt linna. Ta oli inetum, kohmakam ja häbelikum kui ta vanem õde. Jennyt oli küll õnnistatud ilusa hääle, aga mitte välimusega: paksuke, udejate juustega, liiga suure suu ja laia nösuninaga. Ta igatses lapsepõlvekodu ja kasuvanemate järele, tundes end linnas ja pärisema juures võõrana. Ainult laulmine oli midagi päris oma, kuhu lohutuseks põgeneda.
Lapse laulmist juhtus kuulma üks Stockholmi toatüdruk, kes külastas Jenny naabruses oma sugulast. Naine oli nii vaimustatud, et rääkis sellest ka oma perenaisele, tuntud tantsijatarile Sophie Lundbergile. Sophie tuli Jennyt vaatama, sattus temast samuti vaimustusse ja otsustas korraldada tüdrukule muusikahariduse.
Kuigi Jenny ema oli algul vastu („Minu tütrest saab korralik naine, mitte mingi lavanaine!”), muutis ta läbirääkimiste käigus meelt ning andis Jenny kasvatada jõukasse Lundbergide peresse. Nii hakkas tüdruk elama juba kolmandas kodus, olles ise vaid üheksa-aastane. Vahel tundis ta end üksildase ja ülearusena, aga seda rohkem ta laulis.
Jenny osutus äärmiselt andekaks ja temast sai tantsijannast kasuema hingeprojekt. Juba 18aastaselt oligi Jenny Rootsi lavade tipus, lauldes ooperite peaosi ja alustades soolokontsertidega. „Kõige parem Rootsi lauljatar,” kinnitasid kriitikud. Jenny laulis alati ebatavalise, uskumatu energiaga, ja see olnud tajutav isegi kontserdisaali viimastes ridades.
Vaesest kingsepaperest pärit Hans oli rännanud mööda Euroopat, elades räpakais üürikortereis. Talle meeldis ette lugeda oma luuletusi ja romaanide katkeid, kuigi seltskond kutsus teda salongidesse eelkõige selleks, et end tema kulul lõbustada. Juba lapsest saati oli Hans teadnud, et ta on imelik: koleda ninaga, pikk, küürus, looberdava kõnnakuga. Pealegi vaevles ta pidevas rahahädas.
Selline oli Hans Christian Anderseni elu juulis 1842, kui ta läks kuulama Jenny Lindi… Kohe pärast kontserti ostis impulsiivne ja lapselikult siiras jutuvestja suure lillekimbu ja suundus avaldama oma austust. See sündis aga väga kohmakalt. Sama impulsiivne ja sama siiras Jenny viskas mehe hotellitoast välja: ta oli väsinud, kell oli üks öösel, mitte keegi polnud teda varem niimoodi ette hoiatamata külastanud. Pealegi ei öelnud Hans Christian Anderseni nimi toona veel midagi. Lihtsalt keegi imelik vibalik.
Mehe kahe järgmise aasta päevikutest leiab viiteid, kui väga talle Jenny meeldis. Tegelikkuses ei puutunud nad silmast silma enam kokku, mitte enne kui 1844. aastal, kui nad sattusid koos ühise tuttava juurde lõunasöögile. Neiu ja temast viisteist aastat vanema Anderseni vahel tekkis kiire teineteisemõistmine; nad rääkisid seal lõunasöögil ja koju jalutades tundide kaupa ning hakkasid edaspidi tihedalt suhtlema. Jennyl oli häbi, et ta oli esimesel kohtumisel mehe välja visanud, Hans aga korrutas: „Teil oli selleks täielik õigus, ma olin väga ebaviisakas!”
Kohe pärast ühist õhtusööki Jennyga tunnistas Andersen päevikus: „Ma olen armunud! Nii armunud nagu ei iial varem!”
See armumine jäi lõõmama pikkadeks aastateks, võttes vahel vaat et hulluse vormi. Anderseni päevikust saab lugeda, kuidas ta viskles jumaldamise ja raevu vahel. Päev päeva järel täitis ta päevikulehekülgi sissekannetega Jennyst: „Ta on maailma kõige ilusam hing. Tänu temale mõistan ma lõpuni kunsti pühadust.” Mees unistas võimalusest Jennyga abielluda. Hiljem tunnistab päevik kibedat pettumust: „Ta patsutab mind sõbralikult, ta kohtleb mind nagu last!”
Sõbrad mäletavad, et Andersen käituski sageli nagu laps, ja eriti ilmnes see joon Jennyga suheldes. „Ta mossitas ja turtsus nagu ärahellitatud poisike,” meenutab üks ta sõpru päevi, kui Andersen sai Jennylt korvi.
Andersen sai erakordselt hästi läbi lastega, kes ümbritsesid teda kõikjal. Suur osa tema muinasjuttudest sündiski just laste palvete peale: „Istu maha, mõtle meile üks jutt!” Vahel aga meeldis talle olla üksinda ja mängida omaette: tal oli lapsest peale harjumus lõigata paberist välja tegelaskujusid ja mõelda neile siis juurde muinasjutte.
Tänapäeval on moes arutleda Anderseni võimaliku homoseksuaalsuse üle. Kas see, et ta rändas Euroopas ringi koos mõne noormehega, näitab omasooiharust? Või hoopis vastupidi – ükski 19. sajandi keskklassi pere poleks lasknud oma poega temaga rändama, kui olnuks kinnitusi kirjaniku homoseksuaalsuse kohta?
Anderseni päevikute ja kirjade lähem uurimine tõendab, et ta oli sügavalt huvitatud naistest. Enne Jennyt oli tal olnud kaks suurt armumist, aga kumbki neist ei viinud tõelise läheduseni: mees kõikus häbelikkuse ja liigse pealetükkivuse vahel, suutmata tõelist suhet alustada. Naised võtsid teda toreda energilise veidrikuna, ei enamat.
Mõni kirjandusuurija on otsinud allasurutud suure seksuaalsuse märke ka Anderseni muinasjuttudest: sellena tõlgendatakse näiteks tema jõulisi surmastseene. Vaid paaris muinasjutus puudub surmamotiiv, enamasti kirjeldab ta kolpasid, skelette ja suremist pikalt. Psühhoanalüütilise koolkonna järgi tähendab see vallandamata seksuaalset kirge.
Kas bi- või heteroseksuaalse laenguga, igal juhul on selge, et Anderseni energia suundus eraelu asemel loomingusse, ning vähemasti kahe tema tuntud muinasjutu tekkejõuks oli armumine Jennysse. Kuna neiut nimetati Rootsi ööbikuks, kinkis Andersen talle muinasjutu ööbikust, kes suudab laulda vaid vabaduses. Nagu Andersen märkis, räägib see jutt ideaalsest kunstnikust, Jennyst. Aga võimalik on ka maisem tõlgendus: muinasjutt võis olla vihje Jenny tõrksusele end Anderseniga sidumise vastu, ja palve neiule, et too jääks sel juhul vabaks ja puutumatuks ka kõikidest teistest meestest.
Kui Jenny ütles, et ei tunne ega hakka kunagi Anderseni vastu tundma muud kui õelikku armastust, kirjutas Andersen muinasjutu „Lumekuninganna”: sellest, kuidas õde ja vend teineteist armastasid ning kuidas õde päästis venna üksindusest ja külmumisest. „Tule ja päästa mind, olen maailmast ära lõigatud, tule ja soojenda mind, kasvõi õena,” näis olevat Anderseni palve.
Mõne aja pärast kirjutas ta veel ühe jutu, mille kinkis koos pühendusega Jennyle. Seda lugedes olevat neiu nutma hakanud. Muinasjutt rääkis… muidugi pardipojast, kes oli kohmakas ja inetu, kaaslaste narrimise ja põlguse objekt. Aga ühel päeval, pärast suuri kannatusi, märkas ta vees enda peegelpilti: temast oli saanud imeilus olevus, kelle sära oskasid nüüd ka teised märgata. Jenny tundis, et muinasjutt rääkis ühtaegu nii temast kui ka Hansust.