ja lõpuks kätte saadud kõliseva eseme käest pillama. „Ah ainult sina, Turms,” nentis ta ja püüdis eset selja taha peita. Kuid seda oli asjatu peita. Nägin pimedaski, et see oli kuldkett, mille ta meeste nähes nii väga suurustades oli merre visanud.
Kui Dionysios taipas, et olin asjast aru saanud, puhkes ta vähimalgi määral häbenemata naerma ja ütles: „Kirjaoskaja mehena ei suhtu sa kindla peale ohvreisse ja muusse seesugusesse eelarvamusega. Mu ohver Poseidonile oli nii-öelda vaid teatud mõistulugu, nagu Joonia targad nimetavad jumalatelegende mõistulugudeks ja seletavad neid mitmeti. Kokkuhoidliku mehena sidusin muidugi rihma kaelakee külge ja teise otsa kõvasti laevanina külge, enne kui ma oma aarde merre viskasin.”
„Aga tuul, mida sa palusid, läänetuul?” küsisin hämmeldunult.
„Läänetuule lõhna tundsin ma juba õhtul mere värvuse ja pimeduse ohete järgi,” tunnistas Dionysios vaguralt. „Ma olen kindel, et ka ilma keeta tuleb tugev läänetuul. Küll näed, kuidas päike tõuseb pilvedesse ja koos tuulega tuleb hoog vihma nii et kohiseb.”
Tema siirus vapustas mind, sest ka kõige iroonilisem mees säilitab siiski kusagil südamesopis austuse ohvrite vastu. „Kas sa tõesti jumalaid ei usu?” küsisin ma.
Dionysios vastas põigeldes: „Usun, mida usun, kuid seda ma tean, et kui märgid poleks mulle läänetuule tulekust aimu andnud, poleks läänetuult ka siis tulnud, kui oleksin sada kaelakeed merre visanud.”
Dionysios kuivatas kaelakeed hoolikalt oma hõlsti hõlmasse ning läks aaret kirstu luku taha panema. Siis ta ohkas raskelt, ringutas, nii et liikmed nagisesid ja käskis mul magama minna ning mitte tühje mõtteid haududa. Merel lubas ta mõelda minu eest.
Nagu Dionysios oli öelnud, saime varahommikul kaela ägeda vihmahoo. Laineharjad läksid vahuseks ja me purjetasime mastide nagisedes itta. Lainetus oli nii tugev, et Dorieusel hakkas süda iiveldama ja ta muudkui oksendas, sest peahaav piinas teda ikka veel. Kuid ka paljud Dionysiose mehed lamasid söömata tekil ja hoidsid pardast kinni.
Läänetuul ajas läände purjetavad lastilaevad sadamatesse varju. Dionysios purjetas saarte ja randade lähikonnas avamerel midagi kartmata. Tal oli õnne, sest kui jõudsime Rhodose ja mandri vahelisse väina, tuul vaibus. Kui hommikul hakkas puhuma maatuul, tuli meile vastu terve karavan pardani lastitud laevu, mis vedasid Pärsia sõjalaevastikule Mileetose suunas vilja ja õli. Laevade meeskonnad tervitasid meid lõbusas tujus, sest meie laev oli Foiniikia laev ja Dionysios oli välja pannud Pärsia tunnused.
Minu arust Dionysios ei hoolinud suurt sellest saagist, ta tahtis ainult meestele ja iseendale tõestada, et peab edasi Joonia sõda. Kaaperdasime suurima laeva nii kiiresti, et selle meremehed ei jõudnud arugi saada, mis juhtus. Kui Dionysios kuulis, et need olid Küprose Salamise kreeka laevad ja pärslaste teenistuses, käskis ta mõlemal viiekümneaerulisel viivitamata väikesed laevad uputada. Vilja ja õli polnud meil vaja ja kaasa võtta me neid ei saanud.
Laevurid oskasid ujuda, sest nad olid joonlased. Seepärast käskis Dionysios põgenevatele ujujatele aeruga pähe koksata ja neid odaga tappa, nii et meri meie ümber oli punaseid laike täis. Ta ei lubanud kellelgi pakku pääseda, sest üksainuski randa jõudnu oleks enneaegu paljastanud, et Pärsia vetes liigub kolm Foiniikia sõjamärkidega piraadilaeva.
Nähes ümberringi laevu uppumas ja kaaslasi verega vett värvimas, hakkasid mõned suurima laeva mehed armu paluma, kuid enamik leppis saatusega ega mõelnud minu arust suurt midagi. Laeva pealik, kes oli ühtlasi kogu karavani juht, kõnetas julgesti Dionysiost ja kinnitas, et talle on ükspuha, kas ta sureb täna või homme. Igal juhul ajaksid pärslased ta laevade kaotuse pärast teibasse ja ta polnud ka muidu pärslaste sõber, ehkki olude sunnil neid teenis.
Dionysios pidas ta juttu arukaks, kuna mehel polnud tõepoolest enam midagi kaotada ning võttis tema ja ta tüürimehe lootsideks. Nad tundsid Küprose maamärke, tuuli ja merehoovuseid ning olid korduvalt purjetanud Salamisest Foiniikia suurtesse linnadesse.
„Kuid,” ütles Dionysios, „mehed su ümber näevad, et sa oled pärslastest lahti öelnud. Vali nende seast paar-kolm parimat meremeest ja tapke siis üheskoos kõik teised, et tõestada oma head tahet.”
Kapten ja tüürimees kõhklesid alguses niisugust käsku kuuldes, kuid taiplike meestena said aru, et kui nad olid öelnud A, peavad nad ütlema ka B. Nad valisid teiste hulgast meelepärased mehed välja ja tapsid siis üheskoos kõik teised, paludes muidugi igaühelt andeks ja seletades, et see tegu on vältimatu. Dionysiose käsu peale raiusid nad kirvestega katki oma purjelaeva põhja ning tulid üleni veristena meie laevale.
Purjetades ja sõudes suundusime Küprose poole ja tabasime teel rikka kaubalaeva, mis oli suur ja ilusasti kaunistatud ning vedas peale kalli kauba ka reisijaid. Selle meeskond üritas asjatult relvi haarata, kui olime aluse igalt poolt ümber piiranud ja ronisime ta kõrgeid külgi mööda tekile. Pärast kohkumisest toibumist tulid reisijad relvadeta ja käsi tõstes verest libedale laevalaele ning lubasid eri keeltes üks teisest suuremat lunaraha iseenda, naiste ja tütarde eest. Kuid Dionysios oli ettevaatlik mees ega tahtnud, niipalju kui see tema võimuses oli, jätta ellu kedagi, kes kunagi aastate pärast tema ja meeste nägusid tunneks, seepärast tappis ta oma käega nobedalt kirvega raiudes reisijaid, kuid jättis naised laeva riisumise ajaks oma meeste kätte.
„Tehke kiiresti, armsad suguvennad,” ütles ta. „Ma ei saa teile keelata teie ühetoonilises ja ohtlikus merepealses elus rõõmu, mida valmistavad naised. Kuid pidage meeles, et teen oma käega vagaseks igaühe, kes proovib mõnda naist kaasa tuua ja laeva peita. Sellest tuleb ainult tüli ja pahandust.”
Ta mehed sikutasid himuralt habemeid ja vahtisid säravate silmadega naisi, kes nuttes üksteisest kinni haarasid. Dionysios aga naeris ja nentis:
„Pidage ka meeles, mu vahvad sõdurid, et iga rõõmu eest tuleb maksta. Igaüks, kes kulutab selle lühikese aja oma lapselike himude rahuldamiseks selle asemel, et aitaks mõistliku mehe kombel saaki koguda, jääb oma saagiosast ilma. Teil on vaba valik nagu Heraklesel, kui jumalanna näitas talle vooruse kitsast ja pahe laia teed.”
Phokaia meeste ahnus ja saagihimu oli nõnda suur, et vaid mõned neist sööstsid naiste kallale. Teised läksid mööda laeva laiali ning me kogusime sealt kulda ja hõbedat rahana ja esemetena, ilusaid kujusid, naiste ehteid ja mitmevärvilisi kangaid, isegi kaks rulli purpurkangast. Me panime tallele ka laeva vürtsivarud ja veini ning selle röövimise peale ei kulunud kuigi palju aega, sest Phokaia mehed teadsid, kust otsida ja mida virna koguda. Nad pildusid meie laevalaele ka reisijate asjad ja riided.
Kõige lihtsam olnuks laevale tuli otsa panna, sest meie rammid ei suutnud nii vägeva laeva seedripuust külgi purustada. Kuid Dionysios ei tahtnud merel suitsu- ega tulemärke anda. Sellepärast pidime suure vaevaga raiuma laeva põhjasse küllalt suured augud, et see kiiresti upuks. Kui ta hakkas vajuma ega õõtsunud enam, ajas Dionysios jalahoopidega jalule mehed, kes olid saagi asemel valinud naised, ja käskis neil naiste kõrid läbi lõigata andmaks neile talutud häbi eest tasuks kerge surma. Kuid üht meest ta ei suutnud enam jalule ajada, sest kõige tugevam naine oli pärast laevalaele pikali paiskamist torganud suure juuksenõelaga läbi kallalekippuja silmad ja tapnud seejärel enda. Dionysios ja teised mehed imetlesid seda naist ta vapruse pärast ning katsid austuse märgiks enne laeva uppumist ta näo.
Ainult Dorieus ei osalenud saagi kogumises ega naiste vägistamises, vaid tuli kohe pärast vallutust meie laeva tagasi. Mikon ei võtnud osa lahingust, kuid vaatas laeva läbi ja leidis sealt elevandiluust kaunistustega ravimilaeka koos arstiriistadega.
Kui Dionysios heitis Dorieusele ette laiskust, ütles Dorieus, et tema võitleb ainult relvis meeste vastu. Mida tublim on vastane sõjariistade kasutamises, seda parem. Kuid relvitute tapmine ja röövimine ei olnud tema vääriline. Dionysios jäi sellega rahule ja lubas talle tema osa saagist, ehkki ta ei teinud selle kogumist kaasa. Dorieus rõõmustas selle üle nii, et soostus ütlema:
„Muidugi tapan ma ka relvadeta mehe, kui küsimuses on vajalik ohver, nagu vahel kõige suremas kitsikuses. Kuid siis tuleb pritsida vett, ehtida ohvri pea pärjaga ja hõõruda ta otsaesisele tuhka. Võin vägisi võtta ka naist, kui ta on heast suguvõsast ja ka