pärit algallikast ja ajakohased. Paradoksaalsel kombel võib avatud andmete poliitika rakendumine Eestis seda olukorda hoopis suurel määral halvemaks muuta. Kolmanda osapoole ehk arendaja tehtud rakenduste kasutamisel ei ole lõppkasutajal enam sidet andmete tootjaga ehk algallikaga. Samuti ei ole teada, kuivõrd erinevad on lõppkasutajale nähtavad ruumiandmed nendest andmetest, mida arendaja sai algallikast. Avatud andmete poliitika väljatöötajad muretsevad küll selle pärast, et kõigile huvilistele ehk arendajatele ja lisaväärtuse tootjatele oleksid andmed, sh ruumiandmed, kättesaadavad algallikast, kuid see, mis saab nendest ruumiandmetest pärast arendajapoolset töötlust ja edasimüümist, pole kuidagi paika pandud. Ilmselt hakkab seda reguleerima turg ja lõppkasutajate teadlikkus.
Mainimisväärseteks põhimõteteks on andmete masinloetavus, ajakohasus ja vabade standardite kasutamine. Tegemist on põhimõtetega, millele vastavust on võimalik suuresti tagada tehniliste meetmetega. Kuna Eestis hakati paljusid ruumiandmeid sisaldavaid andmekogusid pidama alles 20 aastat tagasi, on need hallatavad masinloetaval kujul, mitte aga skaneeritud ajalooliste dokumentide kogumitena. See on suur erinevus ja eelis võrreldes Lääne-Euroopa riikidega, kes on pidanud kulutama märkimisväärseid ressursse kaartide digitaliseerimisele ja vektoriseerimisele. Ruumiandmete ajakohasuse tagamiseks teabevaldaja andmekogu ning koha vahel, kus ruumiandmed on taaskasutataval kujul kättesaadavad, on ilmselt abi rajatavast riigi avaandmete koondportaalist ning andmete kasutaja võib olla kindel, et need andmed, mis ta alla laadis, on samasugused ka teabevaldaja andmekogus. Hoopis valusam on aga ruumiandmete puhul küsimus, kas teabevaldaja andmekogus olevad andmed on ajakohased ja vastavad reaalsusele.
Avatud andmete puhul peetakse oluliseks põhimõtet, et need oleksid esitatud vabas vormingus, mis ei ole ühegi ettevõtte ega isiku ainuomand. Rääkides ruumiandmete kasutajate vajadustest Eestis, tuleb mainida, et kasutajad soovivad saada andmeid vormingus, mida „sööb” nende kasutatav GIS-/CAD-tarkvara. Ruumiandmete konverteerimine ühest vormingust teise on rahulolematust põhjustav ebamugavus, isegi kui tarkvara seda võimaldab. Eestis kasutatakse nii kindlate tootjate GIS-tarkvara kui ka vabavara GIS-tarkvara, mis on siiski vähem levinud. Seega peaksid avatud ruumiandmed olema kättesaadavad vormingutes, mida valdavalt kasutatakse, sh nii mõnes tootjakeskses ja suletud kui ka vabas vormingus.
Avatud andmete poliitika rakendamine kujuneb efektiivseks, kui suudetakse üleriiklikult ühtlustada taaskasutataval kujul avaliku teabe ligipääsu, väljastamise ja kasutustingimused ning tasu võtmise põhimõtted.
Viimase grupina võib välja tuua avatud andmete põhimõtted, mis käsitlevad andmete kasutamise õigusi, piiranguid ning kättesaadavust. Mitmel põhjusel on need aspektid ruumiandmete kättesaadavuse osas Eestis üpris ebaühtlaselt reguleeritud. Avaliku teabe seadusega on kehtestatud ühtsed andmete avalikustamise põhimõtted. Ruumiandmete osas reguleerib nende kättesaadavuse küsimusi ruumiandmete seadus, milles kajastuvad INSPIRE direktiivi põhimõtted. Ruumiandmete seadus kohustab teabevaldajaid tegema nende hallatavad ruumiandmed kättesaadavaks kindlatele nõuetele vastavate teenuste, sh allalaadimisteenuste kaudu ning kujul, mis vastab samuti kindlatele nõuetele. Samas jätab ruumiandmete seadus teenuste jagamise tingimused ja korra ehk andmete kasutusõigusi ja litsentseerimist puudutavad küsimused reguleerimata ning annab volitused ministrile, kelle valitsemisalasse vastav andmekogu kuulub.
Suures osas on andmete kasutamist puudutavaid küsimusi reguleeritud vastavates õigusaktides. Nii et põhimõtted, mis puudutavad andmekogust andmete taotlemise, väljastamise ning andmete kasutamise tingimusi, on sätestatud paljudes õigusaktides, milles orienteerumine on keeruline.
Raha
Kas avalik teave peaks taaskasutataval kujul olema kõigile tasuta kättesaadav või peaks selle eest siiski maksma? Kui suur võib olla tasu? Need küsimused on ilmselt kirglikeks aruteluteemadeks nii Eestis kui ka kogu Euroopa Liidus ning aktuaalsed ka ruumiandmeid haldavate teabevaldajate hulgas.
Teabevaldajatele on Eestis teiste teabevaldajate ruumiandmed tasuta kättesaadavad. Olukord on aga kirju andmete tasudega era- ja kolmandale sektorile. Kui üldistada (ja mitte eristada, mille eest täpselt tasu võetakse, kas teenuse osutamise, ruumiandmete väljastamise toimingu, ruumiandmete kasutusse andmise või muu taolise eest), siis võib ütelda, et tasu võtmine ja tasumäärad on andmekoguti erinevad. Näiteks kehtestab ruumiandmete seadus tasud Eesti topograafia andmekogu andmetele, kuid teatud keskkonnaalased andmed, nagu metsaregistri andmed, on keskkonnateabe keskuse kodulehelt vabalt allalaaditavad. Või näiteks aadressiandmed on Maa-ametist kõigile taaskasutataval kujul tasuta kättesaadavad, kuid katastriüksuste andmete väljastamisele kehtestab tasud riigilõivuseadus.
Selline olukord on tekkinud üpris pika aja jooksul ning see pole iseloomulik ainult ruumiandmetele, vaid kõikidele avaliku sektori andmetele. Võib spekuleerida, et teatud andmekogude puhul on tajutud monopoolset seisundit ning pole jäetud kasutamata võimalust toiminguid riigilõivustada. Teatud andmekogude puhul on aga teabevaldaja ja riigi huvides, et andmed ühiskonnas laiemat kasutust leiaks – sel juhul on need tasuta ja võimalikult lihtsalt kättesaadavad.
Ka teistes Euroopa riikides on olukord erinev. Näiteks sõltub väga palju sellest, kui suurel määral finantseeritakse teabevaldajaid riigieelarvest ning kui suures mahus peavad nad ise raha teenima. Markantseks näiteks on PSI direktiivi täiendamise eelnõu sõnastus, mis puudutab tasusid. Ilmselt on üritatud leida kompromissi vastandlike huvide vahel ning tulemuseks on sõnastus, mis jätab mitmeteks tõlgendusteks laialdased võimalused.
Kokkuvõtteks
Avatud andmete poliitika rakendamine kujuneb efektiivseks, kui suudetakse üleriiklikult ühtlustada taaskasutataval kujul avaliku teabe ligipääsu, väljastamise ja kasutustingimused ning tasu võtmise põhimõtted. Praegu läheb palju jõudu tehnilise infrastruktuuri rajamise peale, mis soodustaks andmete taaskasutataval kujul kättesaadavaks muutmist. Kuid ainuüksi sellest ei piisa ning võib eeldada, et plahvatuslikku muudatust taaskasutataval kujul andmete kättesaadavuse osas lähiajal ei toimu. Kas see on edasiminek või paigalseis, sõltub juba sellest, millise mätta otsast vaadata. Vähemalt ruumiandmed on viimaste aastate jooksul muutunud järjest avatumaks ning selline trend jätkub.
2. PEATÜKK
ROHELINE IT
Oleme silmitsi olukorraga, kus loodusressursid vähenevad üha ning ligipääs neile on muutunud keeruliseks, ent samas vajavad riigid neid kasvu tagamiseks üha enam. Seega eeldab majanduse konkurentsivõime tõstmine nutikamat ja ressursitõhusamat tootmist ning tarkade tehnoloogiate kasutuselevõttu. OECD peab jätkusuutliku majanduse üheks võtmekomponendiks IKT-d, viidates, et samas kui IKT-sektor tekitab 2 % maailma süsihappegaasist, suudab see vähendada ülejäänud 98 % CO2 tekitajate negatiivset mõju. See peatükk annab ülevaate Eesti rohelise IKT potentsiaali kaardistamiseks läbi viidud uuringu tulemustest, samuti plaanidest, kuidas selle käigus antud soovitusi ellu rakendada. Lisaks avaliku sektori plaanidele antakse ülevaade ka erasektori toimetamistest: ambitsioonikast Targa Vormsi algatusest ning e-veoselehe projektist.
Roheline IKT kui keskkonnasäästu ja kulude kokkuhoiu võimaldaja
Kristiina Kitsik
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
2011. aasta lõpus korraldas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium koostöös Ernst & Youngiga uuringu Eesti ettevõtjate rohelise IKT alase teadlikkuse ning selle valdkonna potentsiaali kaardistamiseks Eestis.
Roheline IKT on 21. sajandi alguses välja kujunenud kontseptsioon, mis ühendab endas IKT lahendused ja keskkonnasäästu. Suures plaanis tegeleb roheline IKT kahe põhivaldkonnaga: IKT seadmete ja lahenduste keskkonnasäästlikkusega (IKT roheliseks muutmine) ning muude eluvaldkondade keskkonnasäästlikkuse tõstmisega IKT lahenduste abil (selle abil roheliseks muutmine). Kui varem peeti keskkonnahoiu temaatikat vaid rohelise liikumise pärusmaaks, siis koos IKT lahenduste arenguga põimub see üha enam ettevõtete igapäevasesse tegevusse. Selle põhjuseks on asjaolu, et ühelt poolt võimaldab IKT saavutada kulude kokkuhoidu tööprotsessides ja teisalt on paljudele ettevõtetele