Kjell Westö

Terendus 38


Скачать книгу

p>

      Terendus 38

      (kolmapäev, 16. november)

      KUI PROUA WIIK hommikul tööle ei ilmunud, ärritas see teda algul.

      Võib-olla oli ta ikka veel tujust ära pärast eelmise õhtu äpardunud sõitu Kopparbäcki. Ta oli oma mõtteid vaka all hoidnud, et mitte haavata Jaryt, ja seejärel öö läbi üleval olnud ja asja üle juurelnud ning läinud kontorisse tavapärasest peaaegu kaks tundi varem.

      Ta oli väsinud, nii lihtne see oligi. Klubiõhtu rõhus nagu raske koorem ja töökohustused üha kuhjusid. Kahe nädalaga kolm uut klienti, üks ebameeldiv juhtum raekohtus, maksmata kaubaarved, Rolle vallandamise ebaselged formaalsused, kirjad, mida oli vaja dikteerida, kirjutada ja ära saata: ilma proua Wiikita oli ta omadega jännis.

      Ta oli jõudnud kontorisse juba pool kaheksa. Tavaliselt ei tulnud ta tööle enne üheksat, vaid eelistas õhtuti kauem töötada. Kuid ta teadis, et proua Wiik saabus kontorisse iga päev, ka laupäeviti, täpselt kell kaheksa.

      Ärritus ei lahtunud, kui ta proua Wiiki ilmumist ootas, ja see näris teda ikka veel, kui kell sai pool üheksa ja ta tuli mõttele, et ilmselt peaks proua Wiikile koju helistama ja kindlaks tegema, ega ta ei ole jalaluud murdnud või angiini jäänud ja hääle kaotanud, mine sa tea.

      Kui ta esimest korda numbrit valis, oli ta hajevil. Vastamist oodates mõtles ta eelmise õhtu kohtumisele ja sellele, millest ta oleks tahtnud teistega nelja silma all rääkida. Ta oleks palunud Areliust, et see lõpetaks ema Estheri kuuldes tema poliitiliste vaadete arvustamise. Ja ennekõike oleks ta tahtnud Lindemarkiga rääkida Jogi Jaryst, midagi oli ju ometi võimalik ette võtta.

      Kui proua Wiik ei vastanud, mõtles ta, et kindlasti on naine teel kontorisse. Iga hetk pidi ta kuulma tema samme trepil ja võtit lukuaugus.

      Aga proua Wiiki ei tulnud. Ja kui ta oli kolm korda helistanud ning naine ei vastanud, muutus ta rahutuks.

      Proua Wiik oli ülimalt täpne. Ja ta küsis alati luba, kui soovis kauemaks lõunale jääda või hommikul hiljem tulla.

      Kell ei olnud veel üheksa, kuid ta otsustas Tölösse sõita ja ukse taga kella anda. Kui otsus oli langetatud, tegutses ta kiiresti. Ta tõmbas mantli selga ja kindad kätte, haaras riiulilt kaabu ning sammus trepist alla ja peaaegu jooksis trammipeatusse.

      Alles siis, kui ta juba trammis istus, sai ta aru, kui rumalasti ta oli toiminud. Auto seisis ju Kasarmuväljakul. Miks ta ei olnud sellega otseteed Mechelingatanile sõitnud? Nii oleks saanud palju kiiremini.

      1

      (kaheksa kuud varem, kolmapäev, 16. märts)

      HOMMIKUPOOLIK OLI UNISEVÕITU, udune ja niiske.

      Nagu tuhakarva lõtv nöör, mõtles Milja-preili, mis on hooletult tõmmatud kaduva talve ja veel kauge kevade vahele.

      Palju hiljem meenuks talle, kuidas ta oli unistanud varakult koju minekust, ja et tal oli olnud selge plaan, mida päevaga ette võtta.

      Unistus: lahkuda kontorist kell kolm ja kõndida paar kvartalit eemale akadeemilisse raamatupoodi tuhmilt läikivas Stockmanni hoones. Osta ajakiri, kõige parema meelega Elokuva-Aitta viimane number, mille kaanel on Rolf Wanka. Seejärel üritada pääseda Roma salongi proua Tuomisto juurde maniküüri tegema, kuigi tal ei olnud aega kinni pandud.

      Ta oli lubanud endale elu esimese maniküüri eelmise aasta suvel, juulis, kui Hoffmann & Laurén oli andnud talle täispalgaga kaks nädalat puhkust. Nüüd olid tema käed jälle hooldamata, küüned krobedad ja sakilised, kõik sellest Thune juures paberites ja mappides tuhnimisest ning kodutöödest. Või milleks valetada: kui Milja-preili oli tujust ära ja keegi näinud, siis näris ta küüsi, just see tegi need inetuks, mida korralik proua Wiik pidi siis häbenema ja varjama oma puudusi nii hästi kui oskas.

      Milja-preili näris ka sõrmeotsi, see juhtus õhtul hilja, kui kardinad olid ööseks ette tõmmatud. Siis võis ta raamatut lugedes end ära unustada või nii sügavalt mõttesse vajuda, et ei märganudki, kuidas ta hajameelselt sõrmeotstelt nahka pures ja seda hammastega rebis. Nahk tuli ribadena lahti ja Milja oli aastatega omandanud sellise osavuse, et teadis täpselt, millal peab tirimise lõpetama, ta tõmbas õhukese nahariba lahti enne, kui sõrmeots veritsema hakkas, sülitas siis nahatüki põrandale või voodi kõrvale.

      Mõnda aega oli ta sellega nüüd vahet pidanud. Küüned oli krobelised, muidu aga olid käed hoolitsetud ja terved: nendega oleks ta saanud filmiajakirja lugema asuda juba salongis, kui proua Tuomisto ühele käele maniküüri tegi, vaba käega oleks saanud kenasti lehte keerata. Ta oleks valinud lugemiseks mõne artikli, võib-olla rahvusvahelise kroonika Hollywoodi klatšist ja UFA ateljeest Berliinis. Ta oleks tahtnud vaadata oma iidolite Leslie Howardi ja Gary Granti pilte ja lihtsalt tunda end mõnusalt.

      Rahakotis oli tal supelpükstes Grantist ja Randolph Scottist kolletanud väljalõige, see oli kolm aastat vana ja ta ei olnud seda kellelegi näidanud. Ta häbenes. Milja-preili oli juba peaaegu kolmekümne seitsme aastane, kuid teda vaimustasid endiselt Ameerika näitlejad, kelle juuksed olid pumatiga võitud ning kellel olid säravvalged hambad ja täiuslik lohuke lõua otsas. I am a very great lover of your art and I should be the luckiest.1 Milja-preili oleks tahtnud kirjutada Grantile, Scottile, Howardile ja teistele ning paluda oma iidolitelt pilti. Ka Rolf Wankale – Ich bin eine grosse Verehrerin2 – tahtnuks ta kirjutada. Kuid seni ei olnud ta kellelegi kirjutanud.

      Muuseas, Santeri Soihtul oli peaaegu sama täiuslik lõualohk nagu Gary Grantil ja Rolf Wankal. Aga see ei olnud see. Santeri Soihtu elas koos oma naisega Tölö linnaosa korteris, mitte kauge ja imelise filmilinna palees. Teda võis argipäeviti Helsingis üsna tihti näha, kuidas ta siseneb pangakontorisse või sööb Kämpis, Monte Carlos või mõnes muus linna nooblis restoranis õhtust. Filmis mängis Soihtu vaprat aktivisti, kes võitles 1902. aastal Venemaa rõhumise vastu, või ausameelset jäägriohvitseri 1918. aasta talvel, kuid päriselus ei olnud temas midagi põnevat.

      Või siiski? Elokuva-Aittas oli kirjutatud, et Santeri Soihtu3 on tema näitlejanimi ja et filmitäht soovib oma tegelikku nime saladuses hoida. Et saaks elada rahus, kirjutati seal. Ja siin lõi Milja-preili põikpäisus välja. Tema jaoks ei olnud sellel mingit tähtsust, kui ta sai teada, et Gary Granti nimi ei ole Archibald Leach, vaid Bronimir Mankulovski, või et Leslie Howardi sünninimi oli Yoram Kardashian, mitte Leslie Steiner. Kuid siin Helsingis tahtis Milja-preili teada, kust inimesed tegelikult pärit on. Kui keegi ei teadnud Santeri Soihtu õiget nime, siis ei olnud ju ka teada, mida ta oli teinud kakskümmend aastat tagasi. Siis pidi ta olema alles lapseohtu poiss, aga mis siis, kui ta oli viibinud mõnes laagris? Võib-olla oli ta töötanud jooksupoisina või puhastanud soldatite saapaid, et toiduraha teenida? Siis valitses ju kaos, viletsus ja hirm ning tehti asju, millest hiljem vaikiti.

      Kui maniküür oli valmis ja proua Tuomistole raha ära makstud, oleks ta läinud koloniaalkauplusse. Mõnda uhkemasse, nagu Klimscheffsky või Marstio. Lubanud endale õhtuks midagi head, purgi suhkrusiirupis konserveeritud virsikuid või tuututäie karamellkompvekke. Või vahest mõned Da Capo šokolaadikommid, talle meeldis nende päiksekollane paber ja tume šokolaad selle sees.

      Siis oleks ta sõitnud trammiga Tölösse.

      Sõidu ajal oleks nina tundnud rauarooste, niiskete riiete ja pesemata kehade lehka.

      Caloniusgatanil oleks ta sisse astunud toidupoodi. Valmistanud õhtusöögi, söönud ja pesnud nõud. Oodanud, kuni raadios algab õhtukontsert, keeranud hääle natuke vaiksemaks, süüdanud lugemislambi, istunud heledate käetugedega punasesse tugitooli, võtnud pleedi ümber ja lugenud, šokolaadikommid või taldrik virsikulõikudega käeulatuses.

      Ta oleks unistanud, et on kuskil mujal. Brentwoodis või Beverly Hillsis, kus on paarikümne toaga villad, lahtised luksusautod või basseinid, maailmas, mille hooldatud aedades kasvavad palmid, akaatsiad ja bugenvillead ning kus autojuhtidel on maani ulatuvad vormikuued ja lopsakatel neegerteenijatel on alati lööv, kuid lohutav sõna käepärast.

      Teistsuguses kui tema tusane, julm ja hall maailm.

      Ta oleks lasknud end artiklitel kaasa haarata ja võpatanud, kui kõlas riigihümn. Saade läbi, olnuks ta tagasi tegelikkuses. Pannud raadio kinni,