Kjell Westö

Terendus 38


Скачать книгу

moodne inimene ja moodne jurist, oli Thune Gabile sähvanud, ma tõesti ei kavatse viidata millelegi nii vanatestamentlikule nagu hooramine.

      Niisiis poole nelja paiku helistas kolmapäevaklubi liikmetest esimesena (peale Grönroosi, kes hakkas juba vinti jääma) uksekella mees, kes oli Thunelt naise üle löönud. Thune pidi ise ukse avama, sest proua Wiik ei olnud veel tagasi jõudnud.

      Tere tulemast, armas Robi, lausus Thune lühidalt ja taganes paar sammu, et Lindemark saaks sisse astuda.

      Kui kaua me ei ole näinud, Klabben, suur tänu kutse eest, vastas Lindemark. Thunele tundus, nagu oleksid sõnad pähe õpitud. Lindemarki nägu väljendas muretut heasoovlikkust ja suurt rahu, kuid tema käeliigutused olid ebatavaliselt rabedad, kui ta vihmavarjult piisad maha raputas ja selle trepikotta kuivama jättis.

      Proua Wiik jõudis delikatesside ja pudelitega tagasi alles pärast kella nelja. Siis olid ka Röman ja Arelius juba kohal. Proua Wiiki oli üllatanud lörts, tema mantel oli märg ja ta näis muretsevat selle pärast, kuidas tema soeng välja näeb. Thune teadis, et lisapudelid olid hädakaitse liialdus. Ta oli juba varem piisavalt veini ja kangemat kraami muretsenud, aga ta ei tahtnud kõige vähematki riskida – alkoholi otsasaamine oli kõige hullem asi, mis sai juhtuda.

      Thune esitles proua Wiikile peale Grönroosi kordamööda kõiki klubiliikmeid. Robert Lindemarki tutvustas ta kui peaarsti, aga ei saanud jätte lisamata „ja elumees”. Thune hääles oli kerge iroonia.

      Teised mehed, kes olukorda tundsid, panid seda tähele ja vahetasid omavahel vargsi pilte. Lindemarki nägu ei reetnud midagi, ja proua Wiik ei paistnud midagi märkavat.

      Seejärel tutvustas ta meestele proua Wiiki, hääles teatud uhkus: Meie suurepärane uus abijõud siin kontoris. Proua Wiik on meil töötanud alles seitse nädalat, aga on jõudnud saada juba asendamatuks.

      Guido Röman turtsatas naerda ja küsis: miks sa räägid meist, Klabben? Kõik ju teavad, et te olete siin kahekesi.

      See on ajutiselt nii, kulla Guido. Suvel on Rolle tagasi.

      Thune õepoeg Rolf-Åke Hansell oli hoidnud büroo töös neil aastail, kui Thune töötas ministeeriumis. Oma noorusele vaatamata oli 28-aastane Rolle Hansell juba parem jurist ja majandusnõunik kui onu. Rolle valmistus Uppsalas doktorikraadi kaitsma. Thune, kes tööasjus endale kunagi ei valetanud, soovis väga, et õepoeg büroosse tagasi tuleks.

      Ta heitis pilgu proua Wiikile, kelle näos ei olnud jutuajamise jooksul liikunud ükski lihas. Ta oli tervitanud Aureliust, Lindemarki ja Römanit viisakalt, kuid vaoshoitult, ja teinud kerge kniksu. Thune meelest paistis ta kahvatu ja väsinud. Kas oli selle põhjuseks udu, raske hall päev? Või oli ta teda liigselt koormanud ning peaks ta mõni päev varem ära lubama?

      4

      KUI TEISED OLID lahkunud, jäi Thune veel kontorisse.

      Tuba hakkas külmaks minema, seepärast võttis ta paar halgu, avas ahjuukse ja tegi uuesti ahju tule.

      Akna taga valitses paks ja rõske udu. Kasarmuväljak oli hüljatud, hääletu veealune maailm: tänavalaternate valgussõõrid olid laialivalguvad nagu kahvatud millimallikad.

      Thune tundis end tõelise idioodina.

      Ta oli paraja pinge all olnud juba enne kokkusaamist, oli ta ju kõvasti vaeva näinud, et oma kibestumusest ja üksindusest hoolimata näidata Robi Lindemarki suhtes üles head tahet.

      Nüüd oli ta meel kurb ja rõhutud, nagu oleks keegi pitsitava metallvõru talle pea ümber kinnitanud.

      Vestlus oli käinud Euroopa ja poliitika üle. Meeldiv see igatahes ei olnud. Toit, mis pidi leevendama alkoholi mõju, oli juba esimese tunniga nahka pistetud. Siis sai napsitamine veel hoogu juurde, kuid see ei olnud vana sõprust üles sulatanud, nagu Thune oli lootnud. Koos joobumusega lõid lõkkele hoopis vastuolud, mis olid juba kaua tuha all hõõgunud.

      Thune oli istunud Robi Lindemarki vastas ja tundnud end ebamugavalt. Ta oli püüdnud mitte mõelda Gabile.

      Ja muidugi oli ta mõelnud Gabile.

      Oli mõelnud tema peale terve õhtu.

      Paaril korral oli tema ebamäärane seisukoht põletavas Saksamaa küsimuses teda ilmselgelt paljastanud. Esimest korda kolmapäevaklubi kümneaastases ajaloos lõi välja nii suur erimeelsus, et pani proovile klubiliikmete vastastikuse austuse. Nad taipasid esimest korda, et ka kõige ühtekuuluvam sõpruskond võib laguneda, kui poliitika kasvab üle sõjaks. Ja mida õigusteaduse litsentsiaat Claes Thune siis teeb?

      Istub laua ääres, tema keha on kohal, aga hing mitte.

      On vajunud mõtteisse, mis keerlevad endise naise ümber, tema eeliste ja ihade ümber.

      Talle oli meenunud nende viimane suvi Rootsis.

      Kolmekümne kuuenda aasta juuli. Gabi oli paari Rootsi sõbrannaga läänerannikule sõitnud. Kaheks nädalaks jalga lasknud. Purjetamine Marstrandi kandis, rannaelu ja meresuplus Tylösandis, Thune ei teadnud päris täpselt. Ise oli ta jäänud Stockholmi, tal oli vaja paar ettekannet kirjutada. Siis pidi ta välja võtma oma puhkusenädalad, nad kavatsesid sõita Gabiga Soome, Gabi sugulaste suvilasse, Esbo Suvesaarestikku.

      Thune oli andnud majapidajanna Elsale vabad päevad, söönud Sturehofis ja Anglais’s, teinud igapäevaseid toimetusi suviselt tühjas saatkonna kantseleis Strandvägenil, joonud Säckenis paari ajakirjanikuga õlut, tundnud rahuldust selle üle, et nii tema kui ka Gabi tunnevad end hästi. Põhiliselt oli ta viibinud umbses ja kitsas korteris üleval Johannese kiriku lähedal, kirjutusmasin seisis väikese söögitoa laual, ta toimetas kodus tennisepükstes, särgivarrukad üles kääritud, paljajalu, töötas hajameelselt ettekannete kallal, kastis lilli, korrastas asju pärast kevade ja varasuve kiireid töid. Otsis kadunud linast kuube, kui pidi sõitma Bellmansrosse kohtumisele, ja avas hajameelsushoos oma riidekirstu asemel Gabi oma.

      Gabi oli praktilistes asjades sama lohakas kui Thune: ta oli unustanud oma riidekirstu lukku panna. Thune oli jõudnud juba hakata riietes sobrama, enne kui oma veast aru sai. Aga juba torkasid päevik ja vihikud silma. Ja ta oli üksi korteris, kuhu ükski teine oma jalga ei tõstnud, enne kui Elsa pidi järgmisel esmaspäeval koristama tulema.

      Kiusatus oli suur.

      Vahest tulenes see vähesest eneseväärikusest või paljast armukadedusest. Pärast kolme aastat Stockholmis elamist tundis Thune end ikka veel ebakindlalt. Gabil käis sõprade leidmine palju kergemalt, tema nutikus ja sarm niitis inimesi nagu loogu.

      Ta mäletas seda närivat tunnet, mis lugemise ajal tekkis, jõuetust, mis haaras kogu keha, nõrkust, nagu ei jaksaks ta enam kunagi kätt ega jalga tõsta, reipal sammul astuda, nagu ei jätkuks tal enam kunagi otsustavust naist kallistada ja suudelda, et ta ei saa enam kunagi kogeda seda erutust, kui riist aluspükstes kikki läheb.

      Äkki meenus talle, et ta elab Hjalmar Söderbergi kvartalis. Seal kirikuaias oli seisnud Söderbergi piinatud Arvid Stjärnblom ja vahtinud Lydia Stille aknasse.

      Tõsised mängud: juba esimesel lugemisel oli Thune leidnud pika päevikukirjelduse erutusest, mis oli tekkinud eelmisel suvel Soomes käigu ajal Grankulla aiapeol. Meest, kes oli Gabis huvi äratanud, nimetas ta R-iks, Gabi meelest oli ta šarmantne, meeldiva käitumisega ja hea kuulaja. R-i mainiti sel aastal veel ainult ühe korra, möödaminnes, seoses minister Erichi juures toimunud suure novembrikuise õhtusöögiga.

      Kirglikke kirju ei olnud. Kirju ei olnud üldse. Ei olnudki nagu õieti põhjust midagi kahtlustada. Aga Thunele meenus, et Robi Lindemark oli tookord novembris istunud saadiku lauas ja et ta oli just sel nädalal osalenud Stockholmis arstide kongressil.

      Thune oli nagu ära vahetatud, kui Gabi läänerannikult oma suvereisilt koju tagasi jõudis. Ta tujutses. Heitis Gabile ette raiskamist ega olnud rahul nende korteriga. Ta oli nagu tige herilane, ja ta ei saanud isegi endast aru.

      Elsa kattis mööbli linadega ning Thune ja Gabi lendasid Helsingisse. Nad maandusid Skatuddeni lähedale Kronbergsfjärdenile ja sõitsid edasi Suvesaarestikku, nagisevate põrandate ja nikerdustega suvilasse, kus valitses patriarh Boris Fahlcrantz