Nõudmine tulenes sellest, et Thune oli salaja lugenud tema novelli „Siidpadi”, aga seda Gabi ei teadnud.
Viiendal korrusel asuv Claes Thune advokaadibüroo, selle kaugeimas ruumis, mida kutsuti kabinetiks, tol 1938. aasta märtsikuu kolmapäeval, kui õhtust sai öö: oli tülitsemist, vihaseid väljaütlemisi, karme sõnu. Kuid Thune pilk oli suunatud kaugusse, kaotsi läinud suvedesse, Gabisse. Öeldud sõnad jõudsid tema teadvusse üksnes kildudena, tema enda kommentaarid jäid hämaraks, mittemidagiütlevaks. Õhtu oli jõudnud juba kaugele areneda, kui Lorens Arelius esitas talle küsimuse:
Kas pole tõsi, Klabben? Sinagi ju tunned Berliini, see oli ju tollal niisugune, nagu ma räägin, kas oled nõus?
Thune vaatas ringi ja paari hetke jooksul oli ta Gallen-Kallela maali „Sümpoosion” keskel. Meeste silmad olid sama tumedad ja torkivad nagu Sibeliuse ja Kajanuse silmad sellel kuulsal maalil. Zorro Arelius oli meeldiva välimusega, mis äratas patsientides tema vastu usaldust, kuid nüüd olid näojooned alkoholi mõjul lõtvunud, pilk oli metsik ja udune, suule oli tardunud ülbe ja üleolev muie. Arelius oli Thunest aasta vanem ja oma hüüdnime oli ta saanud tudengipõlves: noorena oli ta sarnanenud Douglas Fairbanksiga, kes oli mänginud filmis Don Diego de la Vegat ehk kättemaksjat Zorrot. Nüüd meenutas ta rohkem mõnd olendit doktor Caligari kabinetist, kedagi, keda meelsasti silitad pärikarva, et ta ei ärrituks, ja küsimusest üllatatud Thune vastas:
Jah, ma ei tea … võib-olla.
Areliuse kõrval istuv sama purjus Robi Lindemark raputas vihaselt pead ja pahvatas:
Pagana pihta, Klabben, sa ei arva ju ometi nii! Kas sa kinnitaksid seda ka siis, kui siin toolil istuks Jogi?
Thune tundis igatsuskihvatust, kui Joachim Jaryt mainiti. Jary oli viimastel aastatel viibinud ikka ja jälle Lindemarki haiglas, tema tervis jäi üha nõrgemaks. Ta oli alati olnud närviline, unistaja ja fantaseerija, kelle vibu oli nii pingul, et iga päev katkes nöör või kaks. Teda oli noorest peale vaevanud lavahirm, paar aastat tagasi oli see kasvanud nõnda suureks, et ta pidi teatris töötamise lõpetama. Samal ajal oli üleüldse tasakaalutus temas kasvanud. Ta oli hakanud märkama juudiviha ka tavalistes olukordades, kus selle üle lihtsalt nalja visati, nagu visatakse nalja iga teise rassi või rahvuse üle.
Thune tundis taas kihvatust: ta tundis end halvasti, et oli nii kergekäeliselt suhtunud Areliuse küsimusse, tundmata huvi, mille kohta see käib. Ta mõistis, et võib jätta endast pealiskaudse ja kohtlase mulje, ja tuhnis nüüd meeleheitlikult oma mälusoppides.
Terve õhtu oli vaieldud Saksamaa, Austria ja Hitleri üle. Lindemark oli pidanud pika monoloogi ajastu ideoloogiatest, rääkinud, kui manipuleeritav on nende pseudoklassitsism ja ihalus uhkete dekoratsioonide ja välise võltshiilguse järele. Ta oli rõhutanud, et natsism on ideoloogiana kõigist teistest kõige hullema loomuga: „Lasime metsalise aastaid tagasi lahti, ja nüüd ei saa keegi teda puuri tagasi, see lihtsalt irvitab taltsutaja üle, naerab nii porgandi kui ka piitsa välja.”
Arelius ja Grönroos, kes teadsid, et Lindemark oli viimastel valimistel hääletanud sotsiaaldemokraatide ja mitte soomerootslaste poolt, avaldasid selle vastu protesti. Arelius süüdistas Lindemarki odava retoorika kasutamises, ja küsis talt, kas ta on tõesti valmis kaitsma säärast tapahimulist intriigipunujat nagu Stalin, samal ajal kui ta mõistab hukka Saksa juhi, kes rakendab võib-olla karme võtteid, kuid kes on selgelt oma riigi jalule tõstnud.
Thune oli tähele pannud, et Areliuses oli tärganud kange tahtmine Lindemarki veelgi ägedamalt rünnata ja tuua oleviku hindamiseks esile uus, saksameelne vaatenurk.
Ja Lindemark ei jäänud oma ägeduses temast maha. Austerlastel tuli hääletada Suur-Saksamaaga ühinemise poolt või vastu, ja hääletussedeli sõnastus oli avaldatud ajalehtedes. Lindemark vahutas raevust:
Kas toetad meie juhti Adolf Hitlerit ja sellega ka Austria taasliitumist Saksamaaga, mis sai teoks 1938. aasta 13. märtsil? Mis pagana hääletussedel see on? Kus on vaba valik, kui küsimus on nii püstitatud?
Vaba valik seisneb muidugi selles, et sa võid vastata „ei”, oli Arelius talle kuivalt sähvanud.
Lindemark: Võin vastata „ei”! Mis hinnaga, Zorro? Et keegi maalib minu maja seinale suure musta E? Et mind saadetakse aastaks Dachau töölaagrisse härra Loritzi sõbraliku järelevalve alla?
Guido Römer oli püüdnud vaidlust maha rahustada:
Miks te nii ägestute? Kas te ei näe, et Hitler on väike mees? Üsna varsti on keiser armetu ja paljas, ja siis ei aita mingid sõjaväemarsid ega öised spektaaklid Nürnbergis.
Arelius, nüüd juba teravama tooniga: Ega nende paraadid mindki pimesta. Aga vaadake töötust – see on peaaegu kadunud!
Ja rasketööstuse näitajad on üsna fantastilised, oli Polle Grönroos talle appi tulnud.
Kuidas te võite rääkida natsismist, nagu oleks see pelgalt majandusküsimus! oli Lindemark hüüatanud vihast väriseva häälega. Ta oli köhatanud ja õhku ahminud, nii et aadamaõun hüples – paistis, nagu oleks ta oma ärrituse sõna otseses mõttes alla neelanud – ja jätkas:
Natside tegevus toob kasu üksnes tööstusele ja parteile. Kodanikud saavad või asemel margariini, tõelise heaolu asemel saavad nad ersatsi!
Grönroos oli kergelt irvitades vastanud:
Kas sa, Robi, ei peaks selle üle mitte rõõmu tundma, et inimestel on tööd? Kas halvad ajad on juba meelest läinud? Kui igal maal on miljoneid noori tegevuseta ja nälgivaid mehi, siis on ju nende juhil imelihtne neid sõtta saata. Sõjaoht on pärast Hitleri võimuletulekut vähenenud.
Lindemark oli taas pead raputanud:
Mis siis viga, kui see nii oleks! Kuid liikvele on lastud tohutud jõud. Jumaldamise tung ja vihkamise tung kuuluvad meie tugevaimate tungide hulka.
Mina ei toeta tagakiusamist! katkestas Arelius teda. Ja mul ei ole midagi juutide vastu. Nad on ülbed, aga neil on selleks ka põhjust. Juba meie armas Jogi tõendab, et see on veider, kuid andekas rahvas. Aga ma olin noorest peast Berliinis praktikal, ja iga teine arst ja iga teine advokaat oli juut. Rääkimata sellest, kuidas ülikoolis asjad olid.
Ja just sel hetkel oli Arelius oma küsimusega hajameelse Thune poole pöördunud. Ja kui Thune oli vastanud ja Lindemark selle peale protesti avaldanud, oli Polle Grönroos astunud Areliuse kaitseks välja:
Te olete veli Lorensi vastu ebaõiglased. Ta väidab ju tegelikult üksnes seda, et teistele rahvastele on pinnuks silmas, et juudid on nii edukad. Nad on paremad kui teised, see on tõsi. Vaadake kasvõi filosoofiat, teadust, kauneid kunste, ärielu. Igal pool need juudid! Üksnes spordis ei kuulu nad edukamate hulka.
Pärast seda kasvas vaidlus üle punetava näoga üksteisest ülerääkimiseks, mille käigus halvustati ja arvustati kõiki rahvusi ning vaatenurki – venelasi, sakslasi, juute, fennomaane ja rootsluse pooldajaid. Viimaks oli keegi, Thune mäletas justkui, et see oli Lindemark, püsti tõusnud ja teatanud, et homme on jälle tööpäev ja et parem on hakata kodu poole liikuma. Peagi võtsid nad oma palitu ja keerasid salli tihedalt kaela ümber, et end rõske udu eest kaitsta, taarusid trepist alla ja välja tänavale ning edasi väljaku serva üüriautopeatusse.
Aga enne kui nad nii kaugele jõudsid, kui ülejäänud alles ähkides ja vandudes kalosse jalga tõmbasid, oli Robi Lindemark astunud Thune juurde, ja kuigi jommis, näis ta ikkagi kohmetu, kui ütles:
Asi on nii, et paari nädala pärast ilmub Gabi raamat. Schildti kirjastuses.
Thune silmitses teda külma pilguga.
Või nii? Ja mis minul sellega pistmist?
Lindemark oli närviliselt köhatanud.
Jah … eks igaüks saa ju vabalt valida oma nom de plume’i.5 Ja Gabi valik on, jah, Linde.
Thune kergitas paremat kulmu.
Tahad öelda nom de guerre’i.6 Sest see ju tähendab, et te kavatsete peagi abielluda? Et ta justkui