nüüd läbi roostetanud. Praegusel aastaajal hakkavad mahlad liikuma. Puud kasvavad. Neid pauke, mida sa kuuled, teevad kased, mis võrude vahelt välja murravad.”
Ma ei taibanud, miks Einar tahtis puid piinata.
„Hoia sellest metsast eemale,” ütles vanaisa. „Seal võib kilde sadada. Ja rauakildude sadu on niisugune asi, mida sa näha ei taha.”
Siis tuli tema silmadesse see pilk, mida vaid harva ette tuli, see, mis mind kohutas ja samas kaastunnet äratas, ja ma sain aru, et see oli vihje sõjale. Sageli ta kahetses seda, siis järgnes sellele pilgule võõras ilme, niisugune leebe ja pisut ebakindel, ja seejärel võis ta järsku traktorilt maha ronida ning küsida, mida ma õhtusöögiks tahaksin.
Ütlesin, et mul on hea meel, et puud ei saa karjuda, kui neil valus on, sest muidu ei saaks ma üldse magada, kuna minu toa akna taga on terve karjuv mets. Aga ma ütlesin nii ainult selleks, et vanaisa minuga rahul oleks. Ma ei küsinudki, miks Einar oli puude ümber raudvitsad kinnitanud.
Siis lugesin 1971. aasta „Sündmusi”, ja nende pikkade tundide jooksul, mil ma olin vihane, teadmata ise miks, sattusin ma Einariga nagu ühte leeri, sest tema oli vanaisaga vaenujalal olnud. Pärast esimest äikest, kui mahlad liikuma hakkasid, lamasin voodis ja ootasin kasemetsast pauke. Ja ühel ööl tekkis mul justkui tahtmine Einarit näha. Ronisin voodist välja, hiilisin vanaisa magamistoast mööda ja tõmbasin alla eeskotta jäetud riided selga. Jooksin metsa poole, vaadates tagasi, et näha, kas aknas süttib tuli.
Maa oli vihmast märg. Kuu oli suur ja joonistas pikki varje, kui ma edasi läksin. Kõrgel mäenõlval nägin rohelist lehestikku, mis paistis ümberkaudse metsa kuuseokaste taustal silma. Lähemale jõudes laskusin küürakile. Alusmets oli tihe ja pintseldas mind kastega.
Nüüd olingi kasetüvede vahel. Ta oli kõikidele puudele vitsad ümber pannud. Roostes rauaribad, mis liibusid vastu valget tohtu, samal ajal kui üleval võrades sahisesid rohelised lehed. See metsatukk oli suur ja vähemalt sajal kasel olid raudvõrud ümber. Igal puul viiskuus tükki, erinevatel kõrgustel. Neid paika pannes kasutas ta ilmselt redelit. Võrusid oleks pidanud reguleerima, sedamööda kuidas puud kasvasid, sest neil olid pikad kinnituskruvid, mille otsas olid suured tiibmutrid. Aga Einar lasti ju 1944. aastal maha ega tulnud enam võrusid timmima. Paljud olid katki roostetanud ja rippusid lõdvalt tüvede küljes, mõned olid puusse sisse kasvanud, teised maha kukkunud ja turritasid nüüd metsa alla maas.
Miks ta neid puid piinas? Ma seisin tol ööl kaua valgete tüvede vahel, mis meenutasid otsatut hulka lipumaste, ja püüdsin tunda pahameelt surnud mehe vastu, pahameelt, mille peagi kõrvale heitsin, sest sain aru, et ma lihtsalt matkin vanaisa.
Siis kostis minu selja tagant pauk. Lidusin mäest alla talu poole, sama rada mööda, mille ma olin üles tulles sisse tallanud, ja kui olin jälle teki alla pugenud, siis lamasin voodis ja lõõtsutasin, ja lausa pidin tegema midagi, mida ma polnud aastaid teinud: hiilisin vanaisa magamistuppa, heitsin tema riidekappi pikali ja vahtisin riidepuudel rippuvaid särke ja pükse.
Mul oli hirm, tõeline hirm. Metsast kostnud pauk oli minus midagi ellu äratanud, mingi terava hirmu ja mingi mälestuse, mis kuskil sügaval endast märku andis. Mulle tundus, nagu kuuleksin kaugusest hääli. Seejärel, keset ähmast ohutunnet, mälestus mängukoerast, nii selge, et ma kahtlustasin, et olen selle ise välja mõelnud. Koer oli puust, lontis kõrvadega ning oskas pead noogutada ja saba liputada.
Aga kas see oli tõeline mälestus või ainult soovunelm, mida ma hellitasin? Mängukoera polnud mul kunagi olnud. Võib-olla kuulus see mõnele, kellel me külas käisime, ja sellepärast sulasid need mälestused ühte. Sest ka meie käisime ju kusagil. Teistel inimestel külas.
Olime normaalsed, enne kui ära surime.
Järgmisel päeval esitasin tööõpetuse õpetajale ühe küsimuse. Ta pühkis oma nahkpõlle höövlilaastudest puhtaks ja ütles: „Leekkask? Kõige parem tisleripuit, mida meie maal leidub. Seda saadakse kahjustatud puudest. Muster tekib siis, kui puu ennast tohterdab.”
Niimoodi ütleski. Tohterdab.
Niisugust juttu ei olnud ma tööõpetuse õpetaja suust kunagi varem kuulnud. Enamasti rääkis ta ainult, kui tähtis on, et me materjali kokku hoiaksime, ja et me peame veel täpsemalt mõõtma. Nüüd kadus ta kamorkasse ja tõi sealt väikese kapiukse, millel oli kullakarva helk. Muster lookles ning maalis heledale merevaigukollasele puidule varje ja tumedaid toone.
„Sa näed siin arme,” ütles ta. „Puit peab kahjustuse enda sisse kapseldama ja edasi kasvama. Aastarõngad leiavad endale uue tee. Sirutavad ennast üle haava. Muster on ettearvamatu. Alles materjali puust välja saagides on näha, milline see tuleb.”
Ma olin tööõpetuses tubli, oskasin pragudeta jätkukohti teha ja vaba käega väikesi nägusid välja lõigata. „Teie suguseltsil on puutöö peale soont,” ütles õpetaja mõtlikult ja ma tundsin, kuidas miski minu sees haakus, side, mille teine ots ulatus mitte Hirifjellile, vaid sellest väljapoole.
Ma käisin seal metsas ikka ja jälle, aga ei öelnud kunagi, et lähen sinna. Istusin seal ja vaatasin Einari vangiraudus puid. Sellest sai minu ja Einari koht, ja kui ma vanaisaga tülli läksin, kujutasin endale kohe ette Einarit. Et ta tuli leekkasemetsast ja astus minu eest välja. Ma istusin seal ja vaatasin linde, kuulasin lehtede sahinat. Mõtlesin välja seletusi Prantsusmaal toimunu kohta. Et ema ja isa on seal veel elus. Et mind vahetati teise lapsega ära ja toodi siia. Et ma olin nakatunud ohtlikku haigusse, säärasesse, mille kulgu ema ja isa ei suutnud pealt vaadata.
Hiljem lükkasin oma luiskelood ise üksteise järel ümber. Järgnenud aastatel jäid paugud harvemaks, suurem osa vitsu olid puude survele järele andnud ja katki läinud, ja ajapikku minu pettekujutlused kadusid.
Vanaisa hoidis sellest metsatukast eemale. Loomulik oleks olnud metsa harvendada ja sealt küttepuid teha, aga ta ei läinud metsale ligigi ja andis mõista, et talle ei meeldi ka mõte, et mina võiksin sae kätte võtta.
Aga ükskord juhtus midagi, millele leidsin seletuse alles paljude aastate pärast. Ööl vastu oma kümnendat sünnipäeva ärkasin kära peale, tõusin üles ja läksin koridori. Kuulsin alt vanaisa häält, ta oli kuri ja ütles midagi, mida ma täpselt ei kuulnud, aga see oli kas „ma ei taha end sellega vaevata” või „ei ole vaja teda sellega vaevata”. Ülejäänud sõnad sulasid kokku üheks vihaseks valinguks, ja trepilt tema samme kuuldes tõmbusin kähku tuppa tagasi.
Aknast nägin võõrast autot, kuulsin mootorimürinat ja inimeste hääli. Siis keeras auto ringi ja tagatuled joonistasid punased triibud, kui auto minema sõitis.
Hommikul ütles vanaisa, et ukse taga käisid mingid hulgused ja nurusid rohkem abi, kui keset ööd küsida sobib. Köögilaual oli tort ja kahe päeva toidumoon karjuseonni minekuks. Me pidime tähistama minu sünnipäeva seal – see oli üllatus.
Aga teel sinna tekkis mul tunne, et vanaisa ja Alma kardavad midagi välja lobiseda, ja öösel nägin unes, et seisin keset inimeste ringi, kes naersid millegi üle, mis oli mulle selja peale kirjutatud, aga mul ei õnnestunud kuidagi jopet seljast võtta, et järele vaadata, mis see on.
Paar päeva pärast sünnipäeva läksin kasemetsa nagu ikka. Aga kui ma puude vahele jõudsin, tekkis tunne, et miski on seda paika häirinud, seda oli justkui mingi õnnetus tabanud. Siis nägin kände. Keegi oli neli puud langetanud ja laasinud. Saepuru oli kollane ja värske, lõikepindadest immitses mahla ja ümberringi sumisesid kärbsed.
Laskusin põlvili ja libistasin saepuru sõrmede vahelt läbi. Suured ümarad terad, suurehambalise kaarsaega tehtud. Maas vedelevatest okstest joonistus puu siluett, ja saepurukuhjade vahemaade järgi sain aru, et langetaja oli järganud puud kahemeetristeks juppideks. Rohus nägin tüvejuppide jälgi, need olid kallakuni lohistatud ja alla maantee äärde veeretatud. Küttepuuvargusega polnud tegu, sest teised puud kasvasid teele lähemal. Siin oli käinud keegi, kes teadis, mida ta tahab.
NÜÜD OLINGI JÄLLE SIIN, seekord Leicaga, kõrgete valgete kasetüvede vahel, mille küljes olid roostes võrud. Mõni oli minu viimasest käigust saadik ennast vabaks murdnud, teised olid loobunud vitste vastu võitlemast ja lasknud