ei saa aru, kuidas see saab juhtuda.”
Kolmandal päeval lahkusin ma toast ja lahkusin villast, ja läksin välja ennast tapma.
Miks depressiooni on nii raske mõista
SEE ON NÄHTAMATU.
See ei ole „end pisut kurvana tundmine”.
See on vale sõna. Sõna „depressioon” paneb mind mõtlema tühjale rehvile, millelegi läbitorgatule ja liikumatule. Võib-olla depressioon ilma ärevuseta ongi selline, aga õudusega nööritud depressioon pole midagi lamedat ja liikumatut. (Poeet Melissa Broder säutsus kord: „milline idioot nimetas selle depressiooniks ja mitte „minu rinnus elavad nahkhiired ja nad võtavad kõvasti ruumi, ps ma näen varju”?”) Kõige hullemal ajal leiad end soovimas, meeleheitlikult, mingit muud kannatust, mingit füüsilist valu, sest meel on piiritu ja selle piinad – kui need aset leiavad – võivad olla samamoodi piiritud.
Sa võid olla depressiivne ja õnnelik, just nagu sa võid olla kaine alkohoolik.
Sel pole alati ilmset põhjust.
See võib tabada inimesi – miljonäre, heade juustega inimesi, õnnelikult abielus inimesi, inimesi, keda on just edutatud, inimesi, kes oskavad stepptantsu ja teha kaarditrikke ja tinistada kitarri, inimesi, kellel on suured poorid, inimesed, kes kiirgavad oma staatuseuuendustes õnne –, kellel ei paista väliselt olevat mingit põhjust õnnetu olla.
See on saladuslik ka neile, kes selle käes kannatavad.
Kaunis vaade
Päike kõrvetas kõvasti. Õhk lõhnas mändide ja mere järele. Meri oli sealsamas, kalju jalamil. Ja kaljuserv oli ainult mõne sammu kaugusel. Võiks öelda, et mitte rohkem kui kahekümne. Ainus plaan, mis mul oli, oli teha selles suunas kakskümmend üks sammu.
„Ma tahan surra.”
Mu jalgade juures oli sisalik. Päris sisalik. Ma tundsin mingit kohtumõistmist. Sisalikega on see lugu, et nemad ei tapa ennast. Sisalikud on ellujääjad. Jätad neid sabast ilma ja uus kasvab asemele. Nad ei ole norutajad. Nad ei lange depressiooni. Nad lihtsalt lähevad eluga edasi, ükspuha kui karm või ebasõbralik on maastik. Rohkem kui midagi muud tahtsin ma olla see sisalik.
Mu selja taga oli villa. Ilusaim koht, kus ma iial olin elanud. Minu ees avanes kõige ilusam vaade, mida ma iial olin näinud. Sädelev Vahemeri oli nagu türkiissinine, pisikesi teemante täis laudlina, ääristatud dramaatilisest lubjakivikaljudega rannajoonest ja väikestest murtudvalgetest keelatud randadest. See sobib peaaegu igaühe määratlusega ilust. Ja ikkagi, ka kõige kaunim vaade maailmas ei suutnud peatada minu tahtmist end tappa.
Natuke üle aasta tagasi olin lugenud oma magistritöö tarvis palju Michel Foucault’d. Eriti „Madness and Civilization’it” („Hullus ja tsivilisatsioon”). Mõte, et hullusel peaks laskma olla hullus. Et hirmu täis, mahasuruv ühiskond märgistab kõik erineva kui haige. Aga see oli haigus. Asi polnud hulludes mõtetes. Asi polnud pisut ogar olemises. Asi polnud Borgese lugemises või Captain Beefhearti kuulamises või piibutõmbamises või hiiglasliku Marsi šokolaaditahvli viirastumises. See oli valu. Ma olin olnud terve ja nüüd äkitselt enam ei olnud. Ma ei tundnud end hästi. Nii et ma olin haige. Polnud tähtis, kas see oli ühiskonna või teaduse süü. Ma lihtsalt ei suutnud tunda niimoodi sekunditki kauem. Ma pidin end tapma.
Ma olingi seda tegemas. Samal ajal kui mu tüdruk oli villas, midagi teadmata, arvates, et mul oli lihtsalt värsket õhku vaja.
Ma kõndisin, lugedes samme, ajades numbrid sassi, meel üle ilma laiali.
„Ära löö põnnama,” ütlesin endale. Või arvan, et ütlesin. „Ära löö põnnama.”
Ma astusin kaljuservani. Ma võisin lõpetada niimoodi tundmise lihtsalt veel üht sammu tehes. See oli nii pööraselt lihtne – üksainus samm – versus elusolemise valu.
Kuula nüüd. Kui sa oled kunagi arvanud, et depressiivne inimene tahab olla õnnelik, siis sa eksid. Ta ei hooli vähimatki luksusest olla õnnelik. Ta tahab lihtsalt tunda valu puudumist. Põgeneda põleva meele eest, kus mõtted leegitsevad ja suitsevad nagu süütamisele kaotatud vana omand. Olla normaalne. Või kui normaalne on midagi võimatut, siis olla tühi. Ja ainus viis, kuidas ma sain olla tühi, oli lõpetada elu. Üks miinus üks on null.
Aga tegelikult polnud see lihtne. Depressiooni puhul on veider, et isegi enesetapumõtete sagenedes jääb hirm surma ees samaks. Ainus erinevus on see, et elus olemise valu suureneb järsult. Nii et kui sa kuuled, et keegi on end tapnud, siis on tähtis teada, et surm polnud nende jaoks sugugi vähem jube. See polnud moraalses mõttes „valik”. Seda hukka mõista tähendaks mitte mõista.
Ma seisin seal mõnda aega. Kogusin julgust surra, ja siis kogusin julgust elada. Olla. Mitte olla. Surm oli seal nii lähedal. Veel natuke õudust ja kaalukauss oleks langenud. Võib-olla mõnes teises universumis ma tegin selle sammu, aga mitte selles.
Mul oli ema ja isa ja õde ja tüdruk. Neli inimest, kes armastasid mind. Sel hetkel soovisin ma nagu hull, et mul ei oleks kedagi. Mitte ühtegi hinge. Armastus hoidis mind siin kinni. Ja nad ei teadnud, mis tunne mu peas oli. Võib-olla kui nad oleksid kümme minutit mu peas olnud, oleksid nad öelnud: „Oh muidugi, jah, tõesti. Sa peaksid hüppama. Sa ei peaks tundma sellist valu. Võta hoogu ja hüppa, ja pane silmad kinni ja tee see ära. Kui sa põleksid, siis ma paneksin sulle teki ümber, aga leegid on nähtamatud. Me ei saa midagi teha. Nii et hüppa. Või anna mulle püss ja ma lasen su maha. Eutanaasia.”
Aga niimoodi see ei läinud. Kui sa oled depressioonis, on valu nähtamatu.
Pealegi kui aus olla, siis ma kartsin. Mis siis, kui ma ei sure? Mis siis, kui ma jään halvatuks, liikumatuks, ja igaveseks sellesse seisundisse?
Ma arvan, et elu annab meile alati põhjuse mitte surra, kui me piisavalt tähelepanelikult kuulame. Need põhjused võivad pärineda minevikust – ehk inimesed, kes meid on kasvatanud, või sõbrad või kallimad – või tulevikust – võimalused, millest me ilma jääks.
Ja nii ma elasin edasi. Ma keerasin villa poole tagasi, ja lõpuks oksendasin kogu sellest stressist.
Vestlus üle aja. Esimene osa
TOONANE MINA: Ma tahan surra.
PRAEGUNE MINA: Kena, aga sa ei sure.
TOONANE MINA: See on kohutav.
PRAEGUNE MINA: Ei. See on imeline. Usalda mind.
TOONANE MINA: Ma ei saa valuga hakkama.
PRAEGUNE MINA: Ma tean. Aga sa saad. Ja see on seda väärt.
TOONANE MINA: Miks? Kas tulevikus on kõik täiuslik?
PRAEGUNE MINA: Ei. Loomulikult mitte. Elu ei ole kunagi täiuslik. Ja ma olen ikka aeg-ajalt depressiivne. Aga ma olen paremas kohas. Valu pole enam nii hull. Ma sain teada, kes ma olen. Ma olen õnnelik. Just praegu olen ma õnnelik. Torm vaibub. Usu mind.
TOONANE MINA: Ma ei saa sind uskuda.
PRAEGUNE MINA: Miks?
TOONANE MINA: Sa oled tulevikust ja mul ei ole tulevikku.
PRAEGUNE MINA: Ma just ütlesin sulle …
Tabletid
Olin olnud päevi korraliku toiduta. Ma polnud märganud nälga kogu selle hulluse pärast, mis toimus mu keha ja ajuga. Andrea ütles, et ma pean sööma. Ta läks külmiku juurde ja võttis välja paki Don Simoni gazpacho’t (Hispaanias müüakse seda nagu mahla).
„Joo seda,” ütles ta, keeras korgi pealt ja andis paki mulle.
Võtsin lonksu. Samal hetkel sain aru, kui näljane ma olen, nii et lonksasin veel natuke. Ilmselt jõin pool pakki ära enne, kui pidin minema ja jälle oksendama. Ilmsesti pole oksendamine pärast Don Simoni gazpacho joomist maailma kindlaim haiguse märk, aga Andrea ei võtnud riski.
„Jumal küll,” ütles ta. „Nüüd me läheme.”
„Kuhu?”