kergemeelne, vastutustundetu ja kellel puuduvad igasugused moraaliprintsiibid”. Muide, see naine oli nõus maksma abordi eest mõnes kallis haiglas ja eraldama Violale tuhat dollarit tervise kosutamiseks. Viola saatis ta kuradile ja sõitis Philadelphiasse, söandamata vanaemale oma patuteost rääkida.
Vanemate reaktsioon oli kohutav. Robert ja Sheridan heitsid tütrele kaela terve laviini etteheiteid ja süüdistusi, kuulutades lõpuks üksmeelselt, et perekonna juurdekasvust ei saa juttugi olla. Kuid Viola ilmutas kindlameelsust ja keeldus kategooriliselt aborti tegemast. Loomulikult ei saanud vanemad teda väevõimuga haiglasse vedada. Kuid tütart “töötlesid” nad edasi. Ja mõne aja möödudes ilmnesid Violal terviseprobleemid, arvatavasti ei pidanud närvisüsteem vastu. Teda hakkasid vaevama kõhuvalud ja tekkis väike verejooks. Arstid panid diagnoosiks “nurisünnituse oht”, öeldes, et ta võib sünnitada mitte päris terve lapse… kui üldse seitsme kuuni välja venitab. Siis ütlesid Viola närvid lõplikult üles. Ta otsustas sellele õudusele lõpu teha ja tegi vanemate nõusolekul abordi.
Varsti pärast seda helistas Violale vanaema. Cynthia Parker oli kuulnud lapselapse rasedusest kelleltki kõiketeadvalt naabrilt. Tundes oma poja ja minia iseloomu, kartis vanake, et nad hakkavad Violale survet avaldama, ja tahtis võtta pojatütre enda juurde. Kuid oli juba hilja…
Saanud teada, et vanemad sundisid Violat aborti tegema, ründas Cynthia neid raevukate etteheidetega. Vastuseks süüdistasid nad omakorda teda, et tema, vana hooletu tobu, ei olnud korralikult lapselapse järele vaadanud. Pärast seda Cynthia Parkeri suhted poja ja miniaga praktiliselt katkesid. Mõned korrad sõitis ta veel Philadelphiasse, et Violaga kokku saada, kuid peatus alati hotellis. Oma viimasel sõidul Philadelphiasse kolm kuud tagasi suri Cynthia Parker südameataki tagajärjel. Pärast seda sõitis Robert mõneks ajaks Savannah’sse mõningaid asju ajama ja majavalvurit palkama. Viola ise polnud aga kuue aasta jooksul kordagi Savannah’s käinud. Ta lihtsalt ei kujutanud ette, kuidas ta suudab sõita linna, kus temaga oli juhtunud nii kohutav õnnetus. Ja ometi, midagi polnud parata, tuli sõita…
Rebinud end välja mälestuste tulvast, ohkas Viola sügavalt, tõusis tugitoolist ja kehitas kangestunud õlgu. Siis vaatas ta aknast välja ja vilistas üllatunult. Väljas oli sügav öö. Soe lõunamaa öö täis salapäraseid sahinaid ja lillede aroomi. Sellisel ööl on hea unistada homsest kohtumisest mehega ja silmitseda tähtedega üle külvatud taevast. Või riietuda õhtukleiti, istuda autosse ja kihutada seiklusi otsima.
Seda nüüd küll ei ole, pomises Viola kõvera muigega. Ei mingeid seiklusi, ei mingeid mehi! Võib-olla mõnes teises kohas, ainult mitte siin, selles neetud linnas!
Nende sõnadega kustutas ta võõrastetoas tule ja läks magama.
2. peatükk
Nii kummaline kui see ka polnud, kuid rusuvates mälestustes veedetud õhtu tuli Violale kasuks. Järgmisel päeval tundis ta end palju rahulikumalt ja mineviku varjud ei ärritanud teda enam nii tugevasti kui päev varem. Mädapaise oli avanenud. Ja kuigi haav polnud veel kinni kasvanud, oli saabunud siiski mõningane kergendus.
Pealegi oli ilm lihtsalt suurepärane. Päike paistis, taevas oli pilvitu, mere poolt puhus kerge jahe tuul, mis leevendas palavust. Lõpetanud hommikutualeti, kastis Viola kõigepealt voolikuga aias lilli ja need hakkasid kohe meeldivalt lõhnama. Lillede aroom kütkestas Violat sedavõrd, et ta otsustas hommikust süüa lehtlas, mida ümbritsesid roosi- ja jasmiinipõõsad. Siis pani ta selga supeltrikoo, tõmbas peale rannamantli ja suundus ookeani poole, mis asus majast umbes kilomeetri kaugusel.
Kogu ülejäänud päeva veetis Viola diivanil lesides, raamat käes. Ta lootis, et keegi helistab maja ostu pärast, kuid terve päeva jooksul ei tulnud ühtki kõnet. See tegi neiu pisut kurvaks, sest kuulutus maja müügi kohta oli juba kaks päeva keerelnud kohalikus televisioonis. Kuid Viola rahustas end mõttega, et sedasorti asjad kiiresti ei käi. Pealegi oli ta lubanud müügiagendile hea protsendi kinnisvara hinnast, järelikult pidi too varem või hiljem siiski ostja leidma.
Õhtupoolikul otsustas Viola sõita kesklinna. Sellisel kaunil õhtul polnud lihtsalt mingit tahtmist niisama kodus istuda, nii võis veel uuesti depressiooni langeda.
Viola pani selga kergest siidist sirelililla pükskostüümi. Meeleolu tõstmiseks kähardas ta oma pikad juuksed ja jumestas end kergelt. Siis istus autosse ja sõitis oma majavaldusest välja.
Autost välja tulnud, et väravat sulgeda, kavatses ta juba rooli taha istuda, kui äkki kuulis, et keegi hüüab teda. Mõttes kirudes pöördus Viola ümber. Ja tundis, kuidas ta keha kattub külma higiga. Otse tema ees seisis Kevin Guilford!
“Tervist, kaunitar,” lausus mees rõõmsa naeratusega, mis Viola võpatama pani. “Kuidas sul läheb? Kuulsin, et tegeled siin vanaema päranduse müügiga.”
“Ja sina oled ostja?” küsis Viola külmalt.
“Ei, seda mitte. Mul üks maja juba on, teist osta pole vaja. Lihtsalt sain eile teada, et oled siin ja otsustasin sulle külla tulla.”
“Milleks?”
“Et tutvust uuendada.”
“Kuidas? Tutvust uuendada?” ei uskunud Viola oma kõrvu. “Kevin Guilford, ega sa juhuslikult mälukaotuse all kannata? Teistsugust selgitust sinu kummalisele käitumisele on lihtsalt raske leida!”
“Sellele on olemas väga lihtne selgitus. Ma nägin sind täna, kui sa parajasti rannast tulid, ja minus tärkasid vanad tunded. Muide, need polnudki lõplikult kustunud, aga…”
“Aitab, Kevin!” katkestas Viola teda külmalt. “Ma mõistsin sind suurepäraselt, kuid hoiatan kohe, et raiskad asjatult aega, kui otsustad hakata mulle külge lööma. Meie vahel ei saa olla mitte mingisuguseid suhteid, sest mina pole… jalamatt, millel sa võid oma jalgu pühkida!”
“Jumal hoidku, Viola, millest sa räägid!” hüüatas Kevin ehmunult. “Kas ma… kas ma olen kunagi kahelnud su korralikkuses? Ma olen alati sinust lugu pidanud, alati suhtunud sinusse kui daami! Ja teisiti see ei saakski olla, sest sa oledki daam.”
“Jah,” lausus Viola kuivalt. “Mina olen daam. Aga sina, Kevin Guilford, oled ennasttäis lurjus. Sest kui sul oleks kas või grammigi südametunnistust, mööduksid sa minust miili kauguselt!”
“Aga miks ma peaksin sinust miili kauguselt mööduma?” oli Kevin siiralt imestunud. “Mida ma sulle teinud olen?”
“Nagu sa ei teaks, tõbras!”
“Kas pead silmas seda ammust lugu oma rasedusega? Viola, me olime siis ju veel päris lapsed! Kuidas võib nõuda ühelt seitsmeteistaastaselt noormehelt, et ta võtaks enda kanda sellise koorma hakata kasvatama alailma röökivat rinnalast? Ja võta või iseennast… sina ei tahtnud ju samuti seda last, muidu poleks sa aborti teinud.”
“Ma tegin aborti, sest sina jätsid mu maha, ja seepärast, et mul tekkisid probleemid tervisega. Kuid neid probleeme poleks olnud, kui ma ei oleks pidanud nii palju närvitsema. Ja kelle pärast ma närvitsesin, kui mitte sinu pärast?”
“Aga mina… ma ju ei keeldunud! Lihtsalt esialgu sattusin veidi segadusse. Ja milline noormees poleks minu asemel segadusse sattunud? Sellises olukorras? Niisugune saatuse kingitus lööb ükskõik kelle rivist välja!”
Jõudnud juba veidi rahuneda, lõi Viola käed puusa ja heitis Kevinile jäise pilgu.
“Olgu peale, Kevin Guilford,” lausus ta kuivalt. “Sina olid noor, sa kartsid vastutust, sattusid segadusse. No ja mis edasi? Mida sa minust nüüd tahad?”
“Ma tahan, et sa mulle andestaksid… ja et me alustaksime kõike uuesti.”
“Mit-te iial-gi!” rõhutas Viola põlglikult.
Ta istus kähku rooli taha, mootor hakkas möirgama ja auto sööstis paigalt nii järsult, et Kevin jõudis suuri vaevu kõrvale hüpata.
Viola kihutas midagi ümberringi nägemata ja oleks kurvis peaaegu kalluriga kokku põrganud. See tõi ta mõistusele ja sundis käituma ettevaatlikumalt. Ta vähendas kiirust ja sättis end pikka autode ritta, mis venis aeglaselt kesklinna poole.