Targem oli minevikku mitte torkida. Seda ei saanud muuta. Kuid aia kunagise hiilguse sai ta taastada, nii et kui viimane Tregan Boscawenist lahkub, jätab ta endast maha siiski midagi väärtuslikku.
KAKS
Valjuhääldi plärises. Demi seisis ja vaatas, kuidas pikaks nädalalõpuks linnast ära sõitvad inimesed lekkivate perroonikatuste alla kogunenud lompidest kaarega ringi läksid. Otse loomulikult sadas vihma – pikk pühadenädalavahetus oli ju peaaegu käes. Demi ja ema olid plaaninud sõita laupäeval Polesden Laceysse, kuna Matt pidi oma vanemate juurde minema. Demi neelatas. Polnud hea mõelda sellele, mida nüüd enam nagunii ei juhtu. Ta mõtleb parem sellele, mis juhtub. Ta läheb Cornwalli rongile ja sõidab vanaisa juurde. Seal on tal mõni päev aega järele mõelda ja plaane teha. Magamisvagunitega öine rong oli ainus, kuhu nii hilja veel piletit sai, ja sellega oli lahendatud ta peamine probleem – kus veeta öö.
Rongisaatja puhus vilet ja Demi oma õlakotiga hüppas peale. See oli kõik, mis ta sai enda omaks nimetada. Kogu ta ülejäänud maine vara oli kas lattu viidud või Matti juures, ja sinna ei kavatsenud ta enam iial oma jalga tõsta.
Rong hakkas sõitma ja ta vahtis üksisilmi aknast välja. See kõik tundus nii vale. Aknast libisesid mööda hoonete tagaküljed, kust paistsid vilksamisi, nagu teleriekraanidesse raamitult teiste inimeste elud. Need näisid tema omaga võrreldes nii normaalsed. Jumal, kuidas ta emast puudust tundis!
Demi toetas pea vastu aknaklaasi, tõmbas jaki tihedamalt endale ümber ja sulges silmad. Ta sõitis Cornwalli. Tema ihu oli kananahal ning mitte ainult seepärast, et tal oli külm ja ta oli väga väsinud. See oli kahtlemata olnud üks kõige hullemaid päevi tema elus. Ainuke veel hullem päev oli olnud kuus nädalat tagasi siis, kui ta ema oli vähimalgi määral ette hoiatamata ja hüvasti jätmata surnud. Morwenna oli olnud talle rohkem kui ema eest; ta oli olnud tema parim sõbranna. Demile valgusid pisarad silma. Ema kohal haigutas ta elus nii suur tühik, et ta oleks võinud sinna tervenisti ära kaduda. Kui ema elaks, siis ei istuks Demi keset ööd siin rongis.
Rong vuras teda unele suigutades edasi. Kas olukord, kus ta leidis end nüüd olevat, oli tervenisti Matti süü või oli ta ise ka süüdi? Matt oli talle oma soovidest korduvalt rääkinud ja Demi oli alati keeldunud, aga oli ta seda teinud piisavalt veenvalt? Kas Matt oli teda tegelikult üldse kuulanud? Demi oli talle nii palju järele andnud, kas või selles osas, et oli loobunud sõpradega väljas käimast. Siis, kaks ööd tagasi, oli ta nõustunud sedalaadi seksiga, mida Matt oli tahtnud, kuid ta oli olnud šampanjast purjus ja teda oli ajendanud järele andma hirm, et kui ta keeldub, siis Matt ei taha teda enam, ei armasta teda enam. Need mälestused ajasid tal südame pahaks. Kas ta oligi selline allaheitlik ja kergeusklik? Ema ütleks, et ta on uje. Ja mida, taeva nimel, ta küll vanaisale ütleb? Tõde oli väljarääkimiseks liiga jälk.
Kajakad kisasid läbi varahommikuse udu. Inimesed kadusid perroonilt ja peagi seisis Demi seal üksi. Tema kostüüm ei suutnud hommikust jahedust tõrjuda. Ta võdistas end ja vaatas silmi kissitades kaugusse, kuid nägi vaid tühja parklat. Ta pidi kelleltki teed küsima, et kohale jõuda. Ta ei mäletanud, et oleks siin varem käinud. Mis oli veider, arvestades, et ema oli siit pärit. Demi vanavanemad olid alati neil Londonis külas käinud, mitte vastupidi. Ema oli viimasel ajal siiski sageli oma isa külastanud. Ta oli öelnud, et vanaisa tervis pole kõige parem, aga et muretsemiseks pole põhjust. Ja vaid kaks nädalat tagasi oli Demi vanaisaga koos olnud. Vanaisa oli olnud tugev kui kalju, Demi aga oli olnud omadega täiesti läbi. Need olid olnud Demil esimesed matused. Vanaema matustel kaheksa aastat tagasi polnud ta käinud, sest ema oli nõudnud, et ta jääks Londonisse, kuna parasjagu oli eksamite aeg.
Demi vaatas ringi. Vanaisa oli öelnud, et jaamast on tema juurde vaid viie minuti tee. Meremuuseumi poole osutav teeviit oli ainus juhis ja ta hakkas sinnapoole astuma. Vanaisa oli olnud eelmisel õhtul üllatunud ja rõõmus, kuuldes et Demi tahab tema juurde öömajale tulla. Demi oli kindel, et vanaisa arvab, et ta on ema kaotusest omadega läbi, ja muidugi oligi, aga lisaks oli põhjus veel nii paljus muus – töökohas ja Mattis ja üksildustundes. Ta lükkas juuksesalgu kõrva taha. Läbi udu oli niigi raske midagi näha, polnud vaja, et juuksed ka veel vaadet varjaksid.
Üks auto andis signaali. Demi oli astunud sõiduteele. Ta viipas juhile vabandavalt ja ruttas tagasi kõnniteele. Õhus oli tunda mere lõhna, kuid näha polnud ikka veel suurt midagi. Varsti peaks ta jõudma kuhugi lagedamale kohale, kus saab abi küsida. Vabalt võis olla, et ta läheb praegu täiesti vales suunas. Ta ohkas. Kogu ta elu tundus liikuvat vales suunas. Ta ise muidugi lasi sel sündida, ta teadis seda. Aga nüüd pidi ta ise enda eest seisma hakkama. Ta ei saanud enam emale loota.
Ta põrkas kellegagi kokku. „Hei, vaadake, kuhu te astute!”
„Vabandust,” ütles Demi, püüdes tasakaalu tagasi saada. „Ma olen eksinud. Kas te oskate öelda, kus on Marlborough Street?”
„Pöörake järgmisel ristmikul vasakule ja ülejärgmisel paremale ja oletegi kohal.”
„Suur tänu ja veel kord vabandust.” Mees läks edasi ja Demi kirus end. Ta ei tohtinud nii hajameelne olla, tuli keskenduda sellele, mis on siin ja praegu. Mattiga oli lõpp. Praegu pidi ta vanaisa maja üles leidma. Ta haigutas. Ta polnud rongis hästi maganud. Naabrite iga köhatus ja norsatus oli ta pinnalisest unest üles äratanud. Ta tundis igatsust vanni ja kuuma tee järele.
Marlborough Streetile jõudes läbis Demit äratundmisjudin. See koht oli talle tuttav. Ta hoidis endal kätega ümbert kinni ja vaatas ringi. Tänav oli tühi, ent ometi oli tal tunne, nagu jälgiks teda keegi. Maju vaadates ei näinud ta ühtegi kardinaserva liikumas, ent ta ei saanud sellest tundest lahti. See oli naeruväärne. Ilmselt oli põhjus suures väsimuses. Pealegi oli ta ikka veel töövestluse kostüümis, mis nägi välja just nii, nagu oleks ta sellega maganud või midagi veel hullemat. Häbi pitsitas tal kõri. Ta peab vanaisa maja üles leidma, enne kui keegi teda sellises seisus näeb.
Maja number viiskümmend kaks oli vaid kaks maja edasi sealt, kus ta seisis. Sinine välisuks näis olevat värskelt värvitud. Demi heitis pilgu kellale. Kell oli veerand üheksa, aga ta kõhkles, sõrm uksekella kohal. Vanaisa oli kinnitanud, et on Demi saabudes üleval, aga aeg tundus nii varane ja udu alles hakkas hajuma. Ta kuulis valju köhimist. See oli kindlasti vanaisa. Ta teadis, et vanaisa oli eelmisel aastal ema nõudel suitsetamise maha jätnud, aga kuiv köha polnud kadunud. Kuidas Morwenna oli saanud arvata, et köha pärast kuutkümmend viit aastat suitsetamist kaob, seda Demi ei mõistnud. Ema oli olnud ses mõttes naljakas, nii raevukalt õigluse eest võidelnud, aga ise samas peaaegu muinasjutte uskunud. Ta oli teinud nii palju kodutute heaks. Demi oli ikka mõelnud, et pärast isa surma oli ema vist suunanud kogu oma kire töösse, ja tema, Demi eest hoolitsemisse. Ta tundis jälle, et võib nutma puhkeda ja sundis end muust mõtlema. Aga see ei aidanud. Ta oli kodutu ja tahtis vaid oma ema, et see tema eest võitleks. Ei, mitte võitleks, vaid teda hoiaks ja julgustaks.
Ta vajutas uksekella ja ootas. Vanaisa kepi kopsimine valjenes sedamööda, mida lähemale see uksele jõudis. Demi vahtis naabermaja ees kasvavat palmipuud; see oli peaaegu nagu Vahemere ääres. Miks nad polnud kunagi siin puhkusi veetnud? Teda valdas hirm, kuid ta ei mõistnud, millest see oli…
Vanaisa avas säravalt naeratades ukse. „Demelza.” Ta mõõtis Demit pika pilguga ja märkas neiu kurnatud olekut, kuid ei öelnud sõnagi. Jah, Demi pidi kiiresti välja mõtlema, mida öelda, sest tal polnud isegi mitte vahetusriideid kaasas.
„Tere.” Vanaisa sirutas käed välja ja embas teda. Demi tõmbas end ta embusest lahti ja vaatas üles. Selle lühikese ajaga, mis nad polnud näinud, oli vanaisa vananenud. „Aitäh, et sa olid valmis mind kohe vastu võtma.”
„Sa oled siin alati teretulnud.” Vanaisa silmitses teda, nagu oodates, et kohe juhtub midagi. Nad läksid läbi kitsa, kreemikasvalgeks võõbatud koridori trepist mööda kööki ja Demi kortsutas kulmu. „Ma pole veel hommikust söönud. Mõtlesin, et sul on pärast sõitu kõht tühi ja me võiksime koos süüa,” sõnas vanaisa naeratades.
Demi kallistas teda uuesti. „See oleks imeline.”
„Tore. Ma tegin kannutäie teed. See on aias laual. Mine, istu, ma tulen ka kohe.” Ta nõjatus