kaunis ballikleit.
Linn kihab juba nagu mesitaru, on selgelt näha, et siin valmistutakse regatiks. Risti üle tänavate on veetud lipuvanikuid ja mitmeidki maju ehib hiigelsuur riigilipp. Evie sõidab aeglaselt, et Claude näeks väikesi laevu jõel, kaldapealsel päikese käes rõõmsalt uitlevaid külalisi, kalastavaid lapsi, keda lärmakad kajakad valvsalt silmas peavad. Peaaegu Kaupmehemaja vastas on vaba parkimiskoht ning Evie napsab selle võidukalt endale.
Claude ronib autost välja, jääb müürile naaldudes seisma ning silmitseb allpool voolavat jõge ja taamal laiuvat merd. Madal parvlaev hakkab Kingsweari kai äärest eemale nihkuma, ergutuseks puksiirlaeva tuututamine, mõeldud teistele jõel liiklejatele hoiatuseks; voolu keskele jõudes kohtab praam Bayardi abajast tulnud teist praami ja sooritab elegantse pöörde, nii et paistab, otsekui esitaksid nad elegantset aeglast tantsu.
„Kohvi?” teeb Evie auto päraluuki avades ettepaneku.
Seegi on üks pisike tava. Nad joovad paadimajas kohvi, mille kõrvale on pains au chocolat – kui ilm lubab, siis rõdul – ja seejärel siirdub Claude jalutama, teeb omapead tiiru linnas. Vara tulema hakanud, on ta kohale jõudes alati näljane. Claude võtab autost reisikoti ja lükkab ukse kinni.
„Küll on hea tagasi olla,” sõnab ta.
Kuni Evie kohvi teeb, uitab Claude ringi. Tema tuba ei ole eriti suur, kuid ta on harjunud kajutiga, ohvitseride salongiga, eluga sõjalaevadel, ja nii on tuba tema jaoks päris mugav. Kolmanda magamistoa juurde laskis Evie ehitada en suite vannitoa ja väikese riietumisruumi, kuhu pääseb tema enda toast, ja nii saab Claude rahus teist vannituba kasutada. Ta pakib asjad kähku lahti, paneb kõik korralikult käe järgi ära; ta reisib suurema pagasita.
Kööki tagasi jõudnud, tunneb Claude tõmmet suurte klaasuste poole, mis avanevad päikesepaistele ja jõele. Claude astub välja rõdule. Otsekui seisaks laevaninas kesk jõge, kus ümberringi sõidavad teised, väiksemad veesõidukid: parv pruunipurjelisi väikesi jullasid; siniseks värvitud reisipraam; vana lootsipaat Achieve, mis rühib Castle’i hotelli poole; üks kolledžijahtidest – Martlet –, mis suundub avamerele.
Ringi pöörates ja üles Kaupmehemaja poole vaadates kuuleb ta uksekella helinat.
„Äkki on Ben,” hõikab Evie. „Ütlesin ennist, et tulgu tere ütlema.”
Tulija ongi Ben, läheneb läbi päikeselaiguliste avarate ruumide ja näeb välja nii TDF-i moodi, et ajab Claude’ile peaaegu nutu peale.
„Ben.” Tugev ja soe käepigistus. „Tore sind näha.”
Siis meenub Evie jutt, ja järsku ei oska Claude õigeid sõnu leida. Iga vestlusavangu taga varitseb arvukalt ohte Benile piinlikkust põhjustada.
„Samad sõnad,” kostab Ben. Ta on rahulik, stressi pealtnäha ei paista. „Kas Evie jõudis juba rääkida, et Charlie tuleb regati ajaks kohale?”
„Jõudis jah. Ja mina ütlesin, et see ei kõlba minu meelest kuhugi, et nad kasutavad seda maja ikka veel sedamoodi, nagu oleks see nende oma.”
Ben pahvatab naerma ja kohvikandikuga saabunud Evie vangutab Claude’i poole pead.
„Mitte et see ülepea tema asi oleks,” lausub ta Benile. „Ma ütlesin talle: see on perekonna maja.”
Claude mühatab pahakspanevalt, istub puidust laua äärde.
„Ja,” lisab Evie kohvi valades ja talle tassi ulatades, „igatahes tuleb Ange’i vastu viisakas olla. Teisiti ei tule kõne allagi.”
Claude teeb grimassi. „Ma ei saa temaga läbi. Tuleb tunne, nagu käiksin alles koolis.”
„Ange’il pole vigagi,” sõnab Ben tolerantselt. „Tal on lihtsalt suur juhtimisvajadus. Lõpuks on tegu vaid üheainsa nädalavahetusega ja ma sain Charlielt sõnumi, et need sõbrad ei saagi tulla. Mina arvan, et tema ja Ange lähevad hoopis Ange’i ema juurde Polzeathi. Tüdrukud ongi juba seal.”
Beni hea tuju mõjul hakkab Claude’i äkkviha lahtuma. Sama lugu oli TDF-i puhul: tema rahulik optimism tegi Claude’i ägedad vihapursked kahjutuks. Ta rüüpab tasapisi kohvi, võtab pakutud pain au chocolat’ vastu ja sirutab end päikesepaistel lõõgastunult välja.
„Jumal, küll siin on hea olla,” ütleb ta.
Äkitselt tunneb ta tohutut väsimust. Varajane teeleasumine, reis ise ja siinne maagiline paik mõjuvad alati niimoodi; just nagu oleksid pitsitavad nöörid kere ümbert lahti lõigatud. Viivukese aja pärast läheb ta välja ja kõnnib linnas ringi ning temasse tulvab jälle energiat, hetkel aga on täielik õndsus siin jõeäärses majas Evie ja Beni seltsis istuda ja kohvi rüübata.
Kolmas peatükk
„Ta näeb hea välja, eks?” lausub Ben, kui Claude hakkab linna minema ja hoogsalt künkast alla sammub.
Ben on Claude’i väga kiindunud. Tema ja Charlie jaoks on ta teatavas mõttes nagu onu, aga onu ilma selliste piiranguteta, mis nii ehk teisiti mängu tuleksid, kui tegu oleks päris veresugulasega. Claude’ile ei tuleks pähegi neile etteheiteid teha või nõuandeid jagada, kuid tema seltskonnas on mõnusalt lähedane, turvaline tunne. Evie puhul samuti. Ben teab, et Charlie ei pea Eviet küll üheski mõttes kasuemaks – nad suhtlevad avalalt ja pingevabalt ning temal, Benil, on sellest samavõrd rõõmu nagu Charliel endal.
Ben ja Charlie on head sõbrad. Beni enda ema suri, kui Ben oli alles viisteist, ja sestpeale kandis Charlie ema jätkuvalt hoolt, et Ben kõrvale ei jääks, et teda pidudele ja jõulude ajaks külla kutsutaks, peaaegu igaks vaheajaks Dartmouthi kaasa võetaks. Beni isa oli fotoajakirjanik, ajas läbi kitsalt, aga rõõmsal meelel, ega kandnud vimma, et Charlie isa – kulla poisu – oli pärinud õitsval järjel veiniäri, Kaupmehemaja, maja Kensingtonis ja kõik sellega kaasas käivad mugavused.
„Minu peale poleks seda olnud mõtet raisata,” oli tal kombeks öelda. „Ärisoont pole mul ollagi. Meiepoolne suguvõsa on maast madalast kunstirahvas. Ja olgu kuis on, TDF on alati valmis hädast välja aitama, kui päris kitsas käes.”
Ben on pärinud isalt kunstiande, ta on läikpaberil sisustusajakirjades avaldatud töödega päris tuntuks saanud, ent nii palju pole ta eales teeninud, et suudaks mõne sellise maja laenusummasid maksta, mida Kirsty hing ihaleb, ja pärast Laura sündi muutus Beni panus veelgi olulisemaks. Hiljaaegu saigi kaasaegsema fototehnika ostuks Charlielt raha laenatud.
„Ära sa jumalapärast Ange’ile räägi,” ütles Charlie. „Küll me selle ka kuidagi ära klaarime.”
Tjah, nüüd paistab, nagu hakkaks osa tema Londoni-korteri kolmandikust – mida polegi teab kui palju, kui too suur eluasemelaen kord makstud saab – kuuluma Charliele. Olgu jumal tänatud, et on olemas Evie ja Kaupmehemaja, üksjagu regulaarseid fototellimusi – ja siis too uus projekt. Ta armastab iga uut projekti.
Ben kiikab Evie poole ja näeb, et Evie jälgib teda.
„Mis plaan sul siis on?” küsib naine heatujuliselt.
Benil on teooria, et Evie loeb tema mõtteid sama selgelt, nagu oleksid need kirjas sülearvuti ekraanil, ja ta naeratab rõõmsalt.
„Mul on kaartide jaoks mõned uued müügikohad sihikule võetud. Mõned kunstipoed ja galeriid, mida ma pole veel järele proovinud. Mul on tunne, et sina vist ei taha kaasa tulla? Nüüd, kui Claude siin on.”
Mõnikord, kui Ben käib neis raamatupoodides ja galeriides, kus tema kaarte on hakatud müügile võtma, sõidab Evie Beniga kaasa. Evie lobiseb raamatumüüjatega, kes teda väga hästi tunnevad, ehkki sellest on juba viis aastat, kui tal viimati raamat välja anti.
„Kõik juba ära kirjutatud,” vastab ta, kui hakatakse peale käima, et ta uue raamatuga lagedale tuleks. „Pole mul enam midagi öelda.”
Ben ei usu. Võib ju olla, et kodusõja teema on risti ja põiki lahti kirjutatud, ent ta tunneb, et Eviel on ikka veel midagi öelda.
„Ei, täna ma ei tule,” vastab naine. „Aga õnn kaasa.”
Ben