Talvearhiivid. Merethe Lindstrøm

rääkida, ma tahan tööd edasi teha, ajakirjanik peaks nüüd hakkama minema. Ainult et fotograaf on veel tulemata. Ma ei salli fotograafe, kes teevad pilti, kui ma räägin, ei meeldi see viis, kuidas nad istuvad ja vaatavad, vahivad ringi, et veel midagi leida, ma lõpetan jutu, jään ootama, mida nad otsivad. Mulle ei meeldi ka ajakirjanikke siia sisse lasta, ei tea, kas see paistab välja, kogu see kahtlus, kõik need ööd, kas miski laua ja toolide juures ning viisis, kuidas need kiiva hoiavad, segadus majas ja kardin, millel on plekk, räägivad ehk midagi meie kohta. Aga võib-olla vaadatakse suuri aknaid, ehk märgatakse, kui hele ja avar on elutuba, ja et siin on kõik teistmoodi. See on hoopis teine maja, me ei ole kogu vana kraami siia kaasa toonud. See ajakirjanik ei ole esimene, kõigest nädala eest käis siin kaks rootslast, kaks meeldivat, haritud rootslast. Rootslased on haritud. Ma üritan öelda midagi, mis varjaks mu kannatamatust, istun ja mõtlen sellest, mida ma pidin kirja panema, mul jäi just üks tähtis lõik pooleli, kui ajakirjanik tuli. Lõpuks küsin, kas talle sobib, et ma natukeseks ajaks toast välja lähen. Loomulikult, vastab ta ja heidab jälle pilgu mobiiltelefonile. Ma kirjutan, unustan aja, avastan, et möödas on kolmveerand tundi. Kui ma tagasi tulen, istud sa tolle naisterahva juures, tal on heledad juuksed, hele pilk, ma märkan, et tema ilme on nüüd avali, hoopis teistmoodi kui minuga vesteldes, ta nõjatub pisut ette, sina istud seljaga minu poole, aga tema ilme ütleb, et te räägite millestki olulisest, millestki, mis huvitab ka teda. Miski, mida sa talle ütlesid, paneb teda niisugusel ilmel avanema, ma tahaksin teada, kuidas sina välja näed, aga seda ei ole näha.