tegema, ma avasin ukse, tervitasin ja küsisin, kas tal on mäluvõti meelest läinud.
„Mis mäluvõti?” küsis ta.
Ja mina mõtlesin: kui inimene ei mäleta koodi, on see üks asi, aga kui ta ei mäleta mäluvõtit, on see teine asi. Ent kui inimene ei mäleta sedagi, et ta on mäluvõtmest kuulnud, on see siiski pisut veider. Võib-olla mõtlesin ma koguni: paistab, et see on teil perekonnaviga, kohtume paari aasta pärast siinsamas.
Hiljem tolsamal nädalal võtsin ma ühendust kolimisfirmaga. Ma tundsin mõnda, kes oli seal kiiresti tööd saanud. Blomberg istus, kollane soge kuklas ja kõrvaklapid koos mikrofoniga peas, kaustad ees, ning kui ma sisse astusin, laskis ta pilgul rännata mu ühelt õlalt teisele.
„Juhiload on?”
Ma noogutasin.
„Oled Rootsi kodanik?”
Ma noogutasin.
„Millal sa alustada saad?”
Ülemise korruse põetajal pole mingeid probleeme sellega, et tema õige nimi raamatusse sattub. Minu nimi on Gurpal, aga kõik ütlevad Guppe. Kas tahad perekonnanime ka? Kirjuta, et ma olen kolmkümmend kaheksa aastat noor ja vallaline, mulle meeldivad jalutuskäigud, kosmosefilmid ja R. Kelly, aga mitte need kõige pornomad lood. Ma olen siin töötanud kaks, peaaegu kolm aastat, aga see on ajutine, tegelikult olen ma muusik, mul on kodus väike stuudio, ise ehitasin, riidekapist tegin ümber, seal salvestan ma oma lugusid, kaasaegset souli, kuigi rootsi keeles, palju keelpille ja klaverit, mida vürtsitavad bhangra mõjud, hiphopirütmid ja meloodilised refräänid. Üks mu semu kirjeldas seda kui kiirematempolist triphop᾿i, mis on surutud läbi džässise soulifiltri, see on klassikalises bebop᾿is marineeritud urbanistlik, kergete džunglimõjudega popmuusika. Ähh, seda on nii napakas sõnadega kirjeldada, aga ma võin vabalt saata mõne plaadi, äkki tahad kuulata?
Enne kui edasi läheme, selle juurde, mis hiljem juhtus, tahan ma sust natuke rohkem teada. Kust sa selle idee võtsid? Miks sa tahad just Samuelist jutustada? Kellega sa veel oled rääkinud?
Guppe ütleb, et tema vahetus oli lõppemas, kui Samuel liftist välja astus. Kell oli pool kümme, aga vanaema oli juba seitsmest üleval olnud ja iga kümne minuti tagant tema järele küsinud. Nüüd, kui Samuel lõpuks kohale jõudis, oli ta magama jäänud.
„Kuidas temaga on?” küsis Samuel haigutust maha surudes.
„Täna paistab hea päev olevat. Kas sa kavatsed sisse kolida?”
Samuel naeratas ja heitis pilgu kilekotile, mis oli pungil nagu mõni prügikott.
„Oh ei, siin on lihtsalt mõned asjad tema kodust. Nostalgiavärk. Mõtlesin, et küllap see teeb head.”
„Sulle või talle?”
„Mõlemale. Kas sa seda klassikut oled kuulnud?”
Samuel tõi kotist lagedale ühe CD-plaadi. Ümbrisel oli kujutatud läbipaistvat mänguklaverit, mis oli täidetud karamellidega.
„„Kõrvamaius Seitse”?”
Samuel noogutas.
„Lars Roos. Teda tuntakse ka meistriteoste „Kõrvamaius üks” kuni „Kõrvamaius kuus” järgi. Vanaema kuulas teda vahetpidamata, kui ma laps olin.”
Samuel läks vanaema juurde, kes telekatoas istudes magas. Vanaemal olid jalas valged kingad, seljas õhuke beež jakk ja seelik, mille värvi ma ei mäleta. Tema kõrval oli kohver. Ma olin püüdnud selgitada, et seda ei lähe tarvis, et ta sõidab kõigest haiglasse ja tuuakse siis tagasi koju. Aga tema ei jäänud nõusse, ütles, et see peab tal kaasas olema, ja kui ma siin töötades üldse midagi olen õppinud, siis seda, et pole mõtet püüda teda ümber veenda, kui ta midagi kindlalt nõuks on võtnud. „Ma ei ole kangekaelne,” oli tal kombeks öelda, „aga alla ma ei anna.”
Okei. Võta nüüd vähe kergemalt. Pane oma CV tagasi. Mul on savi, mis kirjastus sind välja annab. Mind ei koti, mida sa varem oled kirjutanud. Mind huvitab ainult see, mis sinu isiklikus ajaloos teeb sinust õige inimese seda lugu jutustama. Miks tahad sa just Samuelist kirjutada?
Guppe ütleb, et Samuel seisis ja vaatas oma vanaema paar minutit, enne kui ta üles äratas. Vanaema norskas. Istus, suu niimoodi (ajab suu nii pärani, nagu üritaks päevavalguslambi valgel oma kurku päevitada). Tema kõrval seisis kohver, ning kui Samuel selle avas, kukkusid sealt välja mõned teeküünla-alused, tordilabidas ja kaks telekapulti. Samuel patsutas vanaema põsele (puudutab kaks korda oma põske, paneb silmad kinni), vanaema võpatas ja hakkas silmi hõõruma. Ta silmitses oma lapselast. Viivuks paistis, et ta ei mäleta poissi. Siis ta naeratas ja hõikas (ajab käed laiali nagu lennuki tiivad):
„Lõpuks ometi!”
Ja siis:
„Missugune üllatus!”
Nad läksid tema tuppa. Kui nad uuesti välja tulid, oli Samuelil koitanud pruun karvamüts peas. Ühes käes oli tal kohver ja kilekott, teist käsivart kasutas ta selleks, et vanaemale tuge pakkuda.
„Nüüd me sõidame,” hõikas vanaema ja lehvitas. „Oli meeldiv kohtuda.”
Ta nägu paistis õnnelik, muidu ei näinud ta kunagi nii õnnelik välja. (Teeb kurva näo.)
Okei. Saan aru. Väga kurb. Ma ei teagi kohe, mis ma peaksin ütlema.
Guppe ütleb, et pärast sissekolimist hakkas vanaema esimese asjana süüdistama kõiki seal töötavaid tumedanahalisi mehi varguses. Ta oli kindel, et öösiti me imbume tema tuppa ja võtame ära tema pärlikeed, ning kui palju kordi tema lapsed ja lapselapsed ka poleks kinnitanud, et pärlikeed puhkavad ligipääsmatuina panga seifis, kasu polnud sellest midagi. Ma ei tea, kas tal üldse oligi mõni pärlikee, aga kasti metallehetega peitis ta voodi alla ning vajutas kaks tundi hiljem häirenuppu ja teatas, et toime on pandud järjekordne rööv. Perekond vabandas, nad ütlesid, et ta pole varem kunagi niisugune olnud, nad jutustasid lugusid sellest, kuidas ta töötas ühes kehvemas linnaosas õpetajana ning asutas oma koguduses ühingu, mis kogus sadu tuhandeid kroone, et Aafrika maadesse uusi koolimaju ehitada. Ta käis kirbuturgudel asju müümas ja rebis voodilinu tükkideks, et neid oleks võimalik Rumeenia haiglates sidemetena kasutada, ja ükskord, kui keegi kontaktisik kusagilt Läti lastekodust ei leidnud bussijuhti, et lastele bussitäit talveriideid kohale toimetada, korraldas ta nii, et tema kõige vanem poeg juhtis bussi ning ta sõitis ise kaasa, nad sõitsid kahekesi Lätimaale ja panid riidekastid lastekodus maha. Mõni aeg hiljem oli juba imelik kuulda, kuidas tema suguvõsa neist asjust jahvatab, ma kuulsin samu lugusid mitu korda eri pereliikmete käest, nad oleksid otsekui tahtnud midagi heaks teha, nad poleks nagu aru saanud, et me oleme profid. Me oleme harjunud. Meil on oma meetmed. Igas toas elab mõni ähmane tädi või taat, ning kui nad häiret annavad ja räägivad, et tualetis istub mingi jube tüüp, siis me riputame peegli ette lina. Kui nad ütlevad, et mingi vanainimene vahib aknast sisse, siis me tõmbame kardinad ette. Ükski taat ei tohi ise habet ajada, muidu võib juhtuda, et nad jõuavad hommikukohvile ilma kulmudeta. Ühtki alsoolpiirituse pudelit1 ei või järelevalveta jätta, sest need juuakse tühjaks. Samueli vanaema ei olnud kaugeltki kõige hullem. See-eest oli ta üks neist, kelle meeleolud kõige rohkem kõikusid.
Millal see juhtus? Kas te olite lähedased? Kas sa tema perekonnaga suhtled?
Guppe jutustab, et ükskord, kui vanaema eriti pahas tujus oli, püüdis Samueli ema jootraha anda. Võttis sajalise välja, ütles, et tal on väga kahju, et ma pean seda kõike kuulma. Ma vaatasin talle otse silma ja ütlesin sõbralikult, kuid kindlalt:
„Pane see tagasi.”
Sest nojah, kui sind liivaneegriks või rättpeaks kutsutakse, on see kuidagimoodi ometi talutavam kui seal seista ja korralikult tehtud töö eest almuseid vastu võtta. Kui ma koju jõudsin ja sellest loost oma naisele rääkisin, nimetas ta mind idioodiks, et ma rahatähte vastu polnud