Maresi. Punase kloostri kroonikad. I raamat. Maria Turtschaninoff

ja saare lõunapoolsetel nõlvadel kasvavast korrijuurest tehtud hautist. Ma olin rõõmus, et seekord oli korrijuur, mitte kapsas. Vahel on meie toidus liiga palju kapsast.

      Kui olime söömise lõpetanud, nõjatusin pingi seljatoele ja patsutasin oma punnis kõhtu.

      „Kui mu kodused kuuleksid, kui hästi me siin süüa saame, ei usuks nad mind ilmaski.”

      Raske on mõelda sellele, et mu pere ei saa sama palju süüa kui mina siin kloostris. Võib-olla on nad vahel näljas. Mu kodu asub nii kaugel, et ma ei tea, milline sealne talv on, kuidas saak oli või kas neil on toit laual. Võin vaid loota, et kui neil on üks suu vähem toita, jätkub teistele rohkem. Võiksin neile kirjutada, aga kodus ei oska keegi lugeda ja ma ei tea, kust leida kedagi, kes toimetaks mu kirja meie väikesesse tallu Rovasi suure oru põhjaosas.

      Raputasin muremõtted peast ja naeratasin Jaile julgustavalt.

      „Ära mõtle sellele, mis on olnud. Nüüd oled sa kloostris meie juures ja siin ei olda üldse nii ranged, kui sa vahest oled kuulnud räägitavat. Pärast õhtusööki on meil vaba aeg.”

      Meie ümber tõusid noviitsid õde Ersi valvsa pilgu all lauast ning viisid oma taldrikud ja tassid nõudepesuruumi. Õde Ersi noviitsid pühkisid pika laua puhtaks, et see oleks korras, kui on õdede kord süüa. Võtsin oma taldriku ja tassi, Jai järgnes minu eeskujule ja me seisime nõudepesuruumi järjekorda.

      „Paljud noviitsid lähevad õhtul randa ujuma või karpe korjama,” ütlesin ma. „Mõned ronivad mäkke lilli noppima ja vaadet nautima. Ühed teevad õde O või õde Nummeli antud õppetükke, teised ajavad juttu või mängivad mänge.”

      Asetasime oma nõud külma veega kaussi. Lahkusime nõudepesuruumist viimastena ja astusime jälle välja õhtupäikese kätte. Kitsemajast kostis mökitamist. Varsti oli lüpsiaeg. Mitu õde läks omavahel vesteldes Koidutrepist üles. Pidin nüüd kiirustama, enne kui õde O lahkus oma kambrist.

      „Kas sa leiad Noviitside maja ise üles? Sa võid teha, mida tahad, kuni on aeg tänuavalduseks Roosi templis.”

      „Tohin ma kaasa tulla?”

      Taas üllatas mind Jai hääle sügavus. Ta seisis, käed rinnal risti ja pilk maas. Mu süda jõnksatas. Ma ei tahtnud Jaid kaasa võtta. Minu õhtune aeg kuulus mulle. Ma polnud seda kunagi kellegagi jaganud.

      „Sul hakkab igav,” ütlesin kõhklevalt. „Saad aru, ma …”

      Ta seisis liikumatult. Pigistas oma käsi nii, et sõrmenukid olid valged. Ta ei vaadanud mulle otsa. Ma ei suutnud keelata üksikule tüdrukule oma seltsi tema esimesel õhtul uues kohas.

      „Muidugi võid kaasa tulla, kui tahad.” Ta tõstis kähku pilgu ja ma naeratasin talle. „Tule, meil on kiire!”

      Jooksin Koidutrepist alla ja pomisesin vabandusi õdedele, kes mulle ette jäid. Õde Loeni sai nii korraliku müksu, et rätik läks peas viltu.

      „Maresi! Vaata ette! Kas Ema kunagi …” Tema manitsused jäid minust maha, kui ma põiki üle siseõue konarliku kivikatte kiirustasin ja Õhtutrepist üles tormasin, Jai tihedalt kannul.

      Templiõue ümbritseb kolm hoonet, igast küljest üks ja neljanda külje moodustab madalamal asuva Noviitside maja katus. Läänes, vastu müüri, asub Õdede maja. Idas, vastu mäge, on kaunis Roosi tempel ning põhjas kloostri vanim ehitis, Teadmiste maja. Selle taga on üksiku sidrunipuuga Teadmiste õu, mille kõrval on madala müüriga meretuulte eest kaitstud Teadmiste aed.

      Ma jooksin Õdede maja ukse juurde, sain selle lahti ja lippasin mööda koridori õde O ukse ette. Jai sammud järgnesid mulle.

      Õde O uksele peab koputama ja selleks on tema uksel väike messingist koputi. See kujutab madu, kes hammustab end sabast. Kui ma õde O-lt selle kohta küsisin, naeratas ta oma vildakat naeratust ja vastas, et see on tema kaitsja. Ma olen aru saanud, et temalt pole hea korraga liiga palju küsimusi küsida. Kuid otsustasin kunagi välja uurida, mida ta sellega mõtles.

      Ma koputasin ja nagu alati, hüüdis õde O oma karmi häälega: „Sisse.” Tõmbasin raske tammeukse lahti. Suure kirjutuslaua taga vasakpoolse akna all istus õde O, paberi- ja raamatuvirnade kohale kummardunud. Käsivartel olid tal linased kaitsmed, et särk tindiseks ei saaks, ja tema sõrmedel olid mustad plekid.

      Tavaliselt kergitab ta mind nähes vaid kulmu ja osutab siis võtmele, mis ripub ühe seinalambi all konksu otsas. Kuid nüüd silmas ta minu taga seisvat Jaid, pani hanesule käest ja ajas selja sirgu.

      „Kes see on?” küsis ta oma tavalisel otsekohesel moel ja ma tundsin, kuidas Jai taganes. Astusin sammu kõrvale, et nad teineteist paremini näeksid.

      „See on Jai, ta saabus täna. Ma näitan talle aardekambrit.”

      Tundsin, kuidas ma punastasin. Ma püüan seda sõna teiste kuuldes mitte kasutada. See on lapsik nimi, mille panin sellele ruumile, kui seda esimest korda nägin. Ma ju tean, et selle võtmega ei pääse mingisse aardekambrisse. Aga minu jaoks on see parim koht tervel saarel.

      Õde O oli juba oma töö juurde tagasi pöördunud. Ta viipas võtme poole ja pööras enda ees oleva raamatu lehte. Usun, et ta unustab õhtusöögi sagedamini, kui see tal meelde tuleb.

      Võtsin konksu otsast võtme. See on mu käelaba pikkune ja rikkalikult kaunistatud. Ma hoian seda alati ühtmoodi, kõvasti kaunistustega käepidemest. Kutsusin Jai viipega välja ja panin enda järel ukse vaikselt kinni. Siis naeratasin laialt. Ma ei saanud sinna midagi parata. Olen iga kord ootusärevusest sama kärsitu.

      Aardekamber asub Teadmiste majas, meie klassiruumidest edasi, pika kajava kivikoridori lõpus. Õhtuti on maja tühi ja klassiruumide uksed kinni. Ennike küsis kord, kuidas ma julgen sinna üksi minna, kui päike on juba madalal ja majas ei liigu hingelistki. Mul ei olnud pähegi tulnud hirmu tunda. Ma ei tea, mida seal peaks karta olema.

      Nüüd tulin ma siia õhtusel ajal esimest korda koos kellegi teisega ja see kraapis hinge. Me oleme kloostris harva üksi. Aardekambris veedetud aeg oli ainus, mis oli täiesti minu enda päralt. Aga ma püüdsin Jai vastu kena olla. Mõtlesin, et kui ta näeb, kuhu ma lähen, küll ta siis sealt ära hakkab tahtma, otsib mängimiseks mõne kloostrikassi või teeb mõne teise noviitsiga juttu. Kuigi ta ei tundunud eriti jutukas.

      Aardekambri uksed olid kõrged ja kahe poolega nagu kõik Teadmiste maja uksed. Need on punaka varjundiga pruunist puidust ja läikima poleeritud. Õde O ise hoolitseb nende eest. Mitu korda kuus on ta redeliga platsis, purk mesilasvaha ja suur pehme lapp käes, ning poleerib ja nühib. See ei kuulu üldse tema kohustuste hulka, sellest sain ma siis aru, kui õde Loeni selle peale pahuralt keelt laksutas, nagu tal kombeks on. Aga ma mõistan, miks õde O seda teeb. Mõned uksed on selleks, et keegi sisse ei pääseks, teised varjavad saladust või hoiavad luku taga ohtlikke asju. Need uksed aga sulguvad su järel sõbralikult, et kaitsta aardekambrit. Aitaksin meeleldi õde O-l nende ilusat puidusüüd poleerida. Millalgi ma palun temalt luba.