Kes kardab Aafrikat? 2.osa. Anna-Maria Penu

korrektselt kolmnurkadeks lõigutud viiludesse. Pedro Silva jälgib huvitatult mu kahvli trajektoori ja tempot.

      „Mul on hommikuti alati kohutav nälg.“

      See kõlab vabandusena. Ma pole tegelikult päris kindel, kas peaksin oma olukorda üldse varjama, aga igaks juhuks otsustan seda siiski teha. Nii ma siis naeratan talle. Näen küll, et ta vaatab mulle otsa, mõeldes, kas on mõnda sellist tohmanit varem näinud, aga mul on ükskõik. Ma olen siin hoopis teistel põhjustel. Pööran jutu niivõrd sujuvalt, lausa elegantse kavalusega mujale, et ta ei saa arugi.

      „Aga, Pedro, räägi mulle, kuidas on siis siinne valimiseelne olukord? Kas ootame rahulikke valimisi?“

      „Jah, muidugi. Oled sa enne Ugandas käinud? Või Ida-Aafrikas üldse?“

      Pedro Silva tupsutab lumivalgest riidest salvrätikuga rasvast pisut läikima löönud kitsaid huuli. Ta teeb seda eaka aadliku sarnaselt – õrnalt, aeglaselt, pigem kombekusest kui praktilise vajaduse tõttu – ja sellisena sobib ta siia ruumi imepäraselt.

      „Jah, ma elasin kuus aastat tagasi siin.“

      „Ah soo?“

      „Jah. Kuid kõigest kolm kuud.“

      Siin see on. Järjekordselt vähendan oma Ugandas elamise ja töötamise tähtsust. Ma ei tea, miks ma seda teen. Iga kord, kui taban ennast ja oma kogemusi jälle kahandamas, alla surumas, luban endale, et enam ei tee. Ja siis juhtub see muidugi uuesti. See võib tulla sellest, nagu arvab psühholoogiaajakirja ekspert, et ma pole ikka veel suutnud läbielatule südames kohta leida, ja nii ta eksleb ühest nurgast teise kui vaevatud hing. Otsib kohta, pressib siia-sinna, proovib, aga ei sobi õieti kuhugi. Sõnu justkui poleks ja ometi on neid küllaga, ärge arvake, viimases õigekeelsussõnaraamatus on neid üle 53 000. Sinna pole aga midagi parata, sest asi pole sõnades, vaid ajas. Ja kuus aastat pole mitte midagi, kuigi võib näida terve eluna.

      „Töötasin mõnda aega Monitoris, sisepoliitika osakonnas, ning katsin peamiselt opositsioonipartei FDC ütlemisi ja liidrite Besigye ja Muntu liikumisi. Seejärel reisisin Ugandas omal käel ringi. Ja kirjutasin sellest ka raamatu.“

      „Ah soo. Ma loen palju. Kuidas selle raamatu pealkiri on?“

      „„Kes kardab Aafrikat?“.“

      „Ei, pole lugenud.“

      „Jah, enamik inimesi pole.“

      „Aga no siis sa tead ise vägagi hästi, mismoodi siin riigis asjad käivad,“ vastab Pedro Silva vandeseltslaslikult muiates. „Teist valimisringi otse loomulikult ei tule. Museveni on vana kala ja võidab juba esimeses voorus ning teeb seda ülekaalukalt. Ja ka erilisi turvaprobleeme me ei näe. Loomulikult on ohtlikke piirkondi, eriti Kampala ja mõned üksikud punktid ülejäänud riigis. Neis paikades ootame võimalikke rahutusi, vägivallastseene opositsiooni toetajate ning politsei vahel. Just eile kuulsime ka sõjaväeüksuste mobiliseerimisest ning see on pisut rohkem ärevust tekitav uudis. Ennekõike on ohtlikud valimisjärgsed kaks-kolm päeva, kui tulemused teatavaks tehakse. Minu teada jääb Kampalasse vaid üks lühiajaliste vaatlejate tiim ja seega teid need tõsised turvaprobleemid ei puuduta… Kuhu sind saadetakse?“

      „Kamwengesse, Lääne-Ugandasse.“

      Laua kõrvale on ilmunud taas märkamatult, hääletult nagu hommikune udu, häbelikult naeratav neiu Pedro Silva aurava cappuccino’ga ning ootab nüüd julgustavat žesti. Pedro Silva pilgutab talle oma taevavärvi silma, pingutab huuled millekski naeratusetaoliseks ja tänab peanoogutusega. Neiu lööb pilgu maha, asetab kohvi, mille kooresele vahule on ta joonistanud südame, turvaülema soonelise, maksalaikudega ehitud käe ulatusse ning keerab end minekule.

      „Ah jaa, seal piirkonnas on rahulik. Olete loodusparkide kaitse all. Aga ega te neid külastada tohi, kuigi ma tean, et olete kõik siia töötamise asemel rohkem turismireisile tulnud,“ pahvatab missiooni turvaülem naerma. Ta naer kõlab külma ja kaugena, nii, nagu naer kunagi kõlama ei peaks.