zenimeister, Rinzai, oli surivoodis. Keegi ütles: „Meister, inimesed küsivad pärast su lahkumist, mis oli su põhiline õpetus. Sa oled öelnud paljusid asju, sa oled rääkinud paljudest asjadest – raske on seda kokku võtta. Enne kui lahkud, palun võta see ise ühe lausega kokku, et võiksime seda kalliks pidada. Ja kui inimesed tahavad teada, siis anname neile edasi su peamised õpetussõnad.“
Rinzai hakkas surema ja avas silmad ning möirgas siis valjusti ja zenilikult, möirgas nagu lõvi! Kõik olid rabatud! Nad ei suutnud uskuda, et sellel sureval mehel on veel nii palju energiat, ja seda nad polnud oodanud. See inimene oli ettearvamatu, oli alati olnud. Aga ehkki ta oli ettearvamatu, poleks nad iialgi uskunud, et surres, viimsel hetkel, võib ta niimoodi lõvi kombel möirata. Ja kui nemad olid alles rabatud – nende mõtted olid peatunud, nad olid üllatunud, vapustatud – ütles Rinzai: „Nii ongi!“, sulges silmad ja suri.
Nii ongi…
See hetk, see vaikne hetk, hetk, mida ei riku mõtted, see vaikus ümberringi, see üllatus, see viimne lõvimöire enne surma; nii ongi.
Jah, suund lähtub sellest hetkest. See pole midagi niisugust, mida sa kontrollid ja planeerid. See juhtub, see on väga õrn – ja sa pole selles kunagi kindel, sa võid seda vaid tunda. Seetõttu ma ütlengi, et see on pigem nagu poeesia, mitte proosa; nagu armastus, mitte loogika; nagu kunst, mitte teadus. Ähmane… ja selles on oma ilu – kõhklev, samamoodi kõhklev nagu kastetilk rohuliblel – minema lipsamas, ja keegi ei tea, kuhu või milleks; hommikupäikeses lipsamas rohuliblelt.
Suund on väga peen, õrn ja habras. Seetõttu eelistavad kõik sihtpunkte. Ühiskond püüab sulle sihtpunkti kätte anda. Vanemad, õpetajad, kultuur, religioon, valitsus: nad kõik püüavad anda sulle kindlaks määratud elumustrit. Nad ei taha, et sa oleks vaba, nad ei taha sind jätta üksi tundmatusse liikuma. Aga niimoodi tekitavad nad igavuse. Tulevikku ette teada on alati igav. Kui tead, et sinust saab see või teine, on juba igav.
Tulevik peaks olema suund, mitte sihtpunkt. See peaks olema rohkem nagu nirvaana. Tema definitsioon nirvaana kohta tähendab, et nirvaanas pole midagi, mida sa juba tead, selles pole midagi, mida oled varem kogenud, selles pole midagi su senisest olemusest – nirvaana on midagi täiesti uut, midagi sellist, mida sa ei mõista, sest sul pole selle mõistmiseks keelt, sul pole selle mõistmiseks kogemusi. Midagi absoluutselt uut – sellest pole võimalik rääkida. Nirvaana on suund. Eedeni aed ja paradiis, muhameedlus ja kristlus on sihtkohad, väga lihtsad ja selged.
Keskpärane mõistus nõuab selgeid eesmärke, sest on nii ebakindel – ta ei saa usaldada oma teadlikkust, ta ei saa usaldada elu. Keskpärane mõistus kardab avastusi väga, ja avastamine on elu suurim saladus. Olla valmis üllatuseks, olla alati valmis üllatuma tähendab, et inimene on süütu, püüab midagi avastada. Ja elu on selline, et sa muudkui avastad. Mida rohkem avastad, seda rohkem saad teada – et palju rohkem on avastamata. See on lõppematu protsess. Suund on lõppematu protsess. Pea meeles, et see on protsess, liikumine; sihtpunkt on surnud asi.
Sihtpunkt kuulub egole; suund kuulub elule, olemisele. Et liikuda suunamaailmas, läheb vaja tohutut usaldust, sest inimene liigub ebakindluses, pimeduses. Aga selles pimeduses on teatud põnevus. Ilma igasuguse kaardita, ilma teejuhita liigud sa tundmatusse. Iga samm on avastus, ja see pole vaid välismaailma avastamine. Samaaegselt avastad midagi ka iseendas. Avastades üha rohkem tundmatuid maailmu, avastad sa samal ajal ennast. Iga avastus on ka sisemine avastus. Mida rohkem sa tead, seda rohkem tead sa teadjast. Mida rohkem sa armastad, seda rohkem tead sa armastajast.
Mina ei anna teile sihtpunkti. Ma võin anda vaid suuna – suund on ärkvel, tuksleb elust ja tundmatusest, on alati üllatav, ennustamatu. Ma ei anna teile kaarti. Ma võin anda vaid avastamiskire. Jah, kaarti pole vaja; vaja on suurt kirge, suurt avastamiskirge. Seejärel jätan teid omapead. Seejärel peate üksi edasi minema. Liikuge tohutusse, lõpmatusse, ja õppige seda järk-järgult usaldama. Jätke end elu kätesse, sest elu on jumal. Kui Jeesus ütleb: „Sinu kuningriik tulgu“, siis on see… suur usaldus. Isegi kui jumal toob surma, pole midagi karta. Kui ta toob surma, siis peab sellel olema põhjus, peab olema peidetud saladus, peab olema õpetus. Ta avab ukse.
Inimene, kes usaldab, inimene, kes on religioosne, on põnevil isegi surmaväravas – ta suudab lõvi kombel möirata. Isegi surres – sest ta teab, et sureb – surmahetkel võib ta öelda: „Nii ongi!“. Sest igal hetkel nii ongi. See võib olla elu, see võib olla surm; see võib olla edu, see võib olla läbikukkumine; see võib olla õnn, see võib olla viletsus. Igal hetkel on nii… nagu ongi.
Seda nimetan ma tõeliseks palveks. Ja siis on teil suund olemas. Te ei pea selle pärast muretsema, ei pea seda kindlaks määrama – te võite edasi liikuda usaldusega.
MIS ON USALDUS?
Mis on usaldus? Kas see on usk? Ei, sest usk kuulub mõistusele. Usaldus on tihe vaimne side, lähedane kontakt. Sa lihtsalt heidad kõrvale kõik oma kaitsemehhanismid, oma raudrüü; sa muutud haavatavaks. Sa kuulad midagi, ja nii totaalselt, et sinus tärkab sisetunne, mis ütleb, kas see on tõde või mitte. Kui see pole tõde, siis tunned selle ära; kui on tõde, siis tunned selle ära – tunned ära, miks see nii on. Seetõttu, et sinus on samuti tõde. Kui oled täiesti mõteteta olekus, tunneb su sisemine tõde ära, kus tõde on – sest seesama tunneb alati ära sellesama, need sobivad kokku. Äkki sobib kõik kokku, kõik langeb omale kohale ja kaosest saab kosmos. Sõnad on järjekorras ja sünnib poeesia. Siis sobib kõik üksteisega kokku.
Kui sul on olemas see side ja on olemas tõde, siis su sisemine loomus lihtsalt nõustub sellega – aga see pole intellektuaalne nõustumine. Sa tunned häälestatust. Sa saad sellega üheks. See on usaldus. Kui miski on valesti, siis see lihtsalt libiseb sinust mööda – sa ei pööra sellele enam tähelepanu, ei jälgi seda enam: sellel pole tähtsust. Sa ei ütle kunagi: „See pole tõde.“ See lihtsalt ei sobi sinuga, ja sa liigud edasi! Kui sobib, saab sellest su kodu. Kui ei sobi, siis liigud edasi. Kuulamise kaudu tuleb usaldus.
Kõigepealt usalda iseennast
Ole vastuvõtlik, ole armastav, usalda loodust, kes on su sünnitanud. Sina oled osa sellest, sa pole sellest eraldatud. See hoolitseb sinu eest; see kaitseb sind nii elus kui surmas. See annab sulle turvatunde, ainsa, mis olemas on. Tunne end kindlalt, vabalt, lõõgastunult, ja ühel päeval, mil su meel on täiesti vait, tuleb tõde. See tuleb lihtsalt nagu valguskiir su olemise pimedusse ja kõik muutub nähtavaks.
Usaldus on võimalik ainult siis, kui sa kõigepealt ennast usaldad. Kõige põhilisem peab toimuma kõigepealt sinus endas. Kui usaldad ennast, suudad usaldada mind, suudad usaldada inimesi, suudad usaldada eksistentsi. Aga kui sa ennast ei usalda, siis pole ka muu usaldus võimalik.
Ühiskond hävitab usalduse juba eos: see ei luba sul end usaldada. See õpetab sulle usaldust kõige muu vastu – usaldust vanemate vastu, usaldust kiriku vastu, usaldust riigi vastu, usaldust jumala vastu, lõpmatuseni, aga kõige põhilisem usaldus on täielikult hävitatud. Ja siis on usaldus mille tahes vastu võlts. Siis on igasugune usaldus nagu plastmasslill; sul pole päris juuri, et päris lilled võiks õitseda.
Ühiskond teeb seda meelega, põhjusega, sest inimene, kes ennast usaldab, on ühiskonnale ohtlik – ühiskonnale, mis põhineb orjusel, ühiskonnale, mis on orjusesse nii palju panustanud. Inimene, kes end usaldab, on sõltumatu. Sa ei saa tema kohta midagi ette ennustada, ta käib oma teed; vabadus on ta elu. Ta usaldab seda, mida tunneb, mida armastab, tema usaldus on tohutult intensiivne ja selles on tõde. Ta usaldus on elav ja ehe. Ta on valmis riskima kõigega selle nimel – aga ainult siis, kui ta tunneb seda, aga ainult siis, kui see on ehtne, ainult siis, kui see liigutab ta südant, ainult siis, kui see liigutab ta intellekti ja armastust, muidu mitte. Sa ei saa sundida teda uskuma mida tahes.
Ühiskond sõltub usust; ühiskonna ülesehitus põhineb enesehüpnoosil. Kogu selle ülesehitus põhineb robotitel ja masinatel, mitte inimestel. See vajab sõltuvaid inimesi – nii sõltuvaid, et neil on pidevalt vaja, et neid türanniseeritaks; nii sõltuvaid, et nad otsivad oma türanne, oma Adolf Hitlereid, oma Mussolinisid, oma Josef Stalineid ja Mao Zedonge. See maa,