Uinu vaikselt. Gwen Hunter

mõlemad puud kahe suure Xiga.

      „Olgu, Cheeks. Loodan, et viid mind tagasi Mabeli juurde. Koju,” kamandasin. „Lähme koju.” Kui Cheeks vaatas minu poole täiesti mõistmatu pilguga, siis hoidsin teksastes jalga ta ees, et ta tunneks hobuse lõhna ja ütlesin: „Otsi. Otsi.” Cheeks oli tark koer, ühtki valekäiku tegemata viis ta mu mööda liivast jõesängi tagasi. Tähistasin erksa värviga iga pöörde, kivi ja puu teel, kuni jõudsime tagasi päikese kätte ja karjamaale.

      3

      Andsin Cheeksile veel puuviljaküpsiseid, mis ei ole koera jaoks just parim toit, aga ka mitte halvim, viisin loomad oja äärde jooma ja kasutasin hetke enda kogumiseks, enne kui juhtisin hobuse ja koera metsaservale liivasesse lohku. Kui sinna jõudsime, jäime Cheeksi ja Mabeliga puude varju ja ootasime politseid.

      Cheeks oli hakanud tugevalt lonkama ega olnud võimeline omal jalul tallini tagasi minema. Tema rohud olid köögis, nii et neist polnud mingit abi. Oli näha, et koeral olid valud. Ei olnud just suurem asi tasu hästi tehtud töö eest. „Igal heateol on hind, kallis Cheeks,” ütlesin koera silitades. „Leiad laiba, saad valutavad liigesed. Vean kihla, et politseinikud on meie peale vihased, et meie selle leidsime.”

      Cheeks ainult hingeldas leitsakus, tohutu suur keel suust rippumas. Kauguses kuulsin eksimatult mootorihääli. Tõusin püsti, sidusin koera Mabeli lähedale ning ootasin valguse ja varju piiril.

      Johnny Ray tuli teejuhina kõige ees oma vanas, seitsmekümnendatest pärit päevinäinud Fordis, millest ta nähtavasti ei suutnud loobuda, kuigi mootori hääl kõlas nagu lööke vahele jätval õmblusmasinal, kere oli roostes ja värv kulunud pruunilaiguliseks. Tema järel tulid võõrad sõidukid, üks valge auto maakonnast, kaks neljarattaveoga maasturit, üks sportauto. Enamasti hoidsid need viljast eemale ja sõitsid niidetud heinamaa serval, kuid mu vanaema Nanal läheb hein kaotsi. Kujutasin ette, et tal on C.C. – le selle kohta öelda mõndagi, mis C.C. – le ei meeldi ja mis sunnib ta vähemalt vabandama.

      Autod peatusid puude juures ja mootorid seisati, õietolm ja muu tolm keerles meie kõigi ümber. Johnny Ray pikapist tuli nähtavale eriagent Jim Ramsey, ümbritsetud tüüpilise FBI auraga, seljas ülikond ja tugevalt tärgeldatud valge särk, mis päikesevalguses kiiskas. Me käisime mingil määral. Nii palju, kui ma soostusin kohtuma. Jim oli lahutatud ja tal oli väike tütar, keda ma polnud veel kohanud. Mulle meeldis Jim väga, palju rohkem kui endale tunnistasin, kuid ta oli minust peaaegu üheksa aastat noorem. Vanusevahe oligi see, mis minu jaoks probleeme valmistas.

      Šerif, Johnny Ray ja viis politseinikku, osad vormiriietes, tulid Ramsey järel eri autodest. Kõik olid mehed, välja arvatud üks kuriteopaiga ekspertidest, ja ma noogutasin Skye McNeelyle, kes viipas vastu, hoides käes Benadryli karpi. Ta oli minuga ühte kasvu, hiljuti emaks saanuna veidi ümar ja oli äsja abiellunud oma lapse isaga. Tundsin enamikku teisi politseinikke päästemeeskonnast, kus vabatahtlikuna tegutsesin. „Tänan,” ütlesin ma, püüdes Skye visatud ravimikarbi.

      „Ashlee,” hüüdis šerif Gaskins, pühkides käega higist otsaesist. Tema kahvatu nahk läikis eredas päikeses ning higist oli juba määrdunud ka ta kauboistiilis vest, mille ta seljast võttis ja autosse viskas. „Kriminalistika poisid ütlevad, et oled kinga kallal teinud tublit tööd. Väga põhjalik. Kuule, aitäh, et meid nii kaugele aitasid.”

      „Aga palun,” ütlesin, vaadates, kuidas politseinikud varustust ja kiirhommikusöögi karpe virna laovad. Peekoni ja munade lõhn pani mul suu vett jooksma.

      „See ongi see jäljekoer?” küsis Ramsey.

      Vaatasin loomade poole ja nägin, et Cheeks seisab, tirib rihmast ja liputab saba. Sain aru, et ta võib ka mõnda politseinikku tunda.

      „Ma tunnen Cheeksi,” ütles Gaskins. „Oli kunagi parim teenistuskoer osariigis. Püüdis üheksakümne seitsmendal nood mootorratastel pangaröövlid kinni. Jälitas neid üle kolmekümne kilomeetri nende kodudeni.”