Minu Armeenia. Aus vastus. Brigitta Davidjants

rinda: „Nad on kõik minusse! Viimane kui üks! Kus ma ka lapsi ei teeks – Eestis, Saksamaal või kus iganes –, kõik nad tulevad omavahel sarnased, nii siinsed kui ka sealsed. Tead, miks? Sest ma olen eestlane! Nad kõik tulevad kartulikoore karva. Mu geen on väga tugev!“

      „Ma mõtlesin, et te olite väimeestest ju kõige truum?“ tahan ma seepeale küsida. Aga härrad on hoogu sattunud ega kuule mind…

      „Pere, see on meile…“ alustab Griša onupoeg, ja Feliks lõpetab: „…püha! Armeenlasele on pere kõige püham kirik! Kirik algab perest ja kodust. Vaat minu naine on armeenlanna, ta suhtub väga hoolitsevalt oma lastesse. Ta on nagu emahunt. Mu lapsed on juba suureks kasvanud, pojad on ammu täiskasvanud. Aga mul on hea elu. Ma ei ole 59 aastat suitsetanud, joon õlut, head konjakit. Surrogaati ei joo mitte kunagi. Joon ja söön normaalselt, pooltoorest liha.“

      „Miks pooltoorest?“

      „Nagu viiking. Räägitakse, et pooltoores liha säilitab noorust. Ma ei lase iial liha lõpuni praadida. Söön koos verega.“

      Oma eesti identiteeti seob Feliks pöördvõrdeliselt Armeeniaga. „Sel maal elades on mul selle maa ees kohustus. Kuid ma säilitan oma eesti vaimu. Ma pole iial öelnud, et pole eestlane. Ma naasin viimane kord Eestist väga pettunult, paljud asjad ei meeldinud mulle seal sugugi. Esiteks presidendi suhtumine eestlastesse, kes ei oska sada protsenti eesti keelt.“