Üks. Sarah Crossan

enne, kui ema hakkas pangas ületunde tegema.

      Ma ei mäletagi, millal viimati nägin ema

      ajakirja lehitsemas

      või televiisorist midagi vaatamas.

      Ma ei mäletagi, et ema oleks paigal püsinud

      rohkem kui hetke.

      Tema elu on nüüd ainult töö,

      töö,

      töö.

      Nii et hoolimata mu higistavatest pihkudest ja kõhus

      keeravast

      iiveldusest

      ja sõltumata sellest,

      kas Tippi ja mina tahame kooli minna või mitte,

      me läheme sinna.

      Me läheme sinna

      ega

      kurda.

      HORNBEACONI KESKKOOL

      Hoone on valge,

      luuderohi ronib mööda murenevaid seinu üles,

      aknad on väikesed

      ja kriimulised.

      Enamik õpilasi

      sakutavad üksteist ja kilkavad,

      nautides muretut ja sõbralikku taaskohtumist.

      Kuid mina

      vaatan neid,

      kes on üksi

      selle lärmi veerel,

      lapsi, kes suruvad koolikotti enda vastu

      ja hoiavad pilgud maas,

      ja nõnda saan ka mina

      kehastada

      nende nähtamatust.

      HUNTIDE SEAS

      „Teid ei visata ju huntide ette,”

      ütleb direktriss proua James

      ja tutvustab meile Yasmeeni,

      õpilast, kellest peaks saama meie teejuht

      „ja ka sõber…

      mõnda aega,” lisab proua James.

      Ema ja isa näivad tundvat kergendust,

      justnagu see silmatorkavalt erkroosa

      juuksetuti ja kondiste randmetega tüdruk

      suudaks eemale tõrjuda suuremaidki asju kui

      koiliblikad.

      „Püha müristus!

      Te olete ju vapustavad!” ütleb Yasmeen,

      ilma et ta näolt paistaks jälestust,

      ja see on minu meelest

      päevale üpris kena algus.

      Pealegi see, mida ta ütles,

      on tõsi.

      Jah, tõesti see on vapustav, et me jäime emaüsas

      ellu.

      On vapustav, et me sündides

      ei surnud.

      On vapustav, et oleme elus püsinud juba

      kuusteist aastat. Aga mina ei taha olla vapustav.

      Siin küll mitte.