oma seitse asja kokku ja läks kodust minema. Seda oli talle soovitanud kogenud psühhiaater, viinatohter, kellega ta vestles oma esimest meest ravile saates. „Minge lahku,“ ütles see, „või võta kõrvalt. Tegelikult minge lahku, täielik nonsenss, miks sa elad nii.“ See oli talle uus ja imelik mõte, oli ta ju ikka arvanud, et mitte ühtegi inimest ei tohi vihata ega hukka mõista, et igaüks peab oma hinges leidma jõudu ja armastust ükskõik kelle vastu, kellega saatus teda kokku on viinud, ja kui ei leia, on see raske süü. Ja kuigi ta kuulas sõna ja sai arugi, et ära minna on mõistlik, ei olnud ta endale andeks andnud. Sest ei olnud vähe päevi, kus Elviira tõemeeli mõtles oma mehele otsa peale teha. Tal oli nõudekapi alumise riiuli nurka peidetud purk jugapuuokaste leotisega, kuskilt oli ta kuulnud, et jugapuu olla hirmus mürgine. Ükskord üritas panna siidiniite mehe tubaka sisse, seda nippi oli ta lugenud vanast ajalehesaba krimkast: pidi jalapealt maha kukkuma see, kes siidi suitsetab; ta proovis sukanõelaga neid lõngu paberossi sisse toppida, aga suits läks katki. Siis hakkas ta vihaselt nutma.
Elviiral on kolmas klaas ja kaheksas suits. Leti ees sumiseb. Juba hoiab keegi Elviira kätt. „No mida selline kaunitar siin ometi teeb?“ Elviira naeratab kurvalt, ta kõrge rind lainetab, ümberringi keerlevad soojad värvid, soojad inimesed ja sigaretisuits. Elviira käedki on soojad. Ja jalad. Ta tahab tantsida. Ruumi tantsimiseks tegelikult pole, aga sellest ei hooli keegi, headel päevadel võib suureks tralliks minna. Kui Garry on kohal, too on endine baleriin, nüüd kalakaupmees, paksuks läinud, aga tantsida on temaga lihtsalt jumalik. Nad trambivad kaelakuti iiri tantsu, nii et pudelid leti taga värisevad. Õudselt lõbus on.
„Hans, kas pelmeene on? Tee tüdrukule ühed pelmeenid!“
Uks läheb lahti ja sisse vajub suurem seltskond eesotsas väikese ümmarguse mehega, kelle suu on punaseks värvitud, tal on midagi ütlemata kirjut üll ja mustad lokid langevad poolde selga. Parukas. Hakkab muudkui niiviisi ebaviisakalt Elviira poole vaatama. Just nimelt ebaviisakalt, mitte sõbralikult. Tropp. Lõpuks tuleb rahulikult ja küsib: „Noh, 35+, mis teed siin? Lähme minu poole?“ Elviira on solvunud. Ta on kõigest 34 ja näeb pealegi palju noorem välja. Ta silmitseb meest kõrgilt. Aga samas ulatatakse talle üle laua täis konjakiklaas ja tegelikult on kõik juba ükskõik. „Garry! Lähme edasi!“ Nad võtavad punti Garry ja veel paar lõbusamat tüüpi ja millegipärast on nendega kaasas ka mustajuukseline vaikne tüdruk. Keegi ei pane teda tähele.
Pärast lahkuminekut ei osanud Elviira oma uue vabadusega esialgu muud targemat peale hakata kui teistmoodi juua. Ega ta ju ei olnud tegelikult joodik, ta lihtsalt jõi väga palju. Kõik jõid väga palju, see oli elamise viis. Pealegi, noorele ja tervele naisterahvale ei teinud see suurt midagi. Vähemalt ta ise arvas nii, võib-olla kõrvalt paistis teisiti. Aga tema ju polnud kõrval. Ta oli enda sees. Mõnikord tundus, et ainsa jõu edasielamiseks annabki teadmine, et varsti saab jälle juua, raputada maha kõik, mis maadligi vajutab ja lihtsalt hõljuda läbi ilmaruumi. Nüüd olid tal uued sõbrad, tema enda omad, mitte mehe vanad semud, ja nendega koos kablutas ta kõrtsist kõrtsi. Kõiksugu inimesi kohtas, kuulsaid ja vähem kuulsaid, itaalia ja inglise, soome ja hollandi mehi. Miks just mehi? No need jäid kuidagi rohkem silma. Eks ta ikka vaatas seda ka, kelle vastu õrn olla. Ükskord istusid lauas kaks võõramaa meest ja mõlemad lõid võidu Elviirale külge. Ta oli üldiselt üsna kehva taipama, kellele ta meeldib, aga seal ei olnud kaksipidi mõtlemist, üks kutsus teda järgmiseks õhtuks ooperisse ja teine üsna varsti endaga Prantsusmaale.
Ooperisse ta läks, see oli Puccini „La bohème“. Nad istusid kõige tagumisel rõdul, ja hollandi peikal oli hobuseköha. Ta köhis lihtsalt vahetpidamata sügava kärinaga ning saali akustika võimendas selle viiekordseks kõmaks. Elviira niheles ebamugavustundest. Kõik ümberkaudsed teatrikülastajad muudkui võpatasid ja vaatasid viltu. Lõpuks ta sosistas poisile õrnalt kõrva: „Palun lähme ära. Lähme kohvikusse, võtame pitsi konjakit. Sa oled liiga haige.“
Hiljem saadeti talle Hollandist üks postkaart, millele ta kunagi ei vastanud. Ja Prantsusmaale ta ka ei sõitnud. Väga rumal otsus mitte minna. See teine tüüp oli imelik Soome mees, kõhn, mustades riietes, tumedapäine ja eksalteeritud. Elviira käis tal korra külaski, pani samamoodi üleni mustad riided selga ja kõhn oli ta ka tollal nagu kurivaim, sõitis bussiga mingisse linnajakku, kus ta elades varem polnud käinud, lagunenud rõdudega punatellistest tornmajja, oli märtsi lõpp, sulavad hanged olid porist hallid ja koerakusest kollased, näis, et see koht on maailma äär, ja seal kus viimased majad lõppevad, sinna kinnitub taevakuppel, vastu kupli serva on aga kuhjatud äravisatud sodi, vanu tugitoole, vettinud madratseid, räbalaid ja kaltse. Küllap selleks, et igavikutuul sisse ei puhuks.
Somm istus oma sõbra korteris köögilaua taga, must maika seljas, poolik viinapudel ees. Ta oli sõbral lasknud Elviirale helistada, et too ikka kindlasti kohale tuleks, et ta veel jõuaks teda ümber veenda, enne kui ära Soome sõidab ja sealt edasi Prantsusmaale. Kahjuks oli ta juba liiga täis, kui Elviira lõpuks kohale jõudis – vahtis klaasistunud pilgul enda ette ja pomises midagi soome keeles, midagi täiesti arusaamatut. Sürreaalsesse kööki paistis loojuva talvepäeva viimast valgust ja lootust ei olnud selles kõiges üleüldse.
Läbi öö kõnnivad nad, käest kinni hoides ja lauldes, nad jooksevad üle autodeede, ootavad mahajääjaid, naeravad, ostavad tee pealt suitsu. Jõuavad kohale, nurgas on kast viina, pudelid sädelevad kirkalt nagu kevadised jääpurikad, muusika pannakse mängima ja Elviira tantsib. Ta tantsib seni, kuni õues läheb valgeks, kellukesed kumisevad ta kõrvades, enam ei ole vaja Garryt, kellega tantsida, ta tantsib üksi, tantsib Rossini ja Schuberti järgi – ja silmist voolavad pisarad. Keegi ei vaata, ja ongi hea. Ainult iseendale, iseendale sosistab ta: „Ma ei jaksa uuesti alustada. Ma ei jaksa. Ma ei taha.“
Elviira ei märka, et keegi siiski vaatab. Tumedapäine tüdruk ei maga, ta paistab pealtnäha kaunis kaine, istub vaikselt ja paneb kõike tähele. Lõpuks läheb ta Elviira juurde, võtab tal õlgade ümbert kinni ja räägib midagi tasakesi, aga mida – keegi ei kuule. Ja ei mäleta ka.
Pidu on läbi. Kuidas, ei tea, aga nüüd on ta tänaval, heledas päikeses, suu paks ja kuiv, väsinud, õudselt väsinud ja kingad pigistavad hirmsasti. Kastanid õitsevad. Uhkelt, püstipäi, purjus, pikad juuksed konivingused, muudkui astub ja astub, vastutulijad teevad väikese ringi temast möödasaamiseks.
Koju jõudes võtab ta sahtlipõhjast suured köögikäärid ja lõikab oma haisvad juuksed maha. Igaks juhuks, et kellelegi enam kunagi meeldima ei peaks. Ja läheb magama.
Järjest vähem tõmbas Elviirat seltskonda. Inimesed väsitasid, ta ei viitsinud neid vaadata, nendega rääkida ega ennast viisakalt üleval pidada. Eriti vähe viitsis ta ennast pärast süüdi tunda, kui oli laua peal tantsinud, võõraid klaase tühjaks joonud või mehi kingadega loopinud. Ta tahtis ainult üht – kiiresti kustuda. Täielikku, mõteteta pimedust pea sisse. Ostis pudeli, pani selle kodus laua peale, istus maha ja jõi tühjaks, jälgides osavõtmatult, kuidas pilt servadest ähmasemaks tõmbub, värelema lööb ja tasapisi kaob. Nii oli hea.
Muidugi laseb ta paari päeva pärast oma juuksurist sõbrannal pea üle lõigata. Nüüd on ta lühikeste juustega ikka veel ilus Elviira Nikolajevna. Kulub vähemalt kaks aastat, enne kui ta Stanist lõplikult lahti saab. Ja veel viis ja kümme aastat hiljem toob kuller uksele tähitud kohtukutseid.
„Ei ela siin, ei ole kunagi elanud,“ vastab Elviira kindlalt ja lööb ukse nende nina eest kinni.
Muidugi on Elviiral uus mees, aga sellega on omad mured.
Ning muidugi läheb ta autopiloodiga ikka aeg-ajalt oma baari.
„Hoo, Elviira! Näe, kes tuli! Meie kaunitar! Miks sa juuksed maha lõikasid? Aga nii on ka väga ilus!“
Mitte kusagilt mujalt ei saa Elviira nii palju armastust, pelmeene, konjakit, suitsu ja unustust.
ESIMENE PEATÜKK, kus Elviira kohtab ühte sinisilmset südametemurdjat, ühte pikkade juustega moosekanti ja ühte saladuslikku meest
Staniga (mis vabalt võib-olla lühend Stanislawist)1 kohtus Elviira muidugi kõrtsus, kus ta oma üksinduse- ja rahutuseõhtutel ikka käis. See polnud mitte toosama veider baar,