Vanalinna detektiivid. Mustpeade maalid. Reeli Reinaus

tagasi. Äkki saab juba torti,“ pakkus Rebeka. Ta tundis äkki kummalist kõhedust.

      Gregor noogutas. Nad liikusid läbi saali, kuid hetk enne, kui Gregori käsi ukselinki puudutas, vaatas Rebeka veel korraks tagasi. Ja tardus.

      Ta haaras Gregoril käsivarrest ja poiss vaatas samas suunas, kus tüdrukki.

      Seal, neist paarikümne meetri kaugusel, hõljus nende poole mitu kapuutsides kogu.

      Hetk, mil Rebeka ei suutnud oma keha liigutada, tundus peaaegu igavikupikkune, kuigi vaevalt see üle paari sekundi kesta sai. Kui lapsed olid esimesest ehmatusest toibunud, tormasid nad minema nii kiiresti kui jalad võtsid ning jäid alles Olavi saali juures oleva riidehoiu juures lõõtsutades seisma.

      „Need olid ilmselt kahtlast surma surnud vennaskonna liikmed,“ ütles Gregor.

      „Mis vennaskonna?“ küsis Rebeka. Ta imestas, kuidas poiss sellisel hetkel üldse mingist vennaskonnast mõelda suutis. Tema ise oli nähtust igal juhul rohkem kui vapustatud.

      Gregor pilgutas üllatunult silmi. „Mustpeade vennaskonna muidugi. Kas sa mõtlesid, et see on mingi suvaline maja?“

      Rebeka kehitas õlgu. „Ei arvanud, et suvaline, aga kust mina pidin teadma, et siin mingi vennaskond on olnud?“

      „Mustpeade vennaskond oli keskaegses Tallinnas ainult vallalistest kaupmeestest ja laevaomanikest koosnev selts.“

      Seda ei ütelnud Gregor, vaid üks vana halli peaga mees, kes ootamatult laste juurde oli ilmunud.

      „Ma vaatan, et teil on ka, nagu minulgi, igav hakanud,“ ütles mees laste imestunud pilke nähes. „Ma mõtlesin, et teen väikese jalutuskäigu.“

      „Ja-jah, me tegime ka väikese ringkäigu,“ kogeles Gregor.

      „Mis neist siis sai, kui nad abiellusid? Need kaupmehed?“ küsis samal ajal Rebeka. Mustpeade vennaskond oli teda huvitama hakanud.

      „Siis said neist Tallinna Suurgildi liikmed.“

      „Aga miks neid üldse mustpeadeks kutsuti?“ uuris Rebeka edasi.

      „Mustpeade nime päritolu seostatakse mustanahalise Mauritiusega, kes oli vennaskonna kaitsepühak.“

      „Aga miks just tema?“ küsis Gregor. Tundus, et ka poiss ei teadnud mustpeadest kõike, mõtles Rebeka rõõmsalt.

      „Ilmselt seetõttu, et ta on olnud erinevate käsitööliste kaitsepühak. Ühe legendi järgi olevat Egiptusest pärit Mauritius kuulunud Rooma armeesse. Aga kui ühel sõjakäigul oli neile antud käsk ohverdada kristlasi paganlikele jumalatele, siis oli Mauritius seda tegemast keeldunud. Sellest kuuldes olevat Rooma keiser lasknud nii Mauritiuse enda kui ka terve tema leegioni hukata. Alles millalgi hiljem kuulutati Mauritius pühakuks. Muuseas, kaupmeeste gildidesse keskajal eestlasi ei võetud, kõik vennaskonna liikmed olid kas sakslased või mõnest muust rahvusest.“

      „Mu tädi rääkis ükskord, et osad vennaskonna liikmed on kusagile siia siseõuele maetud,“ ütles Gregor.

      „Kas nemad võivadki siin…?“ alustas Rebeka, saades küll viimasel hetkel sõnasabast kinni, kuid hallipäine mees lõpetas tüdruku eest lause.

      „…kummitada?“ Vana mees muutus korraga mõtlikuks. „Te nägite neid, eks? Muidu te poleks niisuguse müdinaga siia jooksnud.“

      Rebeka noogutas. „Nägime jah. Neid oli kas neli või viis ja nad tulid…“

      „Nad tulid meie poole või vähemalt tundus nii,“ jätkas Gregor. „Me ei jäänud sinna muidugi vahtima, vaid tegime sääred.“

      „Neil olid kapuutsid, seega me nende nägusid ei näinud,“ lisas Rebeka.

      „Jah, su tädil on õigus,“ sõnas hallipäine mees. „Vennaskonna liikmed mõistsid oma vendade üle isekeskis kohut ning usutakse, et teinekord ei olnud see kohtumõistmine kõige õiglasem.“

      „Päris hull…“ pomises Rebeka.

      Mees naeratas. „Siin vanalinnas on sajandite jooksul palju hullemaidki asju juhtunud. Aga nüüd peaksime me vist teiste juurde tagasi minema. Ma kardan, et nad on seal juba tordiga alustanud.“

      Rebeka ja Gregor noogutasid.

      „Oodake!“ hüüdis hallipäine mees lastele, hetk enne seda, kui nad olid rahvasumma kadumas.

      Rebeka ja Gregor pöördusid ja nägid, et mees otsis midagi pintsaku taskust.

      „Kui te peaksite vanalinna ajaloo vastu rohkem huvi tundma, siis võite iga kell minuga ühendust võtta,“ sõnas vanahärra ja ulatas Rebekale ja Gregorile oma nimekaardi.

      JÄRGMISEL PÄEVAL

      „Isa, kas sa tead, kes on Kaarel Kirsipuu?“ küsis Rebeka järgmisel päeval hommikulauas isa käest.

      Isa raputas pead. „Ei, see nimi ei ütle mulle midagi.“

      „Ta oli eile jõulupeol. Ta oli hallide juustega ja umbes vanaisa vanune mees. Keskmist kasvu, mitte eriti kõhn. Kas sa tead, kes see olla võis?“

      Isa naeris. „Seal oli sellise kirjeldusega mehi kindlasti rohkem kui üks,“ sõnas ta seejärel.

      „Aga sa ei tunne mõnda sellist? Muuseas, tal olid ka vuntsid,“ tuli tüdrukule veel üks oluline asi meelde.

      „Ei tea,“ venitas isa. „Meie töö juures sellist meest vist küll ei ole. Vuntsidega vähemalt mitte.“

      „Mis selle mehega siis oli?“ küsis nüüd ema.

      „Ei midagi erilist,“ põikles Rebeka. „Ta rääkis mulle ja Gregorile – Gregor on see poiss, kellega ma seal tuttavaks sain…“

      „Gregor on Rita poeg!“ segas isa Rebeka jutule vahele täpselt nii, nagu ta tüdrukul endal mitte kunagi teha ei lubanud.