kujutluspildis kahvatuks – mis perekonnaelu see niisugune on, kui mees istub muudkui oma kabinetis kirjutuslaua taga, mõmiseb kirjutades vaid omaette ega tee naisest väljagi? Seevastu ooperilaulja või miks mitte ka mõne tuntud näitleja naine istub igal esietendusel alati teatrisaalis silmapaistval kohal ja publikus osutab nii mõnigi salaja temale: vaata, see on selle ja selle näitleja abikaasa!
Kuigi uus tuttav Olev Kivinõmm polnud mingi kuulsus ja paistis silma vaid oma pikkuse poolest, hakkas Silvi tutvus temaga kiiresti juuri ajama. Olevil oli mitmeid omadusi, mis tüdrukut köitsid – kas või näiteks see, et ta oskas alati leplikuks ja heasoovlikuks jääda. Niisugune talitsetus lihtsalt ärgitas Silvit järele proovima, mida ta võib endale lubada, ilma et see Olevile vastu hakkaks. Näiteks jäi meelega kohtumisele hiljaks – nad olid kokku leppinud kinno minna ja kohtuda kino ees, aga Silvi ilmus kohale, kui seanss oli juba alanud, ise mõeldes – kas Olev ootab teda või läks üksinda kinno?
Olev aga ootas, kokkulepitud ajast oli möödas juba ligi pool tundi.
„Anna andeks, lõhkusin suka ära ja läksin tagasi teisi vahetama… Piletid läksid raisku või said need maha müüa?“
„Ma võtsin järgmisele seansile juba uued piletid,“ naeratas noormees leebelt, rõõmus, et tüdruk ikkagi kohale ilmus. „Ma olin kindel, et sa tuled, sa ju lubasid tulla.“
„Järgmise seansini on ju poolteist tundi aega! Mis me senikaua teeme?“
„Mis meil teha? Jalutame ja räägime, võib-olla leiame pargis mõne pingi, kus istuda saab. Ilm on ju ilus,“ arvas Olev.
„Olgu, ma tahtsingi sinult üht-teist küsida. Kas see helilooja Kivinõmm on sinu isa?“
„Nojah, nii on mul passis tõesti kirjas.“
„Siis on teil kodus klaver?“
„On tõesti. Viiul on ka, kui see sind peaks huvitama.“
„Siis sa oskad ka klaverit mängida?“
Olev heitis tüdrukule veidi imestunud pilgu, enne kui vastas.
„Ei oska.“
„Miks? Sa pole viitsinud õppida ja harjutada, eks? Mind taheti klaverit õppima panna, isa ostis isegi klaveri, aga ei sellest tulnud midagi.“
„Mul ei ole muusikalist kuulmist, sellepärast,“ seletas Olev.
„Kuidas nii, ise helilooja poeg ja pole kuulmist?“
Noormehe nägu võttis selle küsimuse peale kuidagi tõrjuva ilme, ta nagu poleks tahtnud sel teemal jätkata. Ta heitis küsijale justkui hindava kõrvalpilgu, mõtles hetke ja ütles siis viivitades:
„See on keeruline lugu, ega minagi kõike tea, aga… Valev Kivinõmm on tegelikult minu kasuisa. Oma õiget isa pole ma kunagi näinud ja ei tea temast midagi.“
See oli uudis, mille peale Silvi isegi hetkeks seisatas ja saatis Olevile veidi ehmunud pilgu. Ta pidi seda uut teadmist pisut seedima.
„Tundmatu päritoluga meesterahvas… See võiks isegi põnevalt kõlada, aga tundub mõnevõrra ka kuidagi kahtlane,“ arvas tüdruk edasi kõndides.
„Kas minu päritolu on sulle väga tähtis?“
„Ei tea, ma pole selle peale eriti jõudnud mõelda.“
„Ära karda, mu isa ja ema on mõlemad päris inimese moodi, nad pole veel kedagi hammustanud,“ ütles Olev, hääles omajagu solvumist, aga tüdruk ei osanud seda tähele panna. „Saad tuttavaks, siis näed.“
„Saan tuttavaks su isaga, kes polegi su isa…“ Silvi jättis lause pooleli, oli Olevi toonist siiski taibanud, et jutt oli noormehe jaoks üpris hellale teemale läinud. Ja Olev ütleski hoopis tõsisema tooniga kui enne:
„Silvi, see on asi, mis peab ainult sinu teada jääma! Seda tõde teab ainult väike omainimeste ring, ma pidasin sind praegu samuti juba omaks, kellele võib perekonnasaladusi avaldada…“
„Tõesti? Kas tahaksid mind tõesti päris omaks saada? Igavesti?“
Puiesteel kõndinud paarike seisatas. Ja siin, põliste pärnade all vastastikku seistes ja tüdrukule silma vaadates Olev ütleski:
„Jah, tahan, Silvi! Tule mulle naiseks!“
2
Mall oli lõpuks valinud elukutse ja kooli, kus seda õppida – rahva hulgas nimetati õppeasutust titetehnikumiks. Ametlikult oli koolil muidugi pikem ja keerulisem nimi – Tallinna Eelkoolikasvatuse Pedagoogiline Kool. Neli aastat kestvate õpingute järel said lõpetajad lasteaiakasvataja diplomi ja Mallele tundus, et see oleks tema jaoks kõigiti õige ja jõukohane amet, mille toel saab pensionipõlveni elada. Tüdruku lapsepõlv oli õnnetus kukkumises viga saanud jala tõttu olnud hirmutav ja see hirm ulatus otsapidi ka tulevikku, sest ükski arst ei teadnud öelda, kas see laps üldse hakkabki korralikult kõndima või vajab suuremaks saades hoopiski karkude, ehk koguni ratastooli abi. Ning siis juhtus peaaegu ime – tänu Tartu ortopeedide õnnestunud operatsioonile pandi teismeliseks saanud tüdruk jällegi jalgele ning Malle kõnnakusse jäänud vaevumärgatav lonkamine oli vaid tühine iluviga.
Malle ema Helga Jaaguste oli eriliselt tegus naine, kes toidukaupluses töötades kogu peret püsti hoidis. Tema hankis kõik perele vajaliku ja oli ka tütre jala ravimise eest hoolitsenud. Pereisa Jaan huvitus rohkem oma tööst trükikojas ja mitmetest hobidest, millest esikohal olid kahtlemata kalalkäimine ja lauamängud – male ja bridž.
Helga Jaaguste oli seega pere käekäigu üle otsustamise oma õlgadele võtnud ja tulevikukavade enesekindla koostajana rääkis pereliikmetele oma plaanidest vaid haruharva. Helga oli endas alati kindel ja senise tegevuse põhjal veendunud, et suudab oma peret sõjajärgsetes keerukates tingimustes kõikidest raskustest üle aidata. Aga seadusliku võimu vastu ei saanud temagi, vaid pidi ühel õhtul murelikult teatama, et nad peavad oma kolmetoalisse korterisse kaasüürilised võtma. Elamispind oli rangelt normitud, kõik majad natsionaliseeritud ja kuulusid riigile.
„Majavalitsusest käidi jälle nõudmas, et meie elame kolmekesi, meil on normide järgi ülepinda ja nad panevad meie korterisse juurde kaks inimest, või vähemalt ühe… Kauplesin, et ma saaksin ise valida, keda võtta, muidu panevad äkki venelased, neid tuleb sealt Peipsi tagant kogu aeg juurde ja mis elu see oleks, niisuguste võõrkeelsetega pead-jalad koos! Neil on ju omad kombed ja eluviisid… Lõpuks lubati, et ma ise valin, keda võtan!“ seletas Helga, aga ei maininud, mis see lubadus maksma läks – letialune kaup oli talle seni kõik teed sillutanud. Kaasüürilised oli tollel sõjajärgsel ajal kõikjal täiesti igapäevane nähtus, korterikitsikus oli enneolematu.
„Nojah, eks seda oli ju karta…“ venitas pereisa Jaan. „Kas sul on mõni sobiv inimene juba leitud?“
„Ma tean ühte kena noormeest… Seitsmeteistaastane õpilane, maalt pärit ja käib tehnikumis. Vireleb kuskil sugulase esikunurgas, tal pole seal isegi voodi jaoks kohta! See sugulane oli kuskilt kuulnud, et meil on kolmetoaline korter, käis minuga poes rääkimas, et äkki saaksin poissi aidata… Mis teie sellest arvate?“
Pereisa Jaan mälus mõtlikult oma leivasuutäit, neelas, mõtles veidike ja ütles Mallele pilku heites:
„Oleks tüdruk, poleks probleemi, aga poiss…“ Ta kehitas õlgu ja jättis jutu pooleli. Küllap teadis, et asi otsustatakse ka tema osavõtuta. Kuueteistkümnene tütar oli aga ema sõnumit kikkiskõrvu kuulatanud.
„Mall, mis sina arvad? Meil on see eraldi tuba, ta võiks ju seal elada, mis sellest, et poiss,“ pöördus ema otse tütre poole. Helga toonis oli aimata rahulolu, et tema mingi kaugemaleulatuv tulevikuplaan võiks ehk niiviisi teoks saada. Peaasi, et pereisa poolt kategoorilist vastuseisu ei tulnud, seda tarbetut pahandust poleks vaja!
Mall ei osanud midagi öelda. Poiss, seitsmeteistkümnene, käib tehnikumis ja tuleb nende juurde elama? See tundus isegi põnev, tema oma hädise jalaga polnud poistele seni huvi pakkunud – kes temasugust kõverjalga olekski vahtinud! Aga nüüd, pärast õnnestunud operatsiooni, tundis tüdruk ennast palju enesekindlamana ja noogutas nõustuvalt.
„Kutsume