astus veel keegi lähedalasuva laohoone seinal konksu otsas rippuva laterna valgussõõri. See oli too lodjal nähtud mantlisse mähitud isik, ning ohvitseri või muu asjamehe asemel paljastas valguskuma noore naise, kelle nõtke siredus oli ka teda katvate raskete mantlivoltide alt ilmne. Ainsast hispaaniakeelsest sõnast tema poolt piisas paadivanema vaigistamiseks.
«Sir,» ütles ta siis sama puhtas inglise keeles kui minagi räägin, «oskaksite ehk mind Vaalapea võõrastemajja juhatada?»
Peale kokutamise ei mõistnud ma midagi vastata. Ta oli sel päeval juba teine võõras, kes küsis Vaalapea järele, mida isa oli eelmisel õhtul kurikuulsaks kahtlase rahva kogunemiskohaks nimetanud; ja päris kindlasti ei tundunud neiu sedasorti isikuna, kel võinuks sealt leitava roppuse ja patueluga midagi pistmist olla. Ei saanud ma eneselt ka küsimata jätta, kuidas selline kena neiu ometi hispaania fregati pardale sattus.
Pehmes laternavalguses ta hispaanlannana küll ei paistnud. Tumeda peaga, seda küll, juuksed läikivad mustad, aga tema silmad olid sama sinised kui Darby McGraw’ omad ja ninaots õige pisut ülespoole. Suu oli tal lai, pisut kaardus nurkadega, mis naerdes iseäralikult üles kerkisid ja nuttes otse südantlõhestaval moel alla vajusid. Ea poolest oli ta vaevu enam kui laps ja temast õhkus ehedat süütust, mis tema esitatud küsimusega sugugi kokku ei klappinud.
Sale jalg kopsis kannatamatult vastu sillutist, sellal kui ma teda uurisin.
«Nonii, sir,» ütles ta külmalt, «kõnelete te inglise keelt sama hästi kui hispaania keeltki?»
«E-ei,» suutsin kuuldavale tuua. «Aga – aga lood on nõnda, preili, et Vaalapea teiesuguse daami jaoks küll sobiv paik ei ole.»
Ta tõmbas silmad pilukile.
«Ma vist ei saa teist päris aru,» vastas ta. «Ma lähen sinna oma isaga kokku saama.»
«Vaevalt küll teda rõõmustaks, kui te sellisel kellaajal sinna lähete,» vaidlesin ma.
Ta lasi kuuldavale heliseva naerupahvaku.
«Räägite, nagu oleksite tema mõtteviisiga hästi tuttav,» tunnistas ta. «Aga Birgiti kloostri nunnad kinnitasid mulle kogu aeg, et ma patuse ilma peale lähen, ja senimaani pole mulle veel kusagil pattusid silma hakanud. Nõnda siis otsustasin ma täna õhtul pisut seiklusi maitsta, et kõik need sellel hirmsal räpasel laevarisul veedetud nädalad tasa teha, ja lasin Don Pablol, kes tekivahis oli, mulle paadi valmis panna – ise murdis ta muudkui käsi ja ahastas, et toon talle veel õnnetuse kaela.»
Hakkasin isegi tema imepärase tuulepäisuse peale naerma. Issakene, kujutasin ette, kuidas noored don’id fregati pardal end tema järele sõgedaks igatsevad.
«Aga sel pole ometi midagi pistmist teie tänaõhtuse retkega Vaalapea võõrastemajja,» meenutasin talle. «Tõsijutt, peaksite selle mõttegi peast heitma.»
«Seda otsustan juba mina,» torkas ta ootamatult kõrgilt vastu. «Ja kui mu isa seal on, ei juhtu minuga midagi.»
«Kui ta ikka on,» ütlesin. «Ma kardan, et teil on tema meelispaigust vale arusaam.»
«Oh ei,» ütles ta kindlalt. «Kuulsin, kuidas ta sellest rääkis. Aga teil võib ehk õigus olla, sir, ja ma ei ole nõnda tänamatu, et lahke võõra head nõu tühja lasta. Las Juan läheb võõrastemajja sisse, kui me sinna jõuame, ja mina jään õue. Aga kuhugi ma ometi kõndima pean, sest mu jalad kibelevad merel õõtsumisest, ja homme mõõnaga lahkume jälle. See on mul nõnda paljude nädalate peale ainus võimalus kuivale maale astuda.»
«Kui lubate, võin teile Vaalapea juurde teed näidata,» pakkusin ma. «Lähen sinnakanti niikuinii.»
«Otse loomulikult, sir, see on teist ütlemata kena,» vastas ta. «Suured tänud teile.»
Ning ta andis hispaania keeles käsu, mis Juaniks kutsutud allohvitseri koos ühe tema mehega varjudest välja tõi. Nood võtsid meile sappa, kui me piki sadamaladude rivi edasi sammusime.
«Reis on teil pikk?» tegin ma juttu.
«Võib nii öelda küll,» hüüatas ta. «Siit Floridasse, ja sealt edasi Havanna ja Kariibi ranniku linnade poole.»
«Üsna pea pole teil tarvis seikluste vähesuste üle kurta,» ütlesin ma. «Vähe on mehi, neidudest rääkimata, kes nõnda kaugele satuvad.»
«Oh, sir, see mõte meeldib mulle kangesti! Ma olin õnnest üsna joobnud, kui isa mulle kloostrisse järele tuli ja mind õdede käest ära tõi. Enne kui ma laevateki jalge alla sain, ei suutnud ma uskudagi, et nüüd tõepoolest prii olen.»
«Aga te pole ju ometigi hispaania verd!» ütlesin. «Mitte et ma niisama uudishimust päriksin – »
Tema naer kõlas kellukeste helinana.
«Muidugi mitte; rahvakeeli öeldes olen ma samavõrd iiri verd kui sead Wicklow’ küngastel, kus ma sündisin.»
Ja korraga oli ta jälle tõsine.
«Teie poliitiliste veendumustega ma tuttav pole, sir, aga ehk ei sünni sest suuremat kurja, kui ütlen, et mu isa on Hannoveri tõusiku vastaste leerist ning kuningas Jamesi ja prints Charlie eest võidelnud. Ja et tema oma kuningal talle ametit pakkuda pole, teenib ta Hispaania krooni.»
«Ei ole inglasel sugugi tore mõelda kõigi nende vaprate džentelmenide peale, kes on sunnitud võõra maa kuningaid teenima,» tunnistasin. «Aga ma loodan, et teil Kariibi saartel meeldima hakkab.»
«Oh, ega me sinna kauaks ei jää,» vastas ta reipalt. «Minu isa on insenerivägede ülem ja tema kohuseks on mandril ja mujal kindlustuste ülevaatamine. Lähema aasta jooksul sõidame Hispaaniasse tagasi. Aga ennäe, sir! Kas pole see silt mitte vaalapea nägu?»
«Jah,» ütlesin ma. «See ongi võõrastemaja.»
Ainus pilk selle heledalt valgustatud akendele ja madalast uksest sisse-välja saalivatele kõrilõikajaliku ilmega tüüpidele veenis mu kaaslast, et olin paiga olemuse kohta tõtt rääkinud. Ta tõmbus tänava teise serva ning tema suunurgad vajusid nukralt alla.
«Isver, milline jube urgas!» pomises ta. «Miks padre küll siia tulema pidi? Tähtsais asjus, ütles ta; aga – »
Ning ta vangutas ebamäärase kahtlusega pead.
«Ma küll ei tahaks end teile peale suruda, preili,» ütlesin ma, «ent siiski muretsen ma, et teie hispaanlased ei oskaks end vist arusaadavaks teha. Soovite ehk, et ma ise teie isa järele päriks?»
Ta kaalus ettepanekut, alahuul hammaste vahel.
«Tõesti, sir,» vastas ta viimaks, «ma ei näe teist võimalust kui teile üha enam ja enam tänu võlgu jääda.»
«Ja kuidas ma tema – »
«Ay de mi!» hüüatas ta naerma pahvatades. «Kui rumal minust unustada, et teie jaoks olen ma kõigest keegi merelt tulnud neiu. Küsige kolonel O’Donnelli järele ja öelge, et tema tütar ootab väljas.»
Ja kui ma ukse poole astusin, lisas ta lõbusalt:
«Kaugeltki mitte iga tüdruk ei leia võõra maa pinnale astudes eest teda aidata ihkava cavalier’i. Mida küll ema Seraphina säherduse sündsusetuse peale ütleks? Oi, ma näen seda silme ees! «Õndsad pühakud meid hoidku, Moira! Kas sul sugugi häbi ega kombeid ei ole? Sada Ave Mariat ja ristitee palvet enne õhtusööki.»»
Tema hääl helises mul endiselt kõrvus, kui purjus madruse teelt nügisin, võõrastemaja uksesilluse alt läbi mahtumiseks pea kumarasse tõmbasin ning sinihämusesse laudu täis kiilutud kõrtsituppa astusin, mis suitsust ja kolkunud õllest lehkas ning vanduvatest ja meremehelaule jõuravatest rämedatest häältest värises.
Just ühe sellise laulu refrään viis lõpuks mu mõtted väljas ootavalt iiri tüdrukult kõrvale – metsik, möirgav lauluviis, verest nõretav ja räme:
«Surnukirstul viisteist meest —
hoi-ras-saa, ja pudel rummi!
Viin ja kurat viisid hinge seest —
hoi-ras-saa,