ja tillukesi portselanesemeid, mis kukkusid põrandale ja läksid katki, mil iganes ma neile lähenesin. Ka klaver oli keelatud. Näpujäljed tekkisid sellele justkui iseenesest. Ja kui moosisai maha kukkus, jäi moosipool tingimata allapoole. Teine põhjus, miks mind elutoast eemal hoiti, oli see, et eesuksel polnud astmeid.
Tädi Alma kasutas osa majaehituseks mõeldud rahast klaveri ostmiseks ja astmed jäidki tegemata. Astmeid asendama kõlbas kenasti järi. Eesust kasutasid vaid klaveriõpilased, et mitte tulla köögiukse kaudu. Kes astmete puudumisest midagi ei teadnud või keda ei hoiatatud, lõpetas kindla peale põõsastes.
Elin 1938. aastal.
Pikkade talvede tõttu koosneb suurem osa mu mälestustest lumest. Kui laht oli külmunud, võis sealtkaudu silmapiiri poole suundudes teoreetiliselt jõuda Rootsi, ent tegelikult ikkagi vaid noarootslaste küladesse, mida Haapsaluga ühendas teetamm. Talvel käis katkematu liiklus üle jää. Inimesed sikutasid kelke ning sõitsid saaniga. Veoautojuhidki kasutasid seda lühemat teed, kuni jää sulama hakkas. Alati vajus üks veoauto ka läbi, üritades veel viimast korda üle jää sõita.
Lahte kasutati ka jääpurjetamise võistlusteks. Mõnikord kihutasid seal võidu ka eraisikutele kuuluvad jääpurjekad ning lõpetasid meie tagaaia tarasse sisse sõites. Kui pimedaks läks, ja päevavalgust jagus talvel vaid mõneks tunniks, ilmusid jääle uisutajad. Puude vahele riputati värvilised laternad, kuursaalist kostis plekikõlalist muusikat ning kõigil paistis olevat väga lõbus. Vaatasin kadedusega paksudesse talverõivastesse pakitud uisutajaid, ise põlvili köögilaual, nina vastu klaasi. Soovisin, et meil oleks Soome kelk tavalise kelgu asemel, millega tädi Alma mind vahel välja sõitma viis. Aga me ei sõitnud kunagi kiiresti ega käinud kaugel.
Kui lumi polnud veel liiga sügav, jälgisin teel majast kuuri tädi Alma värvilist salli, mis hüples lumehangede vahel mu ees teetähisena. Meie naaber, härra Peterson Petersoni paadikuurist, lubas meil suvel oma kaevust vett võtta. Kui aga vesi külmus, tassis ta meile kööki ämbritega lund, mida pliidi peal sulatasime. Härra Peterson kühveldas lahti ka puukuuri juurde viiva raja ja lõhkus suuremad pakud peenemaks. Ta laskis puudel kolinal köögipõrandale kukkuda ja jäi meile tassikest teed jooma. Vahel kasutasid nad tee kohta sõna tšaiku. Meie pool kõneldi ikka saksa, vene ja eesti keele segu, luues vahel ka omaenda sõnu. Vanaema ütles, et selles peegeldub vallutatud rahva kurb ajalugu. Aga kui vanaema ja tädi Alma hakkasid meelega omavahel vene või saksa keelt kõnelema, jäin hoolega kuulama. See tähendas, et nad ei tahtnud, et ma neist aru saaksin.
Veel enne, kui tädi Almal või härra Petersonil oli võimalust värskelt sadanud lumi ära rikkuda, jõudis mu kass Tondu juba jätta sellele oma hoolikalt mõõdetud vahedega käpajäljed, mis viisid majast puukuuri katusele. Seal ta siis istus liikumatult ja silmitses tundide kaupa merd. Ka Tondu oli luuletaja ning soovis elus vaid rahu ja vaikust.
Suved olid aga teistsugused. Kui rohi roheliseks läks, lilled õitsema hakkasid ja meie suurtele puudele ilmusid lehed, ärkas ellu rannapromenaad. Haapsalu kuulsasse mudaravilasse ja teistesse Haapsalu meelispaikadesse hakkasid saabuma külalised.
Haapsalu oli juba sajandivahetusest tuntud kuurort. Mudaravila, kus kasutati radioaktiivsete omadustega meremuda, rajati 1825. aastal. 19. sajandil saabus siia külastajaid kogu Euroopast, et otsida siit ravi mitmesugustele tõbedele. Romanovid saabusid erarongiga. Tsaar Nikolai lootis, et radioaktiivne muda ravib tsareevitši hemofiiliast terveks.
Alma Saul.
Teine Haapsalu atraktsioon oli Valge Daam, kelle tontlik kuju ilmub täiskuuvalgel ööl Haapsalu toomkiriku aknale.
Ta jääb sinna mõneks ajaks, pilk suunatud igatsevalt üle pealtvaatajate peade, ning haihtub siis. Mitte keegi pole suutnud kindlaks teha, kas see on mõni trikk või kuuvalguse mäng, ehkki paljud on seda üritanud. Legendi järgi olla 13. sajandil, kui kindluslossis paiknes piiskopi residents, üks seal elanud rüütlitest armunud kohalikku tüdrukusse. Ta riietas tüdruku poisiks ja sokutas ta lossi, kuid piiskop sai neile jälile ning laskis mõlemad seina sisse müürida. 1920. aastal tehtud väljakaevamisel avastasid töömehed lukustatud kambri ja suurepäraselt säilinud rüütli, kes istus laua taga, pea kätel. Õhuvool kambrisse rikkus hermeetilisuse ning rüütel pudenes põrmuks. Tütarlapse jäänuseid pole kunagi leitud, aga seda pole ju vajagi, sest teda võib oma silmaga näha. Ta pole 1279. aastast saadik, enam kui 700 aasta jooksul, kunagi tulemata jäänud!
Haapsalu rannapromenaad 1970. aastatel.
Ühel jaaniööl viis vanaema mind Valget Daami vaatama. Olin hirmsasti põnevil, kuni daam viimaks nähtavale ilmus. Kuid siis olin tohutult pettunud. See oli lihtsalt üks naine pikas öösärgis, just samasugune nagu vanaema enne voodiheitmist.
Kolmas Haapsalu vaatamisväärsus oli Tšaikovski pink, mis jäi meie tagaväravast vasemale. Pink pühendati heliloojale pärast seda, kui ta koos oma kahe venna, Anatoli ja Modestiga, 1860. aastatel Haapsalut külastas. Ühe külaskäigu aegu lõpetas Tšaikovski siin oma kuuenda sümfoonia, milles kõlab viisikatke eesti rahvalaulust „Kallis Mari”. Tšaikovski kirjutas ka muusikapala Haapsalu Valge Daami auks ja lühikese klaverisüidi „Souvenir de Hapsal” („Mälestusi Haapsalust”), mille pühendas Veera Davõdovale. Rahvalaulu noodid on söövitatud pingi seljatoel olevale vaskplaadile.
Ravila kliendid erinesid täielikult Haapsalu sillutamata tänavatel ringi askeldavatest lihtsatest inimestest – turukottidega naistest, ümber suurrätid, peas sallid ja jalas porised kingad, kalavõrgud üle õla. Mudaravila kliendid erinesid ka teistest suvistest külalistest, kes kõndisid kärmesti või ukerdasid renditud jalgratastel ranna poole. Kuurordikülastajad ei kiirustanud kunagi. Neil polnud kunagi tarvis poekotte tassida. Nad jalutasid ringi, avatud raamat käes või koerake rihma otsas kõrval. „Kutsu on rihma otsas, siis kutsu ei kuku maha,” teatasin tähtsalt vanaemale.
Vanaema jäi nõusse.
Alma Sauli maja Haapsalus 1930. aastatel.
Paljud kuurordikülalised olid jõukad välismaalased, kes käisid siin suvitamas või elasid lahe kallastel uhketes villades. Rannapromenaadiga seostus palju nimesid: Tšaikovski allee, Vaikne laht, Tagalaht ja Šokolaadipromenaad; viimane nimi tuli mu meelest sellest, et kui maha vaadata, võis siit leida külaliste ära visatud šokolaadipabereid. Need paberid lõhnasid võrratult! Ma polnud šokolaadi kunagi maitsnud, aga ma teadsin, et tunnen selle lõhnast ära, kui peaksin seda kunagi saama.
Promenaad oli tavatutest piltidest koosnev lõppematu vaatemäng, üks neist valmistas mulle aga palju muret.
„Mämmä, Mämmä, tule vaata, teenija!” hüüdsin vanaema ja kutsusin teda vaatama.
Just Mämmä vastas mu küsimustele kõige kohta, mida ma teada tahtsin, ning me arutlesime ka selle üle, miks ja kuidas. Ma tahtsin teada, miks on mõned inimesed hästi riides ja miks nende kõrval sibavad justkui koerakesed ringi kehvemini riietatud inimesed, tassides nende kotte ja korjates üles mahapillatud asju, ilma et neile oleks selle eest vahel isegi aitäh öeldud. Miks ei võinud nood hästi riides inimesed ise oma taskurätte maast üles korjata? Kõige tigedamad olid daamid. Nemad karjusid nende teiste peale ka siis, kui nood polnud midagi valesti teinud.
Siis veel vigased, samuti hästi riides, kuid ilmselt võimetud ise kõndima. Nad pidid kasutama teisi inimesi, kes nende ratastooli lükkasid, tehes seda enamasti suurte raskustega, sest tee oli liivane ja porine. Ja ikkagi karjuti nende lükkajate peale, kui ratastool kusagile kinni jäi. Ma polnud kunagi varem näinud inimesi, kes polnud lahked. Palusin vanaema, et ta seletaks mulle, miks need hästirõivastatud inimesed ei mõista, et nende abistajad teevad oma parima.
Kui vanaema üle mu õla vaatama kummardus, turtsatas ta ja seletas, et nood õnnetud on teenijad, inimesed, kellele makstakse, et nad teeksid teiste heaks asju, ilma et neid selle eest tänataks. Ja need, kes oma teenijate peale karjuvad, on äsja rikkaks saanud matsid, kes pole