Mõõkade äss. Reeli Reinaus

objektistamine tegi tüdrukule hoopis haiget?

      Pärast fotosessiooni, kui Jan oli Jakobi kogu kolaga poisi kodu juures maha pannud, oli Jakobil eduka päeva üle nii hea tuju, et ta oleks võinud praegu lausa tunde seista Hanna etteheitvate pilkude all.

      Kuid tüdrukul ei olnud Facebooki kontot ja poiss ei teadnud ta telefoninumbrit. Ta teadis ainult maja, kus Hanna elas, kuid nii palju vaprust tal siiski ei olnud, et tüdrukut sinna otsima minna.

      11

      Olivia klõpsis Joakim Lindi Facebooki fotodel. Tal olid need juba ammu peas, kuid ta ei väsinud neid vaatamast. Enamasti olid need puhkusefotod: naeratav Joakim, lainelaud kaenlas, valge liivaga rannal, kirjus särgis bambusesalus või suusariietes ja suurte suusaprillidega lumiste mägede taustal poseerimas. Fotosid igapäevaelust Joakimil eriti ei olnudki. Noormees kas ei pidanud neid oluliseks või ei tahtnud ta oma elu sõpradega jagada. Olivial oli sellest kahju, need pildid oleksid noormehe kohta kindlasti rohkemat öelnud.

      Iga kord, kui tüdruk Joakimi FB-lehte külastas, lootis ta salamisi uusi fotosid leida.

      Lootis ja kartis.

      Olivia tähelepanu olid kohe algul köitnud mõned fotod, kus Joakim oli koos ühe pikkade tumedate juustega ilusa tüdrukuga. Kuid õnneks rahustas pildiallkiri „Minu õde” Olivia üsna kiiresti maha. Joakimi õde paistis poisist aasta või paar vanem. Tüdrukul olid tegelikult vennaga üsna sarnased näojooned: ovaalne nägu, kastanpruunid juuksed, mandlikujulised silmad ning aval naeratus. Olivia uskus, et kui poisil oli juba nii kena õde, siis ei vaata ta kindlasti ka oluliselt igavamaid või ilmetumaid tüdrukuid.

      Olivia tõusis ja läks peegli ette. Ta uuris oma nägu – silmi, kulme, nina, põsesarnu, huuli – ega suutnud otsustada. Ta ei suutnud otsustada, kas ta meeldiks Joakimile või mitte. Kas ta oli piisavalt ilus? Piisavalt eriline? Kas ta oli üldse Joakimi maitse? Ta ju ei teadnud, võib-olla meeldisid poisile hoopiski blondid tüdrukud. Või lühikest kasvu tüdrukud. Või need, kes pidevalt itsitasid ja naerda kihistasid ning end alati ja igal pool palju abitumaks ja saamatumaks tegid, kui nad päriselt olid. Võib-olla tal ei oleks isegi mitte teoreetiliselt vähimatki lootust?