jõuab avada, paiskub köögiuks valla ja seal on Ed, suu kenal näol kõrvuni.
Veri tulvab pähe ja ma kardan, et minestan.
Ümberringi puhkeb palavikuline sagin, kui kõik hüppavad püsti teda tervitama, aga mina jään paigale, silmad suunatud ta pea kõrvale õhku, liiga ehmunud, et talle otsa vaadata. Ent viimaks olen siiski sunnitud, ja kui ma pilgu jõuga otse temale suunan, tunnen, nagu oleksin saanud hoobi makku. Oh, jumal küll. See ongi tema, ta on tõepoolest siinsamas.
Tõusen püsti ja liigun vaikselt tooli taha, haaran kõvasti korjust kinni lootuses, et see hoiab mind kukkumast. Ja siis vaatan teda uuesti, püüdes iga tolli temast endasse imada. Eresiniste silmade ees tumedad juuksesalgud, mida ta käega ühtepuhku eemale lükkab, liigutus nõnda tuttav, et teeb haiget. Ta näeb nii noor välja, ja ma ei suuda uskuda, et kui me päris esimest korda kohtusime, polnud ma üldse temasse armunud.
Praegu tunnen, nagu oleks mu süda rinnust välja rebitud ja terve toatäie sõprade silme alla üles riputatud. Olen sellesse mehesse armunud, aga mu süda on murtud, sest ta on läinud ja ma tean, et see siin võib olla ainus võimalus teda taas näha. Ometi ei saa ma talle öelda, mida tunnen.
Vähemalt mitte sõnadega. Aga küllap ta mõistab, hetkel, mil ta mulle silma vaatab, näeb ta kindla peale kõike, mida oleme üheskoos jaganud? Ei või olla, et ta ei näe sidet meie vahel? Pean rõhutama selle silmapilgu tähtsust, sest see võib olla minu ainus võimalus.
Niisiis hingan sügavalt sisse, pühin käe kleidi külge kuivaks, astun ettepoole, sirutan käe välja ja pingutan, et see väga ei väriseks. „Mina olen Zoe,” ütlen ma. „Armas sinuga kohtuda.”
Ja kui ta mu käe enda omasse võtab, toimub minu ümber plahvatus.
„Sinuga on samuti armas kohtuda,” ütleb ta nii, et sügav hääl puurib otse südamesse. Hoian ta kätt oma peos viivu kauem kui tarvis ja tunnen, kuidas selle soojus mulle naha alla poeb. Ta tunneb seda, ma tean, et tunneb, ja ma vaatan talle sügavalt silma. Ent siis katkestab lummuse järjekordne koputus ning ta vabastab õrnalt käe ja pöördub sinna, kus ukse vahelt hakkab paistma üks nägu.
Ed lööb õitsele, paneb käe kaitsvalt ümber uustulnuka õlgade ja tõmbab teda enda poole, pilk täis armastust. Naine on pikk ja sale, tema lühike soeng on stiilne ja silmad soojad. On selge, et ta jumaldab Edi, ning et see tunne on vastastikune.
„Teie kõik, see siin on mu ema. Ema, need siin on nad kõik.” Ta viipab käega suursuguselt üle toa ja me pomiseme oma tervitused. Aga mina suudan mõelda vaid päevale, mil seisime Susaniga kõrvuti Edi matusel, jälgisime, kuidas kardin tema kirstu ümber koomale tõmbub, ning pakkusime teineteisele jagatud leinas tuge.
„Ema tahtis veenduda, et ma kuhugi ära kadumata kohale jõudsin, on ju nii, ema?”
Susan kallutab pead ja naeratab vabandavalt. „Jah, kahju küll, et tüli teen, aga teate isegi. Tahan olla kindel, et mu pojukesega on kõik okei.”
Ta naeratab, sellal kui Ed oigab, aga ma tean, et salamisi on mees ema tulekust elevil. Sel ajahetkel on too ainus naine maailmas, keda ta armastab.
„Aga ta ei jää kauaks, ega ju, ema?”
„Ei, ära muretse, ma ei taha teid segada.” Ta kiikab veinipudeli poole laual. „Pealegi pole kindel, kas mu magu sellele siin vastu peaks.”
Ed pööritab silmi ja ema naeratab, seesama üleannetu naeratus nagu mehelgi, kui ta arvab, et on nalja visanud. „Vabandust, hakkan parem minema, enne kui ta mu maha lööb.” Ta haagib oma käekoti õlale ja annab Edile musi, ning mu kõht tõmbub kadedusest krampi. Annaksin kõik, et meest kohe praegu suudelda.
Aga ma varun kannatust; pean lihtsalt ootama.
„Tore oli teid kõiki näha,” ütleb Susan, misjärel lahkuvad mõlemad toast, kui mees ema välja saadab. Sunnin tahtejõu abil oma südant rahunema, sellal kui vestlus mu ümber tasapisi taastub. Kõigi teiste jaoks on see lihtsalt üks järjekordne päev, ehkki põnevam, täis uusi inimesi. Mida nad mõtleksid, kui teaksid, mida ma läbi elan?
„Kas sinuga on kõik kombes? Oled täiesti kaame.” Jane kirtsutab muretsevalt nägu ja tõmbab sigaretist sügava mahvi. Ma naeratan jõuetult, ajan suitsu näost eemale.
„Kõik on korras. Lihtsat vist veidi vintis.”
„Haa, me ju alles alustasime; sa vajad natuke vastupidavust!” Sigaret suus, läheb ta valamu juurde, loputab kruusi üle, täidab veega ja toob tagasi lauale. „Näe, joo see ära.”
Võtan kruusi, loodan, et ta ei märka mu käe värinat, ning kallan kõik korraga kurku.
„Hakkas parem?”
Ma noogutan „Jah, tänan.”
„Väga hea. Ja nüüd, veel veini.” Ta läigatab natuke odavat sooja laket mu klaasi ja naeratab.
Ed tuleb tagasi ja kobab seljakotis ringi. Jälgin teda, tean, millega ta kohe lagedale tuleb, ning siis tõmbab ta välja pudeli vodkat. „Nonii, kas keegi sooviks üht korralikku napsi?”
Kostab kooris „Jaa!” ja ma oigan. Tahan selle ajahetke meeldejäävaks muuta, aga purjuspäi ei mäletaks hiljem midagi. Samas ei taha ma olla mingi tujurikkuja päeval, mil need inimesed mind just alles kohtasid.
Klaasid on täidetud – jääd pole, aga keegi on leidnud pudeli dieetkokat – ning need saadetakse ringi. Võtan ühe vastu ja hoian huultel, jälgin sõprade nägusid laua ümber, püüan mitte jääda vahtima meest, keda armastan üle kõige maailmas.
„Terviseks.” Ed tõstab klaasi ja vaatab mulle otsa ning ma tunnen, nagu vaataksid ta silmad otse minu sisse, mitte ainult otsa, ja mu nägu põleb. Tõstan klaasi, löön temaga kokku ning viimaks pöörab ta pilgu ära. Süda peksab nii kiiresti, et tunnen, nagu tõuseksin kohe toolilt lendu.
Ülejäänud õhtu möödub joomise, naeru ja jutu hämus ning viimaks, hilja öösel, on aeg magama heita. Ma ei taha minna; mul pole aimugi, mis juhtub homme, kas näen veel kunagi Edi, või jääb see ainsaks korraks ning sel juhul ma tõepoolest ei taha magada. Ent olen väsinud ja purjus ning tean, et mul pole valikut. Kuitahes pikaks ajaks ma ka ärkvele jääksin, ei kesta päev igavesti.
„Head ööd,” ütleb Ed, kui trepist üles jõuame.
„Head ööd, kallis.”
„Usu mind, nagu nats ennatlik.”
Tõmbun tagasi ja peidan oma punased põsed juustesse. „Sorri, lissalt veits vintis. Head ööd, Edward Williams. Tore oli sinuga kohtuda.” Sirutan käe ning ta haarab sellest kinni, raputab õrnalt üles ja alla. Tema puudutus võtab mu võdisema.
„Sinuga, Zoe Morgan, oli samuti ülim nauding kohtuda.”
Siis laseb ta mu käe lahti, suleb enda järel ukse ja läinud ta ongi.
2
Esimesed ärkvel oldud hetked on möödas, kogu sündmusteahela meenumise agoonia on nüüd algse ahastuskarje asemel vaibunud pigem tuttavaks tuimaks valuüminaks ning ma laman, silmad kõvasti kinni.
Ent mälestus eilsest taaskohtumisest Ediga ja tema puudutusest on jäänud samuti minuga ning ma soovin meeleheitlikult teada, kas see juhtub jälle, kas olen tagasi minevikus. Niisiis tõmban sügavalt hinge ja avan silmad, tõusen istuli ja vaatan ringi. Esimene asi, mida oma laia voodi jalutsis näen, on väga noor Jane, kerra tõmbunud nagu laps, sügavas unes. Ta on ikka veel riides ning ta juuksed on tuhmid ja näo külge kleepunud. Teda eirates heidan pilgu üle toa. See on minu magamistuba ülikooli teisel aastal. See on tuba, kus ma oma asjad „eile” lahti pakkisin, ja ma näen plakateid, mida olin seinale riputanud: Pop Will Eat Itself, Soundgarden, Red Hot Chili Peppers. Nurgas toolil kõrgub ilmatu rõivakuhil ning põrandal stereo kõrval vedeleb CD-sid laiali maas. Ülejäänud karbid on korralikult CD tornis virnas.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст