Tasakaalutrikk. Joanna Trollope

end kunagi lihvijaõpilaseks.

      Susiele ei jätnud see mingit valikuvõimalust. Ta oli kolmekümnendates eluaastates, kolme kasvueas lapse ema ja kasvava äri juht ning täis talitsematut tegutsemisiha, milles andis kõige vägevamalt tooni soov jäädvustada vanaisa mälestus kõige sobivamas kohas ja parimal moel. Hanleys asuvast vanast keraamikatehasest, mis piirnes ühelt poolt tühermaa ja teiselt poolt harva kasutatava kanaliga, oli omanikul nüüd käigus veel ainult üks tiib. Hooneploki keskosa, kus olid kohtunud tema vanavanemad, seisis laudadega kinnilööduna, ning teises tiivas, kus paiknesid laoruumid ja parandati masinaid, olid aknad sisse pekstud ja peauksed laudadega kinni naelutatud. Tiibadevahelises hoovis, kus munakivisillutis hoidis kunagi hobuste kapju libisemast ja hoonete nurki kaitsesid raskelt koormatud vankrite eest suured puhverkivid, kiratses nüüd koltunud umbrohi ning vihmaveeuuretes vedeles suitsukonisid ja muud rämpsu. See ettevõte ei ole just õitsva tervise juures, mõtles Susie, seistes tinahallil märtsihommikul seal ja silmitsedes enda ees avanevat vaatepilti. Kõigest õhkus nukrust ja allakäiku. Sealne äri hoidis end hädavaevu hinges, valmistades odavat kaupa turule, mis polnud sellest huvitatud. Selles rääbakas hoones töötas seitsekümmend inimest, kelle toodangu üle ei tundnud uhkust ei nemad ise ega ka keegi teine. Susie tõstis mantlikrae üles. Noh, oli aeg sellele lõpp teha. Oli aeg anda vanale Snape’i keraamikatehasele sisse uus vunk, tuua sinna tagasi oskused, panna ettevõtte süda uuesti lööma ning taastada Hanley rahvas usk, et seal tasub elada ja töötada nagu vanastigi.

      Seistes Parlour House’is ülakorruse akna juures ja vaadates alla hooletusse jäetud, ent ometi paljutõotavale aiale, mõtles Susie, et tehases võib praegugi eristada algset keraamikatöökoda. Kanal oli mõistagi samuti alles ja selle vastaskaldal seisis endisaegade haruldase jäänukina ikka veel püsti vana pudelikujuline põletusahi. Teisel pool laiunud, prahist ja umbrohust puhastatud tühermaale oli külvatud uusi taimi ja sellest oli saanud kena aas. Tehas ise oli nüüd hoolitsetud moega: tellisseinad parandatud, kivikatus kohendatud, kogu väljanägemine pardimunasiniseks värvitud puitosade ja mööda seinu üles looklevate ronitaimede abil sõbralikumaks ja mahedamaks muudetud. Susie oli jätnud ühel seinal Snape’i keraamikatehase nimetuse muutmata, ent lisanud kõrgemale suurte valgete tähtedega kirja SUSIE SULLIVAN ning ümbritsenud selle karikakra- ja rombimustriga, mis oli ehtinud tema esimesi menukaupu. Stoke’i raudteejaamast taksoga siia jõudes tundis ta alati rinnus rõõmsat võbinat, kui nägi oma tehast seismas nii asjaliku ja väärikana, kõigis akendes tuled, hoovis autod, laoruumides arvukates ridades vastu vaatamas korralikult virnastatud rombimustrilised kastid täis Londoni ja Edinburghi poodidele ning kogu selle riigi köökidele mõeldud keraamilisi nõusid.

      Susie seisis akna juures ja pigistas kõvasti aknalauda. Siinne tehas, kogu siinne äri oli talle lõpmata tähtis. See ei tähendanud üksnes tehtut ja saavutatut, vaid esindas tema minevikku, vanaisa ja kõigi nende kuue linna minevikku, siinset rikast maapõue, inimtööd, mis oli kulunud, et kaevandada selle sügavusest sütt ja voolida ammutatud savist kõikvõimalikke koduses majapidamises tarvilikke esemeid. Just usk, et tal on õnnestunud hoomata midagi siinsele paikkonnale olemuslikku ning mõista, mida inimesed oma kodus ja kolde juures tahavad, et taltsutada osake laia metsikut maailma ning muuta see turvaliseks pühamuks, ei lasknud tal loovutada äriohje kellelegi kõrvalisele.