juukseid ja teha muud sellist.” Ta silitas oma kiharaid, otsekui oleksid need puhtast kullast. „Lokid on muidugi loomulikud.”
Hakkasin naerma. Üsna valjusti. Proua Blackhorn keeras ringi, et mind jõllitada. Aga juuksekuhil mitte. Naise vaimustavalt ümmargune nägu kadus lihtsalt sassis lokipuhma taha. Sel ajal, kui vaene olend soengut taastas, tiris ema Snagsby mind surivoodi poole.
„Noor daam valis luuletuse, mis pakub ehk veidi lohutust, härra Blackhorn,” kuulutas ta valjusti. „See on teenus, mida me nüüd pakume kõigile klientidele ja täiesti tasuta.”
Härra Blackhorn tõmbas lapi näolt ära. Voodi kõrval olev küünal heitis tema nahale võikaid varje. Tal olid sisselangenud põsed. Hallid vuntsid. Aga silmis välgatas säde. „Kas ma pole veel küllalt kannatanud?”
Tema naine keeras uuesti ringi ja vaatas leinaliselt mehe poole. „See lohutab George’i õde, kui ma kirjutan talle, et viimased sõnad, mida tema vend kuulis, olid kaunid luuleread. Lase käia, tüdruk.”
„Viimased sõnad?” turtsus härra Blackhorn. „Ma pole ju veel surnud, Martha, nii et käsi neil paganama kirstumeistritel uttu tõmmata! Tunnen ennast hoopis paremini kui viimasel ajal.”
„Ei tunne sa midagi!” pragas naine ägedalt. „Sa oled suremas, George, lõpeta võitlemine.” Ta tupsutas silmi, tema rind tõusis ja vajus. „Ma tahan lihtsalt, et mu kallis abikaasa saaks rahu.”
Ema Snagsby noogutas mulle, ma õngitsesin luuletuse taskust välja ja hakkasin lugema.
Kui närtsib minu ainus arm kesk valgust hääbuvat,
ma tean, et tema hingest saavad õielehed tuules.
Kord igas elus saabub talv, ta vastu me ei saa,
siis surmale me allume kui õielehed tuules.[1.]
See oli jube luuletus. Igav, tüütu ja trööstitu. Lausa peletislik! Sellepärast jätkasin niimoodi.
Proua Blackhorn vannub, et ta armastus on jääv,
ja kuigi püüab vaene lehm, me pisaraid ei näe.
Proua Blackhorn ahmis õhku ja tõstis käe suu ette. Härra Blackhorn hakkas heameelest naerma ja plaksutas käsi. Mis oli kohutavalt paljulubav!
Ma jätkasin.
Härra Blackhorn rahu saab ja pole kirpudele purra,
uue paruka saab naine pärast Torssismoka surma.
„Lõpeta jalamaid!” sisistas ema Snagsby. Ta pöördus proua Blackhorni poole. „Ma palun väga vabandust selle tüdruku pärast. Teda on hoiatatud, et ta ise värsse välja ei mõtleks.”
„Minu meelest oli see suurepärane,” kuulutas härra Blackhorn.
Tema naine oli vajunud voodile ja kriiskas minu suunas midagi üsna ebasõbralikku. Ema Snagsby püüdis teda lohutada, samal ajal juhatas Ezra mu toa nurgas oleva tooli juurde. „Istu siin, Ivy,” käskis ta, „kuni me lõpetame.”
Kui proua Blackhorn jättis vigisemise, läks ta toast välja ennast värskendama ja parukat otseks seadma. Tuppa tuli teenijatüdruk, kes tõi Snagsbydele kannutäie teed ja mulle klaasi sooja piima. Üldiselt ma vihkan sooja piima. Jäle kraam. Aga millegipärast nõudis ema Snagsby, et ma selle ära jooksin, kuni tema ja Ezra toimetavad viimase osa igast haigevoodikülastusest – arutavad läbi kirstu puudutavad üksikasjad ja mida kõike veel.
„Häbi sulle,” pragas ema Snagsby mulle piimaklaasi ulatades. „Sinu käitumine on andestamatu. Joo piima ja hoia keel hammaste taga.”
Sedakorda tegin, nagu kästud. „Ärka üles.”
Ma värisesin. Või tegelikult oli kellegi käsi mul õlast haaranud ja raputas seda.
„Ärka üles, ütlen ma sulle.” See oli ema Snagsby. „Ärka jalamaid üles!”
Avasin silmad. Tundsin rinnus põletust. Vaatasin ringi ja pilgutasin ägedasti. Siis haigutasin nagu lapsuke ja ringutasin käsi. Kulus mõni hetk, enne kui mõistsin, kus ma olen. Härra Blackhorni sünges magamistoas. Ainult et see polnud enam härra Blackhorni tuba. Sest mees oli surnud. Elutut keha kattis lina. Naine nuttis tema kõrval ehtsaid pisaraid.
„Aga ma arvasin … Härra Blackhorn väitis ju, et tunneb ennast paremini,” ütlesin vaikselt.
„Ta eksis,” teatas ema Snagsby.
„Kui kaua ma magasin?”
„Küllaltki kaua,” kostis ema Snagsby ja võttis minu kõrvalt laualt tühja klaasi. „See hakkab sul juba harjumuseks saama, noor daam. Kas sa öösel ei magagi?”
„Ma magan nagu nott, kullake,” ütlesin ja tõusin püsti. Pea käis ägedasti ringi ja ma istusin uuesti. Viimaste kuude jooksul olin mitu korda niimoodi unne vajunud. Kohe pärast peaaegu kadunukese voodi juures luuletuse lugemist. Mis oli veider. Ja veel üks asi. Mu rind tundus kohutavalt kuum. Tõstsin käe südame juurde. Aga mitte rind ei kuumanud. Hoopis Kellateemant. Olin kindel, et asjal on täiesti mõistlik seletus. Ma ei suutnud ainult välja mõelda, milline just.
Ezra läks jalgu lohistades proua Blackhorni juurde ja avaldas kaastunnet.
Aga ema Snagsby mitte. Ta ulatas proua Blackhornile ostumüügi lepingu. „Minu mehed tulevad tunni aja jooksul surnukehale järele.” Tema toon leinava lesega rääkides oli jahe ja asjalik. „Surm tegutseb kiiresti, proua Blackhorn, seega ma ei soovita surilina alla vaadata. Mäletage abikaasat sellisena, nagu ta oli, ja Snagsby matusebüroo hoolitseb ülejäänu eest.”
Proua Blackhorn noogutas vaikides pead.
„Ta on rahu leidnud,” lausus Ezra. „See peaks lohutust pakkuma.”
Ema Snagsby haaras päikesevarju ning viipas Ezrale ja mulle.
„Lähme,” ütles ta juba ukse poole sammudes. „Siin on meie töö tehtud.”
2
Snagsbyd kadusid igal pühapäeva hommikul täpselt kell üheksa. Mis oli suur kergendus. Põhjuseks oli Adelaide Snagsby, Ezra lemmikõde. Kord nädalas panid Snagsbyd selga parimad riided ja asusid teele Adelaide’i kostimajja Bayswateris. Aga mind kaasa ei kutsutud.
Sest mind polnud olemaski.
Ilmselt oleks see kitsarinnaline juhmard endast välja läinud, kui oleks avastanud, et tema vend on lapsendanud kaheteistkümneaastase kahtlast päritolu teenijatüdruku. Seepärast hoiti mind saladuses. Jäeti koju nimekirjaga töödest, mis tuli ära teha, kui Snagsbyd läksid kreemikooki näost sisse ajama ja ilmast lobisema.
Mõnikord võtsin vapustavad jonnituurid üles. Aga mitte täna. Ema Snagsby oli ikka veel härra Blackhorni luuletuse pärast minu peale pahane. Möödas oli kaks päeva ja ta polnud mulle õieti sõnagi lausunud.
„Me hakkame hiljaks jääma,” pomises Ezra töökojast välja tatsates. Ezra meisterdas kõik Snagsbyde odavad kirstud tagapool tõllahoones, kuigi ta veetis suure hulga aega mandlipuu all tukastades.
„Ema Snagsby on köögis,” ütlesin ma ning võtsin kühvli ja harja eest ära, et ta mööda saaks.
Snagsbyde kodu oli kitsas, kõrge ja kohutavalt tolmulembene.
Alumine korrus oli pühendatud kirstuärile – ärasaatmisruum ja nõupidamisruum olid kenad ja elegantsed. Ülemine korrus oli elamiseks – need toad olid pleekinud, kulunud ja kõledad (välja arvatud Greteli tuba).
Ezra vaatas köögi poole. Kratsis lõuga. „Peekon?”
Noogutasin. „Sööb juba kolmandat taldrikutäit.”
Ema Snagsby tundis peekoni vastu ebaloomulikku kiindumust. Sõi seda ämbrite