Minu Fidži. Paradiisi varjud. Mariliis Alev

vikerkaarevärvides päikesevarju all, pakkudes karastusjooke ja muud kosutust.

      Meile tuleb vastu järgmine loks minibuss, mille juht on kohe erakordselt rõõmsa ja siira olemisega. On tunda, et oleme linna rikutusest väga kaugel. Rappuv sõit mööda punast tardunud porist maastikuteed viib meid läbi „keskuse“, kus on näha mõned poed ja teeninduskohad. Asula ja külade eraldusjooneks võib julgelt lugeda elektriposte. Asula teenindavad majad on üles laotud kivist ja neil on korralikud katused peal. Külapiirist edasi on vaid lainelisest plekist hütid või minu suureks rõõmuks traditsioonilised looduslikest materjalidest bure’d, õlgedest ja puidust lihtsad majad. Turistidele mõeldud kuurordid tunneb tee ääres kaugelt ära. Need on peidetud kõrgete tugevate aedade taha, luues illusiooni turvalisest paradiisist. Olenemata sellest, mis toimub aiast väljaspool, tõelisuses.

      Umbes tund aega hiljem pöörab minibuss mereäärse majadekompleksi hoovi, kus jooksevad ringi kanad ja koerad, paistavad garaaž ja kuurilaadsed hütid. Maapind on pehme ja murune, õhk tuntavalt teistsugune, värskem. Peamaja välisilme ei reeda kuidagi selle õdusat sisemust.

      „Bula, my friend, welcome to the paradise. It is fantastic, isn’t it!“3 Meid tervitab malbe sõbralikkusega majaperenaine Lisa, kes jaotab kätte toad ja tutvustab põgusalt kohalikku elukorraldust. Tuvununu Lodge asub Taveuni põhjapoolsel kaldal, kust on kerge korraldada sukeldumisreise saart ümbritsevatele ainulaadsetele riffidele, minna loodusparkidesse vihmametsa avastama või lihtsalt püsida kirjeldamatus rahus. Sissepääsust edasi on suur sammastega ruum, pikk söögilaud, rotangmööbel, mõned malelaudu vaatavad tugitoolid. Kahest küljest avanevate luugiga uste taga on terrass – vaatega otse merele. Terrassil loovad meeleolu võrkkiiged ja mahalaotatud pandanimatid. Siin kohtuvad valge mehe kultuuripärand, koloniaalaegadel omandatud arusaamad majaehitusest ja polüneesia ilumeel. Seinu kaunistavad kohalikud kunstiteosed puna-pruuni-mustas koloriidis masi’d, puidukiust vormitud paberile tapa’le puhaste värvimuldadega trükitud geomeetrilised mustrid. Vasakut kätt köögist tungivad näljaste ja läbi raputatud rändurite ninna mõnusad söögilõhnad ja peale end oma tubadesse sättimist ootabki laual uhke kohalik lõunasöök: tapiokk4 ja spinatine kalaleem.

      Õhtul koguneme terrassile traditsioonilisele kavatseremooniale. Kava (tuntud ka kui yaqona või grog) on saarte elustiili lahutamatu osa. Selle piparde sugukonda kuuluva taime (Piper methysticum – kaavapipar, otsetõlkes joovastav pipar) juurikas kuivatatakse ja jahvatatakse ning saadud purust valmistatakse mudakarva vesine jook, mida serveeritakse koonusjas jalgadega kausis. Kohalikele on selle vedeliku tarbimine pigem joovastava toimega, selget mõtlemist siiski hägustamata. Esmakordsele tarbijale ei avalda see esialgu kuigivõrd mõju, heal juhul teeb keele tuimaks ja maitseb oi kui halvasti. Pooliku kookospähklikoorega ammutatakse kausist paari sõõmu jagu. Külakeskkonnas on näiteks rangelt reglementeeritud, kes ja mis järjekorras saab seda mõru rüübet maitsta, oleneb vanusest ja seisusest ja tont teab millest veel. Üldiselt on see pigem meeste lõbu ja vaid mõnes kogukonnas on lubatud ka naistel isekeskis kavat tarbida. Veelgi harvem juhtub, et mehed-naised tohivad koos istuda. Meie kirjus terrassiringis käib kookospähkel lihtsalt ringi. Võibolla küsitakse su käest: mõõn või tõus (väheke või natuke rohkem)? Hüüad „kausimehele“ tervituseks bula, plaksutad korra, rüüpad pähklikoore tühjaks ja siis hüüad millegipärast moce5 ja plaksutad kolm korda.

      Kavajoomise traditsioon ja kombestik on püsinud muutumatuna vähemalt sellest ajast saati, kui esimesed vallutajad neile saartele astusid. Joomisest enam on kavaseansil psühholoogiline väärtus, see toob kogukonna kokku ja käest kätte rändav kookosekoor koob seltskonna vahele nähtamatud lõimed. Keskse kausi ümber kogunev seltskond istub tihedalt külg külje kõrval ja saab tuttavaks oma lähinaabritega, alati ilmub kuskilt ka kitarr ja mehed võtavad üles laulu – laul sulab lainemühinaga kokku ja taas on kõigil kirjeldamatult hea olla.