ei kannatanud, kui Andreil oli paha tuju.
Siin, selles maailmas, on naistel väga tugevasti arenenud intuitsioon, nii et see polegi enam intuitsioon, vaid midagi intuitsiooni ja telepaatia vahepealset.
PetriA asetas sõrmeotsad Andrei käele.
«Ära muretse,» ütles tüdruk. «Ehk läks ta pordumajja.»
Andrei naeratas. Varem, kui ta siin veel uustulnuk oli, oleks selline oletus, eriti veel noore neiu suust, teda imestama pannud. Soliidne arheoloog kaob pordumajja. Kuid PetriA jaoks oli see oletus loomulik ega häbistanud meest mingil moel. Veel sada aastat tagasi anti headest, kuid vaesunud perekondadest pärit tüdrukuid aastaks või kauemakski pordumajja – neid õpetati seal tantsima, laulma ja külaliste eest hoolitsema. Ning loomulikult ka meestega suhtlema. Nähtavasti põhjustasid sellist ükskõiksust segased sugulussuhted, mis jäid sissesõitnutele absoluutselt arusaamatuks. Klanni ei kuulunud mitte ainult veresugulased, vaid kõiki inimesi klannis loeti sugulasteks. Andrei ei üritanudki selles segadikus orienteeruda – arvatavasti suutis kõigist maalastest seda teha üksnes konsul Olsen, kes oli kaheteistkümne siin elatud aasta jooksul õppinud nii keele kui ka kombed paremini selgeks kui paljud aborigeenid. Tõsi küll, Andreid ajas segadusse asjaolu – ja sellega oli raske leppida –, et PetriA oli tema tütar, kuigi sündis mitukümmend aastat enne tema ilmumist planeedile.
Selle vea oli teinud juba Andrei eelkäija Carlos Perez, kes õhtusöögil pani hiljuti sekretärina tööle võetud PetriA istuma enda ja Teadeteministri teise (idapoolse) naise vahele, aga Teadeteminister oli sel ajal ka Lääne-Vu klanni asejuht, mis tegi temast automaatselt Kividraakoni pühamu preestri. Aga kuna sellel õnnetul õhtusöögil viibis ka PetriA isa (pärisisa), siis oli lapsendamise tõendus sellest hetkest vankumatu. Ei PetriA (kes sai aru, mis toimus) ega Carlos Perez (kes ei saanud mitte midagi aru) ei omistanud sellele juhtumile erilist tähtsust. Aga kui Andrei Bruce Perezi välja vahetas, sai ta päranduseks mitte ainult Perezi kontori, vaid ka kasutütre. Ja muidugi ei osanud Andrei kahtlustadagi, et on astunud sugulussuhetesse PetriA vennaga, mõttetu tohmani ja vedelvorstiga, ning PetriA emaga, paksu laisa daamiga, kellele nüüdsest laienesid teoreetiliselt Andrei abikaasalikud õigused.
Kõik oleks samamoodi jätkunudki, ühtedele ilmselgelt, teistele tähelepandamatult.
Kui mitte agentuuri sekretär, väike tõmmu heledasilmne PetriA poleks armunud Kosmoselaevastiku esindajasse Andrei Bruce’isse (ehk lühendatult KLi agenti DreiY-sse), too aga mõne aja möödudes poleks tema tunnetele vastanud.
PetriA oli saadetud, nagu planeedi mõnedes eesrindlikumates peredes kombeks, viieteistkümne aasta vanuselt koos kolmekümne muu kõrgklannidest pärit lapsega reisilaeval Galaktikakeskusesse võõrplaneetlaste kooli, kus näitas ennast tavalise, mitte eriti andeka, kuid piisavalt taibuka õpilasena. Ta tuli kolme aasta pärast koju tagasi, omandanud mitu keelt, vaadanud ära miljon filmi, õppinud kuidagiviisi selgeks kontoritöö – diktofonist lauaarvutini – ning jätnud Galaktikakeskusesse maha lohutamatu austaja.
…Kui inimkonna lauslevik oli muutunud teaduslikuks faktiks, ei saanud teadlased endiselt aru sellest, miks meile tuntud Galaktika piires on mõistuslik elu tekkinud sellesama kromosoomide komplekti alusel, mis Maa pealgi. Mõistagi kinnitavad religioossed teadlased, et selle ühtsuse kandja on kõrgeim mõistus. Sest mittemõistuslik maailm on ju kõigis asustatud maailmades üpriski erinev, väidavad nad. Kõikjal liigub see oma tipu – mõistuse – poole, kõikjal tekivad ja surevad välja zooloogia hiigelpuu harud ja kõikjal ilmub mõtlev inimene välja suhteliselt äkki, ootamatult, ja puuduvat vahelüli ei olegi kunagi kusagilt leitud. Järelikult peab mingil evolutsioonietapil tingimata sekkuma Ettemääratus, mis vastavalt ühtsele geneetilisele koodile viljastab ühe või teise planeedi ja seal hakkab paljunema liik homo sapiens. Erinevate olelustingimuste tõttu võib ta olla must, valge, roheline, kollane, paksuhuuleline, lamedanäoline, pikk, lühike, lokkispäine või kiilas, kuid kuulub tingimata ikka sellesse samasse liiki. Maiste ja galaktiliste rasside segunemisel tekkivad hübriidid, suurendades galaktilise inimkonna mitmekesisust. Kuid kõige selle juures jääb see Inimkonnaks.
Nõnda arutleb enamik biolooge. Nad kinnitavad, et eluslooduses on kromosoomivariantide valik piiratud, teatavates looduslikes tingimustes toimivad evolutsiooniseadused ühtmoodi ja väline mitmekesisus varjab endas hämmastavat sisemist sarnasust. Ja pole tarvis väita, et Galaktika maailmad on evolutsioonitrepil enne inimest nii väga mitmekesised – me võime leida geneetilisi seaduspärasid olevuste juures, kes paistavad pealtnäha täiesti erinevad. Kraia draakonid on Galapagose kilpkonnade geneetilised sugulased. Nii et võib rääkida küll elu kui niisuguse tekkimisest mingis Galaktika ühes punktis ja selle järgnevast levikust spooridena üle kogu Maailmaruumi. Aga kui see on kord juba mõnel planeedil kanda kinnitanud, viivad edasised arenguseadused – kui just ei toimu hukutavat kataklüsmi – vältimatult inimese ilmumiseni. Edasi asuvad tegevusse konvergentsiseadused – sarnastes tingimustes sarnane areng. Inimene aga, rebides end loodusest lahti, läheb sotsiaalsete seaduste mõju alla.
Sel hetkel, kui Andrei Bruce viimaks mõistis, et see tõmmu õbluke tütarlaps teda armastab, kerkis tema ette probleem: kas tal on moraalne õigus vastu armastada. Ärge arvake, et see polnud vastastikune. Ja kui see oleks juhtunud viis aastat tagasi, poleks kõrge enesehinnanguga vapper kapten Bruce hakanud oma tundeid varjama. Teisiti on lugu siis, kui oled vaid iseenda kahvatu vari. Inimvare, kes armu poolest Kosmoselaevastikku edasi jäetud, kuigi mitte lennukoosseisu, vaid ääremaa sinekuuri – rahulikule postile poolmetsikul planeedil. Muide, ta tahtis seda ise. Mida vähem ta vanade tuttavatega kohtub, seda vähem hakatakse talle kaasa tundma või selja taga üleolevalt muigama – seda lihtsam on lõpuni välja venitada. Muidugi oleks võinud tagasi minna Maale – kosmoseteedest kaugel asuvale väikesele planeedile, tema vanaisa kodumaale (Andrei ise, nagu paljud galaktilised maalased, oli sündinud planeedil Maa-3, Galaktikakeskuses, kust Maad pole näha isegi kõige tugevama raadioteleskoobiga). Tagasi minna, nagu lähevad vanaduses paljud maalased, kes äkki tunnetavad oma sidet esivanemate kodumaaga, nagu loom, kes läheb surema oma sünnimetsa. Kuid ta oli veel noor – nelikümmend aastat pole vanus puhkamiseks. Kirjanduslikke või maalikunstniku kalduvusi tal ei olnud. Ning kõigest hoolimata oli ta oma elupäevade lõpuni surmavalt sõltuvuses kosmosest. Koht siin, sellel planeedil, oli seotud täitumatu lootusega – ehk tõuseb ta kunagi jälle tähtede juurde. Mis sest, et jungana või kolmanda tüürimehena – ükskõik kellena.
Aga senikaua ta pärast päikese loojumist välja ei lähe. Et mitte näha tähti.
Kui sinu elu on praktiliselt lõppenud ja lootused – päriselt lootusteta ei ole isegi poomissurma mõistetud – on niivõrd udused, haprad ja ebareaalsed, et neisse ei saa uskuda, siis pole sul õigust aheldada oma katkise sõjakaariku külge teisi inimesi.
Katkise sõjakaariku kujund oli kirjanduslik, pealetükkiv ja banaalne.
PetriA ütles talle ise kõik. Mõistlikult ja tasakaalukalt, nagu sobibki heast linnaklannist pärit tütarlapsele.
Nad olid ära saatmas ehitusekspertide rühma, kes projekteerisid tammi mägedesse, kust vihmaperioodil paiskusid pealinna poole mudavoolud. Fraziola eksperdid olid pikad, kõhnad, tõmmunäolised, vaikivad inimesed. Seejuures ühtemoodi riides – sinistes toogades ja mustades kübarates, mille eesserv nokana näo kohale ulatus. Neid üksteisest eristada oli võimatu, vestelda ükskõik millest muust peale betooni – peaaegu võimatu. Lõbustada, kui nad mingeid emotsioone välja ei näidanud, väga raske. Pealegi hilines laeva väljalend rikke tõttu stardi ettevalmistusmehhanismides ja terve õhtu tuli veeta kosmodroomil, vesteldes viisakalt betoonist.
Tol õhtul olid nad kohutavalt väsinud.
Nii PetriA kui ka Andrei. VosenU läks mõistagi kohe pärast lõunat minema, tuues ettekäändeks kroonilise nohu.
Kosmodroomilt tagasi sõites põigati kontorist läbi, et dokumendid ära panna. Seejärel kavatses Andrei tütarlapse koju viia.
Sadas sooja uduvihma. Andrei peatas furgoonikese otse ukse juures.
Kontor oli juurdeehitis kõrvitsmaja alumise osa küljes – see nägi välja nagu klaasjalaga murumuna.
Majasein kõrgus pea kohal, nii et ukse ees oli kuiv.
Klaasvitriin