on Gunnvaldil ka puutöökoda. Seal veedab ta rõõmsalt oma vanaduspäevi ja teenib pensionile lisa. Ta on 74 aastat vana ja Tonje parim sõber.
„Mõelda vaid, et mu parim sõber on sihuke vanatoi,” ütleb Tonje oma rasketel hetkedel. „On meil siin Vilgukiviorus alles kesine valik.”
Ent sügaval sisimas teab Tonje, et Gunnvald oleks tema parim sõber isegi siis, kui terves orus elaks iga mätta otsas üks kümneaastane laps. Gunnvald on Tonjele nii kallis, et süda ähvardab lõhkeda. Tegelikult on ta ka tüdruku ristiisa. Tonje meelest oli see emast ja isast julge tegu, et nad ristsetel teda niisugusel torisejal lasksid süles hoida. Vanamees oleks võinud ta sinnasamasse kirikupõrandale prantsti maha pillata, kui tal tuju oleks tulnud. Sest Gunnvald võib vahel tõepoolest nii põikpäine olla, päris uskumatu kohe. Ent sellest hoolimata tahtsid ema ja isa, et ristiisaks oleks just Gunnvald ja mitte keegi teine. Nad asetasid Vilgukivioru Tonje tema hiiglaslike kämmalde vahele ja sellest ajast saadik pole ta Tonjet lahti lasknud.
„Mida sa küll ilma minuta peale hakkaksid, Gunnvald?” küsib Tonje tihti.
„Kaevaksin endale haua ja heidaksin hinge,” vastab Gunnvald.
Kui Tonje nüüd suuskadel õue peale liugleb, lükkab Gunnvald köögikardinad kiikriga kõrvale ja pistab oma sakris pea aknast välja külma kätte. Ta on pikk nagu troll, turi veidi vimmas. Oma parimais aastais oli ta veelgi pikem – viimasel ajal on ta pisut kokku tõmbunud. See on tal vanadusest ja reumast ja sihukesest värgist, aga arsti juurde ei lähe ta eluilmaski. Tohtreid kardab ta nagu tuld. Sellega on muide nõnda, et kui Gunnvald mokatubaka huule alla ja viiuli kaenlasse saab, siis on ta jälle reibas nagu vasikas. See viiul on mu parim rohi, ütleb Gunnvald. Milleks tohtreid vaja, kui sul on olemas viiul?
„Kas see oli salto?” pärib Tonje.
Gunnvald tõmbab kardinad kõrvale, nii et kinnitusaasad raksuvad.
„Kuule, Vilgukivioru Tonje, kui see oli salto, siis olen mina põder.”
Ta küsib, kas Tonje ikka peab alati pea ees maanduma, nii et teised arvavad, et ta on surnud. Tonje arvab, et peab küll.
Gunnvaldi köögis on Tonjel akna all oma kindel tool, mütsi jaoks oma nagi ning kapis oma tass. Gunnvaldi mustvalge kass Gunda tuleb ja nühib end vastu tüdruku sääri.
„Mõelda vaid, nüüd on siis talvevaheaeg käes. Mäletad, kuidas vanasti oli, Gunnvald?”
„Mis „vanasti”?” imestab Gunnvald ja asetab Tonje ette taldriku.
Gunnvald on ilmas juba nii kaua elanud, et „vanasti” võib tema jaoks tähendada ükskõik mida.
„Ma mõtlen seda aega, kui Klaus Hagen veel Vilgukiviorus ei elanud ja kui siin oli alles täiesti tavaline kämpinguplats,” vastab Tonje.
Jah, Gunnvald mäletab seda hästi.
„Iga koolivaheaeg oli siis üks taevalik pillerkaar,” meenutab ta.
„Lapsi saabus siia lausa liitrite viisi,” meenutab Tonje. „Sa võisid minna alla kämpinguplatsile ja noppida sealt lapsi nagu mustikaid.”
Gunnvald mäletab küll. Aga siis tuli see sapine Klaus Hagen.
Ta tuli ja nägi Vilgukiviorgu ning tema meelest oli see üks vapustav paik. Klaus Hageni meelest oli Vilgukiviorg koguni sedavõrd vapustav, et ta ostis lausa terve kämpinguplatsi ära. Ta on põhjatu rikas. Ta laskis sinna uued puhkemajad ehitada ja tegi ümbruse nii ilusaks, et Tonje ja kõik teised Vilgukivioru elanikud olid vaimustuses. Kui Klaus Hagen ehitusega valmis sai, avas ta kämpingu uuesti. „Hageni Tervisekämping – kõige vaiksem ja rahulikum paik kogu fjordide maal!” kuulutavad tema reklaamtrükised. Siia on oodatud need, kes igatsevad vaikust ja rahu. Esialgu tundus see Tonjele ülivahva. Saabuski palju inimesi, kes vajasid vaikust ja rahu, ja miski pole ometi vahvam kui see, et siia üles mägedesse tuleb külalisi. Kuid siis hakkas ta asja üle järele mõtlema. Mispärast siia ometi kunagi lapsi ei tule?
Kuna Tonje ei juurdle asjade üle kunagi eriti pikalt, sõitis ta ühel päeval rattaga alla Klaus Hageni juurde ja küsis järele.
„Kuule, Klaus, miks su kämpingus kunagi lapsi ei käi?”
„Hageni Tervisekämpingusse pole lubatud lapsi kaasa võtta,” vastas Klaus Hagen.
„Mis asja?” imestas Tonje.
„Minu külalised tahavad kuulata jõe kohinat ja kuuskede müha, mitte virinat ja lärmi,” seletas Klaus Hagen käekella kiigates.
Tonje jäi kämpinguomanikku põrnitsema nagu kuu pealt kukkunud ja liigitas selle jutu korrapealt kõige hullemaks asjaks, mida ta oma elus kuulnud oli, aga vaevalt oli ta jõudnud seda teha, kui Klaus Hagen oma isikliku rekordi purustas, lausudes midagi veel hullemat:
„See virina ja lärmi jutt käib muide sinu kohta samuti, Trulte.”
„Tonje,” parandas Tonje.
„Tonje, jah. Kas sa oleksid palun nii kena ja jätaksid selle ööd ja päevad otsa laulmise järele?”
Tonje näppis imestusest kõrvalesta.
„Sa rikud mu külaliste rahu, kui sa siit oma jalgrattaga mööda kihutad ja niimoodi lärmad,” teatas Klaus Hagen kuidagi isevärki viisakalt naeratades.
„Kas sa tõepoolest arvad, et ma peaksin omaenda orus laulmise järele jätma?” küsis Tonje. Et kindel olla.
„Mis omaenda ja omaenda,” pobises Klaus Hagen ärritunult. „Reklaam ütleb, et minu kämping on kõige vaiksem ja rahulikum kogu fjordide maal, ja ma palun sul sellesse austavalt suhtuda.”
Sellega tegi Klaus Hagen põhimõttelise ja kohe päris tõsise vea. Ega Vilgukivioru Kõuekesel ei saa ikka niisama lihtsalt paluda laulmist järele jätta. Seda oleks võinud Klaus Hagenile öelda igaüks. Oleks mees vaid küsinud.
„Kahjuks ei saa ma seda lubada,” sõnas Vilgukivioru Tonje.
Seejärel asus ta ülesmäge väntama ja laskis kuuldavale niisuguse ooperi, et teeäärne noor metsatukk maadligi tõmbus.
Pärast seda on Tonje ikka edasi laulnud. Õigupoolest laulab ta ehk isegi natuke rohkem kui enne. Eriti kämpinguplatsist mööda sõites. Ja Klaus Hagen vaatab Tonjet umbes nii, nagu oleks tegemist mingi tillukese kahjuriga. Veelgi hullemaks läks asi sügisel, kui Tonje õnnetul kombel kadaga selle kämpingumajakese akna puruks laskis. See juhtus täiesti kogemata. Ta oli lipuvarda pihta sihtinud. Lipuvarda pihta lastes tekib nimelt võrratu heli, ja seda varrast on nii võimatult raske tabada. Ega Vilgukivioru Tonjegi iga kord pihta saa, kui ta lipuvardaid sihib.
„Oih,” hüüatas Tonje, kui klaas klirises.
Ta kihutas rattaga koju ja võttis hoiukarbist kõik oma tallele pandud raha. Ta asetas rahatähed imeilusasse laekasse, mille ta ise oli koos Gunnvaldiga meisterdanud. Suure ja siira vabanduse saatel ulatas ta laeka Klaus Hagenile.
Kuid Klaus Hagen ei tahtnud laegast. Ta võttis raha laekast välja ja andis laeka uratades Tonjele tagasi.
„Mis ma sellega peale hakkan?” päris ta ärritunult.
Peale hakkan ja peale hakkan. Ta võiks seal ju raha hoida, kui ta kord juba nii rikas on, arvas Tonje. Klaus Hagen turtsatas ja tõmbas ukse kinni.
Sellest päevast peale loobus Tonje Klaus Hageni vastu sõbralik olemast. Jah, ta loobus Klaus Hagenist kõige täiega, pealaest jalatallani. Mõelda vaid, et terves ilmas üldse leidub inimest, kes niisugusest laekast ära ütleb! Tonje oli ühe terve laupäeva põletuskolviga ametis olnud, et laeka kaanele need kaks lindu põletada.
„Ta ei mõista kunsti,” lausus Gunnvald, kui tüdruk talle sellest jutustas.
„Ta ei mõista mitte kui midagi!” hüüdis Tonje pahaselt.
„Kogu