jalad kindlalt vaibal.
Väljas on kuu, puude kontuurid, ülikoolilinnaku hooned, kõnniteele valguslaike heitvad tänavalambid. See on nüüd minu kodu ja see on minu kodu ka siis, kui Mabel ära läheb. Ma ahmin endasse selle mõtte tüünust, selle teravat tõde. Mu silmad kipitavad, kurk on kibe. Kui mul vaid oleks midagi, et seda üksildust nüristada. Kui vaid sõna üksildus oleks piisavalt täpne. See ei tohiks kõlada nii kenasti. Aga on parem seista sellega silmitsi praegu, et see mind hiljem ei üllataks, et ma ei avastaks end tardunult seismast, võimetuna taas iseennast leidma.
Hingan sisse. Hingan välja. Hoian silmad lahti, pilk nendel uutel puudel.
Ma tean, kus ma olen ja mida siinolemine tähendab. Ma tean, et homme tuleb Mabel, kas ma tahan seda või ei. Ma tean, et ma olen alati üksinda, isegi kui inimesed mind ümbritsevad, nii et lasen tühjuse sisse.
Taevas on tumedaim sinine, iga täht selge ja hele. Mu peopesad on jalgadel soojad. Üksi saab olla mitut moodi. Ma tean, et see on tõde. Ma hingan sisse (tähed ja taevas). Ma hingan välja (lumi ja puud).
Üksi saab olla mitut moodi, ja eelmisel korral ei olnud see nii.
Hommik tundub teistmoodi.
Magasin peaaegu kümneni, kui kuulsin, kuidas majahoidja oma pikapiga mu akna all teed lumest puhtaks ajas. Nüüdseks olen duši all käinud ja riides; mu aknast paistab sisse päevavalgus. Valin välja playlist’i ja ühendan Hannah’ kõlarid oma arvutiga. Peagi täidavad tuba akustilise kitarri rifid, millele järgneb naishääl. Veekeedukann käes, paotan ust ja lähen duširuumi vett võtma. Laul järgneb mulle nurga taha. Ma jätan ka duširuumi ukse lahti. Kuni ma olen nendes ruumides ainus elanik, peaksin end siin kodusemalt tundma.
Vesi voolab kannu. Vaatan oodates oma peegeldust. Ma püüan naeratada nii, nagu peaksin Mabeli saabudes naeratama. Naeratust, mis annaks edasi nii tervitust kui ka kahetsust. Naeratust, mille taga oleks sügavam tähendus, mis ütleks talle kõik, mida mul on vaja talle öelda, ilma et peaksin neid sõnu tegelikult ütlema. Keeran kraani kinni.
Oma toas lülitan keedukannu sisse ja võtan kollase kausi restilt, kuhu selle eile kuivama panin. Valan sellesse müslit ja kogu allesoleva piima, mis minu ja Hannah’ laudade vahele paigutatud väikses külmkapis leidus. Täna joon oma hommikuteed mustana.
Seitsme ja poole tunni pärast saabub Mabel. Lähen ukse juurde, et näha tuba sellisena, nagu tema seda näeb. Õnneks on Hannah toale värvi lisanud, kuid kulub vaid hetk, et märgata kontrasti tema ja minu toapoole vahel. Kui minu taim ja kausid välja arvata, on isegi mu laud tühi. Kaks päeva tagasi müüsin kõik oma eelmise semestri õpikud tagasi ja ma tõesti ei taha, et ta näeks raamatut üksindusest. Pistan selle kappi – seal on piisavalt ruumi –, ja kui uuesti ukse juurde lähen, seisan silmitsi kõige hullemaga: minu laua kohal oleval teadetetahvlil pole ainsatki asja. Oma naeratusega ei saa ma ehk midagi suurt ette võtta, aga tahvliga saan midagi ikka ära teha.
Nii paljudes ühikatubades olen ma käinud küll, et teada, mida teha. Ma olen saanud küllaldaselt Hannah’ seina vaadata. Mul on vaja tsitaate lauludest ja raamatutest ja kuulsustelt. Mul on vaja fotosid ja meeneid, vanu kontserdipileteid, tõendeid mingitest sõpradevahelistest naljadest. Suuremat osa neist asjadest mul ei ole, aga pliiatsite ja paberiga ning printeriga, mis meil Hannah’ga kahepeale on, saan ehk asja parandada. On üks laul, mida oleme Hannah’ga hommikuti kuulanud. Kirjutan pähe kulunud refrääni lilla pliiatsiga paberile ja lõikan siis paberist ringikujulise tüki välja.
Surfan tükk aega internetis, et leida head pilti Kuust.
Keaton, tüdruk, kes elab minust kaks tuba edasi, on õpetanud meile igasugu asju kristallide kohta. Tal on aknalaual terve kollektsioon, mis alati valguse käes sillerdab. Leian ühe Josephine’i-nimelise naise blogi, kus ta selgitab vääriskivide ja kristallide raviomadusi ja kuidas neid enda kasuks toimima panna. Ma leian pilte püriidist (kaitse), hematiidist (hoiab jalad maas), jadeiidist (meelerahu). Meie värviprinter klõpsab tööle ja vuriseb.
Ma kahetsen, et oma õpikud nii ruttu tagasi müüsin. Mul olid nii paljudel märkmepaberid vahel ja nii paljudel lehekülgedel õrnu pliiatsisirgeldusi. Ajaloos oli meil loeng kunsti- ja käsitööliikumise kohta ja seal olid just sellised ideed, mis mulle meeldisid. Teen otsingu William Morrisest, loen essee essee järel, püüdes leida tema tsitaatide seast oma lemmikuid. Kirjutan mõned neist välja, kasutades iga tsitaadi jaoks eri värvi pliiatsit. Prindin need välja ka, kasutades eri fonte, et näha, kas tekstiread paistavad trükituna paremad. Teen veel ühe otsingu sekvoiade kohta, tahan leida pilti, millel oleks niisugune puu, mida mina mäletan, ja satun lõpuks ühe sekvoiade ökosüsteemi dokumentaali peale, millest saan teada, et suvel koguvad California sekvoiametsad suurema osa vajaminevast veest udu kaudu ja et need on elupaigaks tähnilisele ojalikule, kellel puuduvad kopsud ja kes hingab naha kaudu. Prindin ühe pildi tähnilisest ojalikust rohelise sambla taustal, ja kui printer töö lõpetab, arvan, et sellest piisab.
Laenan peotäie Hannah’ knopkasid ja sätin kõik väljatrükitud ja kirjutatud tsitaadid ja pildid teadetetahvlile ning astun siis sammukese tagasi. Kõik tundub kuidagi liiga täpne, liiga uus. Iga paberileht on samasugune: valge. Ei loe, et tsitaadid on huvitavad ja pildid kenad. See on masendav.
Ja nüüd on kell juba peaaegu kolm ja ma olen kõik need tunnid vastu taevast visanud ning mul on järsku raske hingata, sest kell on varsti pool seitse. Mabel tunneb mind paremini kui keegi teine kogu maailmas, hoolimata sellest, et me pole möödunud nelja kuu jooksul sõnagi rääkinud. Jätsin suuremale osale tema sõnumitest vastamata, kuni ta lõpuks loobus. Ma ei tea, kuidas tal Los Angeleses läheb. Tema ei tea, kes on Hannah või millistes loengutes ma käin või kas ma olen magada saanud. Aga tal piisab heita vaid üks pilk mu näole, et teada, kuidas mul läheb. Võtan kõik oma teadetetahvlilt maha ja viin paberid maja teises tiivas asuvasse tualetti, kus ma need prügikasti viskan.
Teda ma juba ära ei peta.
Liftiuksed avanevad, kuid ma ei astu sisse.
Ma ei teagi, miks ma pole kunagi liftide pärast muretsenud. Nüüd, päevavalgel, kui Mabeli saabumine on nii lähedal, saan aru, et kui see praegu rikki läheb, kui ma üksinda sinna sisse kinni jään ja mu mobla seal sees levi ei leia ja mitte keegi häirenupu vajutamisele ei vasta, jään ma sinna päris pikaks ajaks lõksu, enne kui majahoidja selle peale tuleb, et minu vastu huvi tunda. Vähemalt päevadeks. Mabel jõuaks siia ja kedagi poleks talle ust avamas. Ta taoks vastu ust, kuid isegi mina ei kuuleks teda. Viimaks läheks ta tagasi taksosse ja ootaks lennujaamas, kuni saab pileti mõnele lennule, mis ta koju viiks.
Ta arvaks, et see oli peaaegu ennustatav. Et ma valmistan talle pettumuse. Et ma keeldun end näitamast.
Nii vaatan ma, kuidas uksed uuesti kinni lähevad, ja suundun treppide poole.
Tellitud takso ootab õues, mootor töötab ja ma võtan ette teekonna ühiselamu fuajeest üle ragiseva jäise tänava, tänulik Hannah’le saapapaari eest, mis on küll tsipake väikesed, aga mille ta käskis mul vastu võtta, kui esimene lumi maha sadas. („Sul pole õrna aimugi,” ütles ta mulle.)
Taksojuht astub välja ja avab mulle ukse. Ma noogutan talle tänulikult.
„Kuhu sõidame?” küsib ta, kui me mõlemad istume autos, kus küte on maksimumi peale keeratud, hingame habemevee ja kohvi liisunud lõhna.
„Stop & Shoppi,” ütlen ma. Mu esimesed sõnad kahekümne nelja tunni jooksul.
Toidupoe päevavalguslambid, kõik ostjad ja nende kärud, nutvad lapsed, jõulumuusika – see oleks liig mis liig, kui ma ei teaks täpselt, mida osta tahan. Aga ostmine on lihtne. Võimaitselised mikrolaineahju popkornid. Soolapulgad. Piimašokolaadi trühvlid. Kakaopulber. Greibimaitseline gaseeritud vesi.
Kui ma tagasi taksosse ronin, on mul kolm rasket kotti toitu täis, seda on piisavalt, et jaguks terveks nädalaks, kuigi ta on siin ainult kolm päeva.
Ühisköök on teisel korrusel. Mina elan kolmandal ja ma pole kööki kunagi kasutanud. Minu jaoks on see koht, kus tüdrukud küpsetavad filmiõhtuteks brownie’sid, või kokkusaamiskoht sõpradele, kellel tuleb aeg-ajalt tuju ise süüa teha, vahelduseks