meenutaval kaadervärgil ja liikus edasi esikäppi kasutades.
„Saage tuttavaks, see on Douglas. Minu parem käsi. Tegelikult küll koer.”
„Tere päevast, Douglas,” tervitas Eunice koera tõsiselt. „Ma eeldan, et ta perekonnanimi on Bader.”4
Bomber virutas vaimustunult rusikaga vastu lauda. „Ma teadsin silmapilk, et teie olete õige valik. Kuidas te oma teed eelistate juua?”
Teed juues ja küpsiseid süües (Douglas jõi oma teed alustassilt) sai Eunice teada, et Bomber oli Douglase, auto alla jäänud kutsika, leidnud. Loomaarst oli soovitanud kutsika magama panna, kuid Bomber oli ta hoopis endaga koju viinud.
„Selle kaadervärgi ehitasin ma talle ise. Eks ta muidugi ole pigem Morris 1000 Traveller kui Mercedes, aga asja ajab ära.”
Nad leppisid kokku, et Eunice alustab tööd järgmisel nädalal, palga eest, mis polnud põrmugi „olematu”, vaid igati piisav, ja tema töökohustused sisaldasid enam-vähem kõigi vajalike asjade tegemist. Eunice oli õnnejoovastuses. Aga just siis, kui ta oma asju kokku korjas ja minekule asutas, paiskus uks lahti ja tuppa astus lahtipainutatud kirjaklambrit meenutav naine. Tal olid teravad ja eenduvad nina, küünarnukid ja põlved; luudel polnud teravusi pehmendavat liha ning naise näole oli aastate jooksul kivinenud põlglik muie.
„Ma näen, et see sinu ebardlik väike rott on endiselt elus,” hüüatas naine kotti toolile visates ja sigaretiga Douglase poole viibates. Eunice’i märgates libises üle ta näo põgus kõver naeratus.
„Taevane arm, vennas! Ära tule mulle ütlema, et sa oled endale lõpuks kallima leidnud.” See sõna paiskus naise suust nagu välja sülitatud viinamarjaseeme.
Bomberi hääl oli tüdinud ja kannatlik. „See on minu uus assistent Eunice. Eunice, see on mu õde Portia.”
Naine takseeris oma külmade hallide silmadega Eunice’i pealaest jalatallani ilma talle kätt ulatamata. „Küllap peaksin ütlema, et teiega on meeldiv kohtuda, aga tõenäoliselt ma valetaksin.”
„Samad sõnad,” vastas Eunice. Ta tegi seda oma nina alla ja Portia oli juba oma tähelepanu taas vennale pööranud, kuid Eunice oleks võinud vanduda, et Douglas liputas sabaotsa. Naine jättis Bomberi tolle talumatu õe seltskonda ja kepsles trepist alla, pärastlõunase särava päikese kätte. Ust enda järel sulgedes kuulis ta viimase asjana, kuidas Portia täiesti teistsuguse, kuid sellegipoolest ebameeldiva keelitava hääletooniga uuris: „No nii, kullake, millal sa siis mu raamatu välja annad?”
Great Russell Streeti nurgal jäi tüdruk hetkeks seisma ja talle meenus mees, kellele ta oli naeratanud. Ta lootis, et inimene, keda mees oli oodanud, polnud tal liiga kaua oodata lasknud. Just sel hetkel märkas ta oma jalge ees tolmu ja pori sees midagi kuldset ja klaasjat sillerdamas. Ta kummardus, päästis rentslist pisikese ümmarguse eseme ja pistis selle turvaliselt oma taskusse.
4
Kõik toimus alati ühtemoodi. Maha vaadates ja pilku kordagi taeva poole pööramata otsis mees kõnniteelt ja rentslitest. Ta selg lõi tuld ning pisaraid ja liivapuru täis silmad jooksid vett. Ja siis ta kukkus; selg ees läbi pimeduse, oma voodisse, niiskete ja keerdus linade vahele. Unenägu oli alati ühesugune. Ainsa talle viimaks rahu tuua võiva eseme lõputud otsingud ilma seda kunagi leidmata.
Maja täitis suveöö sügav ja pehme pimedus. Anthony tõstis oma väsinud jalad üle voodiserva ja ajas end unenäo jonnakaid riismeid peast peletada üritades istukile. Ta peab tõusma. Täna öösel ta enam und ei saa. Mees tatsas trepist alla ja puidust astmete kriuksatused kajasid ta valutavates luudes vastu. Valgust läks tal tarvis alles kööki jõudes. Ta tegi endale kannutäie teed, leides selle valmistamisest rohkem tröösti kui joomisest, ning viis oma kabinetti. Kahvatu kuuvalgus libises üle riiuliservade ja valgus mahagonist kirjutuslaua keskele lombiks. Kui mees üle toa astus, pilgutas küpsisepurgi kuldne kaas talle ühe kõrge riiuli nurgalt silma. Anthony tõstis selle ettevaatlikult alla ning asetas laual võbelevasse valgussõõri. See häiris teda kõigist leitud asjadest kõige enam. Sest tegemist polnud „millegi”, vaid „kellegagi”; selles oli mees mingil arusaamatul põhjusel kindel. Ta võttis purgil taas kaane pealt ning uuris selle sisu, nagu ta selle koju toomisele järgnenud nädala jooksul iga päev oli teinud. Mees oli purki kabinetis korduvalt ümber paigutanud, sättides seda kõrgemale või silma alt ära, kuid selle tõmme oli vastupandamatu. Mees ei suutnud end sellest eemal hoida. Ta pistis käe purki ja veeretas jämedat halli puru ettevaatlikult sõrmede vahel. Mälestused voogasid temast läbi, lõid hinge kinni ja võtsid oimetuks nagu hoop kõhtu. Ta hoidis taas enda käes surma.
Ettekujutus sellest, milline võinuks olla nende ühine elu, oli valus fantaasia, mida Anthony endale kuigi sageli ei lubanud. Praeguseks oleksid nad võinud olla vanavanemad. Therese ei olnud laste tahtmisest küll kunagi rääkinud, aga eks nad olnud mõlemad eeldanud, et neil on selleks aega enam kui küllalt. See oli osutunud traagiliseks enesepettuseks. Naine oli alati koera tahtnud. Anthony oli nii kaua kui vähegi andis vastu punninud, tuues ettekäändeks roosiaia rikkumise ja üles kaevatud muru. Aga nagu ikka, oli naine lõpuks osutunud võitjaks, kasutades selleks saatuslikku kokteili sarmist ja vankumatust põikpäisusest. Neil oli olnud plaanis koer Batterseast ära tuua naise surmale järgnenud nädalal. Selle asemel veetis Anthony päeva tühjas majas uidates, üritades meeleheitlikult tajuda mingeidki märke naise kohalolust; tema pea lohk padjal; kastanpruunid karvad naise juukseharjas ja leekivpunase huulepulga jälg klaasil. Armetud, kuid sellegipoolest kallihinnalised märgid nüüdseks kustunud elust. Järgnenud kannatusrohketel kuudel pingutas Padua kõigest väest, et naise olemasolu kajad maja seinte vahel alles püsiksid. Anthony astus tuppa tundega, et naine oli vaid mõni hetk tagasi sealt väljunud. Ta mängis päevast päeva tema varjuga peitust. Mees kuulis verandalt naise muusikat, ta kõrvad püüdsid kinni aiast kostva naeru ning ta tajus pimeduses oma suul naise suudlust. Aga vähehaaval, märkamatult, kildhaaval jättis naine ta üksi. Jättis mehe elama elu ilma temata. Ainsaks jäljeks, mis tänase päevani püsis, oli rooside lõhn kohtades, kus seda poleks tohtinud tunda.
Anthony pühkis halli pulbri oma sõrmeotstelt maha ja pani purgile kaane jälle peale. Ühel päeval on tema samasugune. Ehk just seetõttu tuhk teda nii väga häiriski. Tema ei tohi niimoodi ekslema jääda nagu see õnnetu hing purgis. Tema peab koos Therese’iga olema.
Laura lamas ärkvel olles, silmad viljatus püüdluses magama jääda kõvasti kinni surutud. Mured ja kahtlused, mida päevased tegevused aitasid ohjes hoida, hiilisid pimeduse varjul tagasi ja harutasid ta mõnusa elu lõimesid lahti nagu koid kašmiirkampsunit. Naaberkorterist kostev uksepaugatus, valjud hääled ja naer hävitasid viimase allesjäänud põgusa lootuse und saada. Kõrvalkorterisse kolinud paar nautis toimekat ja lärmakat seltsielu kaaselanike arvelt. Vaid mõned minutit pärast nende naasmist koos kümnekonna samasuguse peoloomaga panid halastamatud trummi- ja bassirütmid Laura korteri õhukesed seinad vappuma.
„Tule taevas appi – no ei ole võimalik!”
Laura ajas end voodis istukile ja trampis ärritatult kandadega vastu seina diivani taga. Sel nädalal juhtus see juba kolmandat korda. Ta oli üritanud naabritega mõistlikult rääkida. Ta oli neid politseiga ähvardanud. Lõpuks oli ta omaenda suureks häbiks langenud valju sõimamiseni. Naabrite vastus oli alati ühesugune: ülevoolavad vabandused koos tühjade lubadustega, kuigi tegelikult ei muutunud midagi. Nad lihtsalt ei pööranud talle tähelepanu. Ehk peaks ta kaaluma nende Golf GT rehvide tühjakslaskmist või hobusesõnniku toppimist postkasti. Naine naeratas vihale vaatamata. Huvitav, kust pagana kohast tal seda hobusesõnnikut võtta oleks?
Köögis soojendas Laura ühes väikeses kastrulis kakao jaoks piima ja trummeldas teisega nördinult vastu piduliste seina. Seinast tuli lahti umbes praetaldrikusuurune krohvitükk, mis prantsatas põrandale.
„Raisk!”
Laura põrnitses süüdistavalt kastrulit, mida ta endiselt käes hoidis. Kõrbev piim sisises, kui teine kastrul pliidil üle keema hakkas.
„Raisk! Raisk! Raisk!”
Kui Laura oli segaduse ära koristanud ja veel piima