Pidu. Marje Ernits

tibi, kes palus end Annikaks nimetada, toksis sihtkoha koordinaadid Muuga auto pardaseadmesse ja sõit võis alata. Liinal polnud õrna aimugi, kuhu nad suundusid, aga see ei tähendanud, et ta oleks end mingiks rumalaks tibiks lubanud tituleerida. Piisas väikesest lõuamüksust Muugi õla vastu ja hetk hiljem olid samad koordinaadid ka tema enda sülearvutis, mida ta koos spetsiaalse varuaku ja laadijaga igal pool endaga kaasas vedas. Tagaistmel omaette vaikselt nohistades jõudis Liina peagi selgusele, et koht, kuhu nad liikusid, asus Ikla piiripunktist mõned kilomeetrid Läti poole. See info valgustas pisut ka tõsiasja, et Liina ennist taustauuringut tehes nimetatud kohta ühestki kohalikust andmebaasist ei leidnud.

      Avastanud liikumise tegeliku suuna, asus Liina küsimustega enda ees istuvat noorikut pommitama. Andnud paar napisõnalist vastust, pööras too aga oma nõtke ülakeha tagaistuja poole ja teatas, et tema on vaid eskorttüdruk ja kliendi küsimustele vastab mõisahärra ise. Sellega oli Liina suu lukus ja Muuga nägu muigel. See ei tähendanud aga sugugi seda, et Liina oleks end infosulgu lukustanud ning Muuga teadis seda, seepärast ta muheleki. Oh ei, mitte mingit pausi ühe pahura piiga pärast. Liina nõtked sõrmed jätkasid kuvaril libisemist ja tema asjaajamise oskuse juures oli selline lähenemine märksa viljakam tegevus, kui kellegi kidakeelse suust sõnade väljameelitamine.

      Kolmekümneseks saamise tunnistamine andis Liinale hea enesetunde ning ta ei kavatsenud olla alandlik kellegi ega millegi ees, või kui, siis langetas ta pilgu vaid teadmatuse ees. Kõik muud faasid oli ta oma elus enda arvates juba läbinud ning kui midagi oligi veel selgusetut, siis võis selle ju endale selgeks teha. Piprase piiga seljataga Ikla poole sõites leidis Liina, et oli paras aeg hakata tegelema oma sünnipäevapeo külaliste nimestiku koostamisega.

      Esimesena läksid kirja muidugi sõbrannad Mirtel ja Helge. Töökaaslaste osas oli Liina juba väga valiv ning sugulaste kutsumise peale ta isegi ei mõelnud. Probleemiks olid meeskülalised, sest nende olenditega oli Liina momendil pahuksis. Toitlustajast strippar, kellega ta peo snäkkide osas veel lepingut polnud sõlminud, tuli samuti enne üle vaadata.

      Liina ei tahtnud midagi saatuse hooleks jätta, küll aga oli ta valmis selleks, et Mirtel ei pruukinud üksi peole tulla. Mõnes mõttes oli see isegi hea idee, sest siis võisid ju ka kõik teised kutsutud endale ise kaaslased valida. Nii oli ka meesolendite probleem lahendatud ning kutsutute arv tuli lihtsalt kahega korrutada. See tegi kokku kaksteist külalist, mis oli Liina meelest normaalne hulk rahvast, kelle seast ta ka ise kuidagi välja võis paista. Kutsete väljasaatmisega Liina ei kiirustanud, sest enne tuli Laimja mõisahärraga asjad joonde ajada.

      Pidevas tegevuses olles möödusid ka sõidutunnid märkamatult. Muuga veetis rooli keeramisest vaba aega Annikaga flirtides, aga Liina ise ei vaadanud isegi auto aknast välja enne, kui ta GPS-seadme ekraanile ilmus meri, mida tegelikult silmaga siiski näha polnud, küll aga õhus tunda. Iklas tegid nad peatuse, sest Annika tahtis meiki kohendada ja Muugal oli lihtsalt janu. Liina kasutas sõidupausi WC-s käimiseks ja kui Annikal läks seal kauem aega, tegi Liina autoparklas mõned venitusharjutused, et arvutisse vahtimisest ja istumisest väsinud kehaosi turgutada. Teda ei häirinud kõrval parkiva auto juhi ilkuvad kommentaarid ja möödakäijate uudistavad pilgud, sest tema tegi, mida tema õigeks pidas ja muu maailma eriarvamused ei läinud talle korda.

      Inimesed olid üldse imelikud, mõtles ta alati, kui see, mida tema tegi, ta kaaskodanikke sõna võtma pani. Jõusaalis poleks keegi tema vibutusi ja painutusi kommenteerinud, aga kui sa peale kolmetunnist autosalongis kössitamist masina taga mõned võimlemisharjutused teha võtsid, olid kohe naerualune. Algul oli Liina oma erisuste pärast põdenud, kuid mida vanemaks ta sai, seda rohkem ta oma kiiksude üle rõõmustas. Teisalt oli see omamoodi trenn närvisüsteemile ja eneseületus iseendaks jäämise raskel teel.

      Edasi sõites pidi Liina õhuakna avama, sest Annika parfüüm polnud tema valik ning mõjus tagaistujale lausa lämmatavalt. Õnneks lõppes sõit kiiresti ja kümme minutit hiljem pidas Muuga auto kinni roostetanud raudvärava juures, mille avamise võimalusest polnud rohtu kasvanud liivas jälgegi ja nii läksid nad mööda värava kõrvale tallatud jalgrada edasi omal jalal. Liina peas hakkas taas idanema kahtluseiva, sest need roostes viisnurkadega kaunistud väravad meenutasid talle küll rohkem randa maha jäetud kunagisi nõukogude vägede piirivalve baase kui mõne rikka mehe maamõisa. Pilt muutus äkki, siis kui nad jõudsid kivisele rannaribale, mille soppi ehitatud muul pikalt merre ulatus. Datsa, ehk siis suvemõis, nagu Annika seda nimetas, asus eemal rannamändide all ja mõjus nii maaliliselt, et Muuga sedamaid oma fotoaparaadi järele haaras.

      Saanud Annikalt loa pildistamiseks, oli Muuga flirt temaga läbi ja mees kui võluväel hoopis teiste huvidega inimene. Mõisahärrat ennast polnud kusagil näha, aga see ei paistnud Annikat häirivat, sest tema oli ilmselt oma kodus. Nii kõndiski Liina peretütre kannul häärberini ja siis märkas ta juba isegi seda logistilist probleemi, mis teda algusest peale oli mingil teadmata põhjusel häirinud, aga Annikat mitte – Liina märkas meest, kes istus ratastoolis.

      Merepinnast oluliselt kõrgemale tõstetud puitrõdu, mille trepi eendil mõisahärra neid tervitas, jättis retrodisaini mulje, kuid lähemal vaatlusel oli see siiski hästi restaureeritud vana. Sama võis öelda ka mõisahärra enda kohta. Mehe habemessekasvanud nägu tundus eemalt vana ja abitu inimese oma, kuid külalisele kätt ulatades helkis tema silmades nooruslik sära ja hoolikalt piiratud habe viitas rohkemale, kui vaid vanusele. Eemalt tehtud järeldus mehe vanuse kohta oli seega petlik. Liina lahutas ennist pakutud east vähemalt kümme aastat ja sai viiskümmend või sinna kanti. Muude näitajate kohta ei osanud ta esmalt midagi oletada, küll aga märkas, et mehe ratastool polnud lihtsalt ratastega tool, vaid midagi märksa kõrgtehnoloogilisemat.

      See, mis šokeeriva üllatusena tuli, polnud aga seotud ei härra ega häärberiga, vaid hoopis Annikaga. Oma isa papaaks nimetades läks see blondiinina välja näinud persoon soravalt kõneldud eesti keelelt üle perfektsele vene keelele ja tegi seda nii elegantselt, et Liinal suu imestusest lahti vajus, sest tema enda vene keele oskus piirdus lausega nu pogodi zajats, aga õnneks jättis ta selle mainimata.