laps
Seltsimees laps ja suured inimesed
Veel üks jutustus õnnelikust lapsepõlvest
Hea laps oleks hea olla
Mõni laps on sündimisest peale hea ja eeskujulik. Heal ja eeskujulikul lapsel ei vaju kunagi põlvikud lonti, ei tule tutipael lahti, ei teki jutid varvaste vahele ega lähe sandaalid valepidi jalga. Eeskujulik laps ei karda pimedust, äikest, kanakulli, kolhoosi pulli ega mundrimehi. Eeskujulik laps ei hakka naerma, kui tal on suu suppi täis, ei songi pudrutaldrikus ega jäta potile minemist viimase minuti peale. Üldse ei juhtu temaga kunagi midagi sellist, mis teeks häbi või tekitaks kurba meelt.
Eeskujulik laps oleks hea olla.
Kui mina oleksin hea ja eeskujulik laps, siis poleks memme mind maha jätnud, selge see. Eks ta ole mulle juba küllalt palju asju andeks andnud, aga nüüd sai siis mõõt täis. Minuga juhtub ju kogu aeg midagi sellist, millest heal ja eeskujulikul lapsel pole aimugi.
Kui ma aitan memmel nõusid kuivatada, siis kukub mul ilmtingimata kõige ilusam ja peenem tass või taldrik näpu vahelt – ja just siis, kui ta on juba korralikult pestud, loputatud ja kuivatatud. Kui teel on kas või üksainuke lombiriba, siis satun ma jalgupidi sellesse, kui toauksel seisab kaks püssi ja pika palituga meest, siis komistan ma neist ühe suurte saabaste otsa, ja kui keset tuba on paberi- ja raamatuhunnik, siis lendan selle sisse ninali. Ja memmel tükivad mind vaadates pisarad silma.
„Pange see lapseväntsakas kuskile kinni!” karjus musta nahkmantliga mees ja näitas jämeda sõrmega minu poole.
Memme võttis mu sülle ja surus kõvasti enda vastu. Ta silmad läikisid niiskelt ja mina pistsin pillima. Tegelikult lõingi kukkudes kõhu valusasti ära – vastu mingit teravat raamatuserva, aga see väike valu polnud pooltki nii hull kui koleda mehe kole hääl. „Väntsakas” on kole sõna – ja see käis ilmselgelt minu kohta, jube! Suurtele inimestele on kõik lubatud: võhivõõrad mehed kisuvad meie kirjutuslaua sahtlid välja ja paiskavad paberid põrandale, tõmbavad raamatud riiulitest välja ja viskavad sinnasamma – aga memme ei ütle ühtki paha sõna, ainult ohkab! Kui mina oma mänguasjad õhtul põrandale jätan, memme-tata sahtlite kallal käin või mõnesse igavasse raamatusse paar pilti joonistan, kus siis selle pahanduse ots!
Musta mantliga onu seisis nagu õige mees, üks käsi taskus ja teine minu poole osutamas: „Viige see värdjas jalust ära!”
„Mine nüüd teise tuppa ja ole hea laps!” ütles memme, võõrale onule volksti! pahast pilku heites. „Küllap läheb kõik veel hästi! Mõnikord tekib ikka arusaamatusi…”
Ta viis mu magamistuppa ja pani laetule põlema. Memme ju teadis, kuidas ma pimedust kardan. Oli küll päevane aeg, aga ikkagi tundus tuba kangesti hämar. Pitskardinate tagant vahtis sisse vana raagus hõbepaju, mis mõnikord tegi halba nalja ja pani oma kortsulise näo päris vastu klaasi.
„Vaata senikaua raamatuid või pane klotsipilte kokku!” ütles memme ja pani enda järel ukse kinni.
„Kirjutage alla!” kuulsin ukse tagant rämedat häält. „Ja pange kuupäev ka: kaheteistkümnes aprill tuhat ühekssasada viiskümmend üks!”
Imelik küll – kuidas memme kuulas selle vastiku onu sõna ja jättis mind üksi magamistuppa kurvastama? Paistis, et asi oli tõsine: maksku mis maksab tuli heaks lapseks hakata.
Kes see siis tahab paha laps olla? Mina igatahes küll mitte: püüan ju kogu aeg häid asju teha ja pähe tulevad ainult head kavatsused – aga nagu kiuste lähevad pooled ettevõtmised aia taha.
Üks minu hommikustest pahategudest oli kõigile nähtav: see oli suure toa ja köögi vaheline uks, mille ma keemilise pliiatsiga printsesse täis joonistasin. Tegin seda ju ilu pärast, aga ukse pind oli konarlikum, kui pealtnäha paistis ja mu printsessid tulid välja nagu koopakollid – ja kui neid nõudepesunartsuga maha hakkasin pesema, läks asi veelgi hullemaks… Uks nägi välja selline, nagu oleks selle pihta tindipottide ja roosamannaga märki visatud. Selge see, et memme sai pahaseks ja riidles minuga päris pikalt. Kuigi mu joonistuse nimetamine sealauda ukseks polnud temast eriti kena – kas siis sead oskavad keemilise pliiatsiga joonistada? Veel pahasemaks sai memme siis, kui nägi, et Sirka ja Tuiam olid magamistoas mürades toolid ümber ajanud ja memme-tata voodi päevateki koledasti ära kortsutanud. Mul läks täitsa meelest, et jooksuajal ei tohi neid ühte tuppa lasta, ja kes see võis arvata, et pisike Tuiam oma kõverate jalgadega voodisse jaksab hüpata!
„No loodame, et taksi ja hagija kasvuvahe ikka loeb ka midagi,” ohkas ema oma nina alla, kuid ta näost oli näha, et nii uksest kui ka koerapulmast tuleb meie peres veel juttu.
Aga võta näpust! Püssimeeste küllatulekuga läksid memmel meelest nii lillakirju uks kui ka koerapulm.
Öökapil olid virnas minu unejuturaamatud ja klotsikarbid. Klotsidega oli põnev mängida seni, kuni sai selgeks nipp, kuidas neid kokku panna. Algul juhtus ikka nii, et kana kaela otsa sattus koera pea ja lehma tagumikule hobuse kohev saba. Kui mul esimest korda õnnestus suure peaga koer päris ise kokku panna, siis oli ikka võidukas tunne küll – täitsa hea ja eeskujuliku lapse tunne! Peagi selgus, et kui klotse ümber tõsta ridade kaupa, siis saab uue pildi kokku panna poole kiiremini kui muidu – jällegi mõnus avastus. Aga kaua sa ikka neidsamu pilte kokku paned… Külatädidelt võis küll klotside kiire kokkupanemise eest kiita saada, aga mu sisetunne ütles, et musta nagiseva mantliga onul pole lehma- või kukepildist sooja ega külma. Temale tuli kuidagi teisiti märku anda sellest, et minu kohta ei öelda „lapseväntsakas”, vaid „meie laululind”, „väike filosoof”, „rõõmuraasuke” või „üks haruldaselt taibukas laps”. Nojah, üsna tihti küll ka „paha laps” – aga hoopis teistmoodi hääletooniga kui „lapseväntsakas”. Istusin memme-tata voodil, kõlgutasin jalgu ja mõtlesin, mida peaks tegema.
Teisest toast kostis kõnekõminat: võõras mees rääkis valjul ja vihasel toonil ja memme vastas talle rahulikult, ainult veidi kõrgema häälega kui tavaliselt. Memme on meil ju sopran ja võib laulda nii heleda häälega, et kananahk tuleb ihule! Minul ei õnnestu kohe kuidagi nii kõrget häält kurgust välja saada.
Jah, aga laulu kaudu võiks väntsaka-onule küll teada anda, et siin majas elab väike laululind, mitte värdjas! Laulmine oli selline asi, millega võis suurte inimeste tuju alati paremaks teha, ja laule teadsin ma palju – mitte küll päris otsast lõpuni, aga kõigi memme laulude algused olid mul peas.
„Kus on mu aed kevadises rüüs,
kus on minu armsam, õitsev õunapuu?
Mu sõber, ma tunnen.
mind ootad sa sel kaunil kevadkuul!” laulsin ma kõigepealt. See oli nii ilus ja kurb laul, et tegi meele nukraks. Tata laulud olid palju lõbusamad. Näiteks see:
„Šampanjerit ma jõin kui vett,
minu põlvel istus Mariett!”
Või teine: „Kord suu-umises meil samovaar,
kas mäletad, mu kaunitaar?
Nata-aša, Nata-aša, sind saatus on kaugele viind!”
See Nata-aa-aaša koht meeldis mulle kõige rohkem ja seda oli mõnus kõigest kõrist üürata.
Korraga paiskus uks lahti, nii et link kolksatas vastu seina, ja musta mantliga mees tormas minu juurde. Ta haaras mul õlgadest kinni ja raputas nii kõvasti, et nii silmadest kui ninast tuli vesi välja.
„Kuradi kontraväntsakas! Kas pead lõuad või viime sinu ka kaasa! Kuradi kulakuvõsu!” karjus mees, ja ma nägin, et kõik ta hambad olid ussitanud. Must mantel nagises ja haises vastikult. Mees oli niisama kole kui Surm „Ööbiku” raamatu pildil, ja kõige hirmsam oli see, et mind lahti lastes hüüdis ta teise toa poole midagi VENE KEELES! See oli lõpp! See tähendas ainult halba, kõige halvemat! Ma ei saanud küll midagi aru sellest, mida mees ütles, aga vene keele kõla ma tundsin: seda keelt rääkisid need mustad mehed, kes viisid vanaema Mari ära… See juhtus küll ammu, ma ei mäletanud enam ei vanaema ega ka nende meeste nägusid, aga keelekõla oli mul meeles. Unenägudes käisid need mustad mehed mind tihti kollitamas – sellest tekkis iga kord tohutu hirmuhoog, millest võis päästa ainult memme-tata vahele voodisse pugemine. Suured inimesed ütlesid „küüditajad”, aga minu jaoks olid need mustad mehed – ja nüüd olid nad siis ka ilmsi jälle kohale ilmunud! Eemalt paistsid teised nagu tavalised püssidega