Emil ja detektiivid
Sellega lugu veel sugugi ei alga
Teile võin ju seda rahulikult öelda: Emili lugu tuli mulle endalegi ootamatult. Tegelikult tahtsin ma hoopis teist raamatut kirjutada. Raamatut, milles pidid tiigrid suurest hirmust hambaid ja datlipalmid kookospähkleid lõgistama. Ja väike mustavalgeruuduline kannibalitüdruk, kes ujus risti üle Vaikse ookeani, et tuua endale Friscost, Drinkwater & Co-st hambahari, pidi saama nimeks Petersell. Mõistagi ainult eesnimeks.
Mul oli kavas päris tõeline Lõunamere-romaan. Kuna kord rääkis mulle üks suure valehabemega härra, et midagi sellist loeksite teie kõige meelsamini.
Ja isegi esimesed kolm peatükki olid juba kenasti valmis. Pealik Saadananägu, keda hüüti ka Kiireks Postiks, vabastas just kuumade ahjuõunte alt oma taskunoa, sihtis külmavereliselt ja luges nii kiiresti, kui suutis, kolmesaja üheksakümne seitsmeni …
Äkitselt ei teadnud ma enam, kui palju jalgu on valaskalal! Ma heitsin täies pikkuses põrandale pikali, kuna seal suudan kõige paremini järele mõelda, ja mõtlesin järele. Aga sedapuhku ei olnud sellest abi. Ma lehitsesin leksikoni. Kõigepealt V-tähe köidet ja siis igaks juhuks ka veel K-tähe köidet, kuskil polnud sellest sõnagi. Ja selleks, et edasi kirjutada, pidin ma ometigi täpselt teadma. Ma pidin seda isegi täiesti täpselt teadma!
Sest kui sel silmapilgul oleks valaskala vale jalaga džunglist välja astunud, poleks pealik Saadananägu, keda hüüti ka Kiireks Postiks, kuidagi teda tabada saanud.
Ja kui ta poleks valaskala ahjuõuntega tabanud, siis poleks väike mustavalgeruuduline kannibalitüdruk, kelle nimi oli Petersell, iial saanud kokku teemantide pesija, proua Lehmanniga.
Ja kui Petersell poleks saanud kokku proua Lehmanniga, siis ei oleks ta iial saanud väärtuslikku kupongi, mille pidi San Franciscos Drinkwater & Co-s ette näitama, kui taheti saada tasuta uhiuut hambaharja. Jah, ja siis …
Niisiis minu Lõunamere-romaan – ma olin juba selle üle nii rõõmustanud! – nurjus nõnda-ütelda valaskala jalgade pärast. Ma loodan, et te mõistate seda. Mul oli küll kohutavalt kahju. Ja preili Viiulipoogen oleks peaaegu nutma hakanud, kui ma talle sellest rääkisin. Tal polnud aga parasjagu aega, kuna ta pidi õhtueineks lauda katma, nii et ta lükkas nutmise hilisemaks. Ja siis ta unustas selle. Niisugused need naised on.
Tahtsin panna raamatu pealkirjaks „Petersell džunglis“. Uhke pealkiri, eks ju? Ja nüüd lebavad need esimesed kolm peatükki mul kodus laua all, et see ei kõiguks. Aga on’s see õige koht romaanile, mille tegevus toimub Lõunamere kandis?
Ülemkelner Nietenführ, kellega ma vahetevahel oma tööst räägin, küsis mult paar päeva hiljem, kas ma olen üldse kunagi seal all käinud.
„Kus all?“ küsisin ma vastu.
„Noh, Lõunamerel ja Austraalias ja Sumatral ja Borneol ja seal.“
„Ei,“ ütlesin mina, „milleks seda?“
„Kirjutada saab ju üksnes sellistest asjadest, mis on tuttavad ja oma silmaga nähtud,“ kostab tema vastuseks.
„Aga lubage ometi, kulla härra Nietenführ!“
„See on ju selge nagu seebivesi,“ ütleb tema. „Neugebaueritel, kes siin meie lokaalis käivad, oli kord teenijatüdruk, kes polnud kunagi näinud, kuidas tehakse linnupraadi. Ja eelmiste jõulude ajal pidi ta hane praadima, ning proua Neugebauer minema vahepeal sisseoste tegema, ja kui ta siis tagasi tuli, no oli see vast kena kupatus! Tüdruk oli pannud hane nii, nagu see turult ostetud sai, lihtsalt pannile. Ei kõrvetanud sulerootsusid, ei lõiganud lahti ega rookinud sisikonda välja. Võin teile omavahel öelda, et see haises tapvalt.“
„Ja siis?“ vastasin ma. „Te ei väida ometigi, nagu oleks raamatu kirjutamine sama, mis hane praadimine? Palun, ärge pange mulle väga pahaks, kulla Nietenführ, aga nüüd pean ma küll naerma.“
Ta ootab, kuni ma olen naermisega lõpetanud. Ega see ju väga kaua kestagi. Ja siis ütleb ta: „Teie Lõunameri ja inimsööjad ja korallrahud ja kogu see lummus – see on teie hani. Ja romaan – see on teie pann, millel tahate Vaikset ookeani ja Peterselli ja tiigreid praadida. Ja kui te veel ei tea, kuidas säärane elukas küpseb, siis võib see hullusti haisema minna. Just nagu Neugebauerite teenijatüdrukul.“
„Aga enamik kirjanikest teeb ju niimoodi!“ hüüatan ma.
„Head isu!“ See on kõik, mida ta vastab.
Ma murran viivukese pead. Siis võtan vestluse uuesti üles: „Härra Nietenführ, kas te Schillerit tunnete?“
„Schillerit? Kas te mõtlete seda Schillerit, kes on metsalossi pruulikoja laohoidja?“
„Ei, mitte seda!“ ütlen ma. „Vaid poeeti, Friedrich von Schillerit, kes rohkem kui sada aastat tagasi kirjutas hulga näidendeid.“
„Ah soo! Seda Schillerit! Kellel on palju ausambaid!“
„Just. Ta kirjutas ühe näidendi, mille tegevus toimub Šveitsis ja pealkiri on „Wilhelm Tell“. Varem pidid koolilapsed alati sellest kirjandeid kirjutama.“
„Meie kah,“ ütleb Nietenführ, „Telli ma tean. Suurepärane draama, tõsijutt. Seda tuleb Schilleri puhul tunnustada. Kõike, mis on vastuvõetav. Ainult et kirjandid olid midagi kohutavat. Ühte mäletan ma veel senini. Teemaks oli: „Miks Tell ei värisenud, kui sihtis õuna?“. Ma sain selle eest „mitterahuldava“. Üldse, kirjandid polnud mul kunagi …“
„Olgu, laske nüüd mind tagasi kõnepulti,“ ütlen ma, „ja vaadake, olgugi et Schiller polnud elu sees Šveitsis käinud, klapib tema näidend täpipealt tegelikkusega.“
„Küllap ta luges enne kokaraamatuid,“ arvab Nietenführ.
„Kokaraamatuid?“
„Igatahes! Kus oli kõik kirjas. Kui kõrged on Šveitsi mäed. Ja millal lumi ära sulab. Ja mismoodi näeb välja see, kui Vierwaldstätteri järve peal on äike. Ja mismoodi oli see, kui talumehed kuberner Geßleri vastu revolutsiooni algatasid.“
„Teil on ilmselt õigus,“ vastan ma, „Schiller on tõesti nii teinud.“
„Näete siis!“ kuulutab Nietenführ ja äigab salvrätikuga ühe kärbse poole. „Vaadake, kui teiegi just nõndaviisi teete ja enne raamatuid loete, siis võite ka loomulikult kirjutada oma kängurujutu Austraaliast.“
„Selleks pole mul aga mingit tahtmist. Kui mul oleks raha, siis sõidaksin meeleldi ise sinna ja vaataksin kõike oma silmaga. Kohapeal! Aga raamatuid lugeda, oh …“
„Siis annan ma teile priimat nõu,“ ütleb ta, „kõige parem, kui te kirjutate asjadest, mida tunnete. Niisiis allmaaraudteest ja hotellidest ja säärasest kraamist. Ja lastest, millised teil iga päev nina eest mööda jooksevad ja millised me ise kunagi olime.“
„Aga see mees, kes kandis pikka valehabet ja tundis lapsi nagu oma vestitaskut, seletas mulle pikalt-laialt, et see neile ei meeldi!“
„Jama!“ toriseb härra Nietenführ. „Uskuge seda, mida ma teile räägin. Lõppude lõpuks on mul ju ka lapsed. Kaks poissi ja üks tüdruk. Ja kui ma oma vabal päeval nädalas neile jutustan, mida kõike siin lokaalis sünnib. Kuidas mõni laseb arvet maksmata jalga, või siis kuidas üks svipsis külastaja tahtis sigaretipoisile kõrvakiilu anda, aga tabas selle asemel peent daami, kes juhuslikult mööda läks – siis kuulavad mu lapsed nii, nagu keldris müristaks, seda võin teile omavahel öelda.“
„Ah et arvate nõnda, härra Nietenführ,“ ütlen ma kõhklemisi.
„Muidugist! Selle peale võite mürki võtta, härra Kästner,“ hüüab tema ja kaob, sest üks külastaja kolksib noaga vastu klaasi ja tahab arvet maksta.
Ja nõnda kirjutasin ma – õigupoolest ainult sellepärast, et ülemkelner Nietenführ seda tahtis – loo asjadest, mida meie, teie ja mina, ammugi tunneme.
Läksin nüüd kõigepealt koju, kõhutasin veidike aknalaual, vaatasin alla Praha tänavale ja mõtlesin, ehk satub parajasti mööduma mõni lugu, mida ma otsin. Siis oleksin ma talle nimelt lehvitanud ja öelnud: „Oh palun, tulge ometi korraks üles! Ma heameelega kirjutaksin teid.“
Kuid lugu ei tulnud ega tulnud. Ja mul hakkas juba külm. Panin siis ärritunult akna uuesti kinni ja jooksin viiskümmend kolm ringi ümber laua. Ka sellest polnud mingit abi.