Генри Марш

Ära tee kahju


Скачать книгу

puldil paneb need liikuma. Mikroskoop mitte ainult ei suurenda, vaid ka valgustab objekti särava ksenoonvalgusega, mis on ere nagu päike.

      Kaks operatsiooniõde lükkavad küürutades raske operatsioonimikroskoobi laua juurde ja mina ronin selle taha käetugedega varustatud reguleeritavasse kirurgitooli. See hetk äratab minus endiselt sügavat aukartust ja ma tunnen nüüdki veel sedasama lapselikku õhinat, mida tundsin kolmkümmend aastat tagasi oma elu esimest aneurüsmioperatsiooni vaadates. Olen nagu keskaegne rüütel, kes tõuseb oma ratsu selga ja läheb taga ajama müütilist koletist. Ja mikroskoobis avanev pilt patsiendi ajust on tõesti veidi maagiline – selgem, teravam ja palju ilusam kui väljaspoolne haiglamaailm oma igavate koridoride, komiteede, juhtkonna, paberitöö ja aruannetega. Mikroskoobi tohutult kalli optika pakutaval pildil on ainulaadne sügavus ja selgus, mille intensiivsust ja salapära minu ärevus veelgi võimendab. See pilt on väga isiklik, ja kuigi minu ümber on meeskond, kes jälgib operatsiooni mikroskoobiga ühendatud videomonitorilt, seisab assistent minu kõrval ja vaatab lõikust seadme lisaoptikaga ning kõigil haiglakoridoridesse ülesriputatud niinimetatud kliinikuhalduse plakatitel ülistatakse meeskonnatöö ja kommunikatsiooni tähtsust, on see siin minu jaoks ikkagi kahevõitlus.

      „Noh, Jeff, hakkame tööle. Anna mulle ajuretraktor,” lisan Irwinile.

      Valin retraktori, õhukese painduva terasriba, mille ots on ümmargune nagu pulgajäätisel, ja lükkan selle patsiendi otsmikusagara alla. Ettevaatlikult, millimeeter millimeetri haaval kergitan aju koljupõhjast ülespoole – elevatsioon on õige kirurgiline termin –, et tekitada aju alla kitsas ruum, mida mööda aneurüsmi poole tungida. Olen opereerinud mikroskoobi abil nii palju aastaid, et sellest on peaaegu saanud mu keha pikendus. Seda kasutades on mul tunne, nagu roniksin mikroskoopi pidi alla patsiendi pähe, minu instrumentide otsad oleksid aga justkui mu enda sõrmeotsad.

      Näitan Jeffile unearterit ja palun Irwinilt mikrokäärid. Lõikan ettevaatlikult peent ämblikuvõrgu sarnast kesta suure arteri ümbert, mis hoiab elus aju teist poolkera. Peenemast peenem ämblikuvõrkkest on saanud nime kreekakeelsest ämblikku tähendavast sõnast, sest näeb välja nagu kõige peenem ämblikuvõrk.

      „Milline võrratu vaade!” hüüatab Jeff. Ja seda see on, sest lõikame aneurüsmi enne selle hävitavat rebenemist, nii et aju anatoomia on puhas ja selge.

      „Teine ajuretraktor,” ütlen nüüd.

      Varustatud kahe retraktoriga, hakkan otsmiku- ja oimusagarat, mida ämblikuvõrkkest koos hoiab, teineteisest eemale kangutama. Kristallselge pea- ja seljaajuvedelik, mida arstid liikvoriks kutsuvad, keerleb ämblikuvõrkkesta võrgukiirtes, välgatab ja sätendab mikroskoobivalguses nagu hõbe. Läbi selle näen aju enda siledat kollast pinda, millesse tungivad väikesed punased veresooned – arterioolid – moodustavad kauneid harusid nagu suur jõgi kõrgusest vaadatuna. Ajupoolkerade vahel kulgevad sätendavad tumepunased veresooned keskmise ajuarteri ja lõpuks ka aneurüsmi poole.

      „Võrratu!” hüüatab Jeff taas.

      „Liikvori kohta öeldi varem „selge nagu džinn”, kui selles ei paistnud verd ega põletikku,” ütlesin Jeffile, „aga tänapäeval peame me arvatavasti kasutama alkoholivaba terminoloogiat.”

      Leian peagi parempoolse keskmise ajuarteri. Mikroskoobi all näeb see vaid mõnemillimeetrise läbimõõduga arter välja tohutu suur ja ähvardav, jäme ja roosakaspunane ning pulseerib halvaendeliselt südamega ühes taktis. Pean minema mööda seda soont sügavale ajusagarate vahelisse lõhesse, mida tuntakse Sylvia fissuuri nime all, et leida oma pesast aneurüsm, mis arteri seinast välja sopistub. Rebenenud aneurüsmi korral võib keskmise ajuarteri dissektsioon olla aeglane ja piinarikas töö, sest äsjase verejooksu tõttu kleepuvad ajusagarad tihtipeale kokku. Nende eraldamine on raske ja keeruline ning samal ajal on alati hirm, et aneurüsm hakkab uuesti veritsema.

      Eraldan ajusagarad neid ettevaatlikult lahku lükates ja lõikan neid koos hoidva ämblikuvõrkkesta õrnu kiude mikrokääridega, samal ajal aga hoian vaadet puhtana, imedes väikese aspiraatoriga ajuvedelikku ja verd. Ajus on suur hulk veresooni ja ma pean arvukate veenide ja pisiarterite vigastamist vältima, et veritsus ei muudaks vaatepilti ähmaseks ja aju verevarustus ei saaks kannatada. Mõnikord, kui sagarate eraldamine on eriti keeruline, vaevanõudev või ohtlik, teen väikese pausi, lasen käsivartel käetugedel puhata ja silmitsen enda ees olevat aju. Kas mõtted, mis seda veresoontega kaetud tihket rasvast proteiinikamakat vaadates minu peas ristlevad, on tõesti pärit samasugusest materjalist? Vastus on alati üks – muidugi on – ja see mõte on iseenesest nii absurdne ja arusaamatu, et jätkan operatsiooni.

      Seekord läheb ajusagarate eraldamine kergesti. Aju justkui tõmbaks ise ennast lahti ja minul on vaja ainult kõige väiksemat vahelesegamist, et otsmiku- ja oimusagar kiiresti eralduksid. Juba mõne minuti pärast näeme aneurüsmi, mis on täiesti vaba ümbritsevast ajukoest ja mikroskoobi heledas valguses sädelevatest tumepunastest veenidest.

      „See lausa palub klipsimist,” ütlen Jeffile, ise korraga rõõmus ja pingevaba. Suurem oht on nüüd möödas. Kui sellise operatsiooni ajal aneurüsm rebeneb, võib olla väga raske verejooksu peatada. Aju läheb äkitselt tursesse ja arteriaalne veri paiskub ülespoole, muutes operatsioonivälja vihaseks pöörlevaks ja kerkivaks punase vere keeriseks, millest läbi püüab kirurg meeleheitlikult alla aneurüsmini jõuda. Seda läbi mikroskoobi mitmekordse suurenduse vaadates on tunne, et upud ka ise sellesse verre. Veerand südame pumbatavast verest läheb ajju – patsient kaotab minutitega mitu liitrit verd, kui kirurg ei suuda verejooksu kiiresti peatada. Ainult mõni harv patsient elab aneurüsmi enneaegsest rebenemisest põhjustatud katastroofi üle.

      „Vaatame siis klipse,” lausun.

      Irwin sirutab minu poole metallkandiku läikivate titaanist aneurüsmiklipsidega. Need on erineva kuju ja suurusega erinevate aneurüsmide tarvis. Vaatan mikroskoobis aneurüsmi, siis klipse ja uuesti aneurüsmi.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4QAYRXhpZgAASUkqAAgAAAAAAAAAAAAAAP/sABFEdWNreQABAAQAAABkAAD/4QQYaHR0cDovL25zLmFkb2JlLmNvbS94YXAvMS4wLwA8P3hwYWNrZXQgYmVnaW49Iu+7vyIgaWQ9Ilc1TTBNcENlaGlIenJlU3pOVGN6a2M5ZCI/PiA8eDp4bXBtZXRhIHhtbG5zOng9ImFkb2JlOm5zOm1ldGEvIiB4OnhtcHRrPSJBZG9iZSBYTVAgQ29yZSA1LjYtYzEzMiA3OS4xNTkyODQsIDIwMTYvMDQvMTktMTM6MTM6NDAgICAgICAgICI+IDxyZGY6UkRGIHhtbG5zOnJkZj0iaHR0cDovL3d3dy53My5vcmcvMTk5OS8wMi8yMi1yZGYtc3ludGF4LW5zIyI+IDxyZGY6RGVzY3JpcHRpb24gcmRmOmFib3V0PSIiIHhtbG5zOnhtcE1NPSJodHRwOi8vbnMuYWRvYmUuY29tL3hhcC8xLjAvbW0vIiB4bWxuczpzdFJlZj0iaHR0cDovL25zLmFkb2JlLmNvbS94YXAvMS4wL3NUeXBlL1Jlc291cmNlUmVmIyIgeG1sbnM6eG1wPSJodHRwOi8vbnMuYWRvYmUuY29tL3hhcC8xLjAvIiB4bWxuczpkYz0iaHR0cDovL3B1cmwub3JnL2RjL2VsZW1lbnRzLzEuMS8iIHhtcE1NOk9yaWdpbmFsRG9jdW1lbnRJRD0ieG1wLmRpZDo0QjIwNkNGNjBDMjA2ODExOTVGRUIzN0IzMzA0Mjc5MSIgeG1wTU06RG9jdW1lbnRJRD0ieG1wLmRpZDo1QUJCRTdGMDU1MEQxMUU4QkIzNEVCOEQxMjMwMjhFRiIgeG1wTU06SW5zdGFuY2VJRD0ieG1wLmlpZDo1QUJCRTdFRjU1MEQxMUU4QkIzNEVCOEQxMjMwMjhFRiIgeG1wOkNyZWF0b3JUb29sPSJBZG9iZSBQaG90b3Nob3AgQ1M2IChXaW5kb3dzKSI+IDx4bXBNTTpEZXJpdmVkRnJvbSBzdFJlZjppbnN0YW5jZUlEPSJ4bXAuaWlkOjYzN0Q2NUUwOTA0RkU4MTFCMDlGRUY3QkVGMDA1RUY2IiBzdFJlZjpkb2N1bWVudElEPSJ4bXAuZGlkOkVERDIwNkNEOTA0RkU4MTE5Q0RDRkJFOUIzQjlBOUY5Ii8+IDxkYzp0aXRsZT4gPHJkZjpBbHQ+IDxyZGY6bGkgeG1sOmxhbmc9IngtZGVmYXVsdCI+aGVucnlfbWFyc2hfa2FhbmVkXzI4N3gyMDZfYmxlZWQxOF90Zi5pbmRkPC9yZGY6bGk+IDwvcmRmOkFsdD4g