Järgneb ehk vestlused kärnkonnaga. James Robertson

on mobiiltelefon, aga see on üks esimesi mudeleid. Ma usun, et see on vedruga.”

      „Noh, sel juhul võtku teid kurat. Kui teile antakse kogu maailm kandikul ette, aga teie otsustate, et ei osale pidusöömingul, siis ei saa ma teid kuidagi aidata. Võib-olla olen mina dinosaurus, kes muutus linnuks,” ütleb Ollie.”Võib-olla olen ma kaljukotkas ja teie olete tõesti hernesuuruse ajuga roomajad, kes trambivad soos ja lämbuvad, mürgised taimed kurgus. Ma ei pruugi nii välja näha, aga välisilme, nagu me teame, võib olla petlik. Näiteks John Liffield jätab mulje, et juhib ajalehte.”

      „Mis siis saab, kui sa oma telefoni ära kaotad? Või selle vanni pillad?”

      „Ma saan asendustelefoni, Douglas. Ma võin selle üks kord ära kaotada, ja see leping mis mul on, katab kõik. Kui kaotan kaks korda, pean maksma trahvi. Aga samas ei lähe andmed kaduma. Kõik on kaitstud. Kõik on ladustatud – sinna üles.” Ta osutab lae poole, mis näeb välja, nagu poleks seda värvitud sestsaadik, kui jõustus suitsetamiskeeld. „Pilves. Me tavatsesime uskuda jumalasse. Nüüd usume me kuradi Pilvesse.”

      Viski on väga meeldiv. See maitseb nagu ühelinnaseviski ja ma võtaksin meelsasti veel ühe. Ma küsiksin Ollielt, mida ta meile ostis, aga ta kütab edasi ja nüüd ei ole paras hetk vahele segada.

      „Aga asi on selline, tõeliselt imeline on selle kõige juures see, et kõik, mida ma teile räägin, kõik, mida ma teile selles seadmes näidanud olen, ei ole tulevik. See ei ole isegi olevik. See on iganenud. Isegi mina ei suuda arengutega sammu pidada, ammugi siis teie. Mu lapsed naeravad, kui ma räägin, kui imeline see kõik on. Nad ütlevad: „Jajah, isa.” Nad on nii ühendatud selle värgiga, et ei märkagi seda. Mu lapsed ja nende sõbrad räägivad, käituvad ja mõtlevad teistmoodi kui mina ja Mhairi. Ja nad ei ole võõrad selles heas uues universumis. Meie oleme.”

      „See tähendab, et sa oled dinosaurus!” kuulutab Roy võidurõõmsalt.

      „Kas ma võiksin teile kõigile veel ühe napsu osta?” küsin ma.

      Grant ja Roy vaatavad oma kelli.

      „Ei, mulle aitab, aitäh, Dougie.”