Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu. Katrin Pauts

lastud stiliseeringutele (Muhu mustreid plätserdatakse näiteks odavatele Hiina ketsidele ja kalossidele) siin eriti hästi ei vaadata – las rahvarõivast tuunivad ikka need, kel on sünnipärane õigus neid kanda.

      AEG ON SEISMA JÄÄNUD

      „Muhulane võõraid ei usu. Iga võõras on nuuskur,“ leiab vanavarakoguja Johannnes Jansi päevikust.

      Härra Jans on neid ridu kirja pannes pisut kibestunud, sest kogumine ei taha Muhus vähemalt esimese hooga kuidagi edeneda – muhulased umbusaldavad teda, kahtlevad tema motiivides. Alles kavalusega saab Jans muhulaste varamutele ligi – kord etendab ta ärimeest, kord karmi ametnikku, mis tahes leidlikku talle pähe tuleb. Jansi päevaraamatuid säilitav Eesti rahva muuseum kiidab oma kodulehel, et Muhu on ajast aega olnud rahvapärimuse kogujate lemmikuid. Saare andmebaas on muuseumi kogudest üks rikkalikumaid. Muhust pärit museaale on ERMi kodulehe andmetel 5000 kandis, nende hulgas 1900 eksemplariga esemekogu, mis olevat Eestis rekord. Üks põhjus, miks just Muhust palju kraami on kogutud, olevat lihtlabane fakt, et siit lihtsalt on veel nii palju võtta – muhulased on oma esiisade pärandit kiivalt alles hoidnud.

      Vanakraamipuudust ei ole saarel praeguseni. Paistab, et siin ei ole kõigi möödunud sajandite jooksul iialgi midagi ära visatud. Patoloogilised kogujad saavad tihtipeale neist, kes on noorpõlves puuduse või ebakindluse all kannatanud. Muhu on ajast aega olnud sõdade tallermaaks. Siin laastati orduajal, tõenäoliselt ammu enne seda käisid saarest üle viikingite rüüsteretked. Ka maailmasõdadest saart ei säästetud ja oma lapsepõlvest mäletan, et pommiauke näisid olevat kõik kohad täis.

      Sõja jälgi on Muhus igal pool. Pommiauk oli mu lapsepõlve müstiline võlusõna. Sellega sai hirmutada sama tõhusalt nagu Kotivana või lapsi õgiva nõiamooriga. Pommiaukudesse kukkumise eest hoiatati, kui lapsed kodust kaugemale mängima läksid. Meie heinamaal kasvasid pommiaukudes eriti rammusad metsmaasikad. Kui randa läksin, hoiatas ema pommiaukude eest, mis varitsevat merepõhjas ja viivat ootamatult jalad alt. Siin kõneldakse kiviaedadesse peidetud püssidest ja laskemoonast ning mu raamatuesitlusel Liival jutustas üks Rootsivere mees oma hoovil lasuvast rändrahnust, mille alla olevat uuristatud perekonna pommivarjend.

      Delfi arhiivist leian pealkirja „Muhulane protestib muhulaste ja ruhnlaste saarlasteks nimetamise vastu“. Protestijaks oli Muhu saare elavaid ikoone, Hellamaal Tihusel hobuturismi arendav padumuhulane ja maausuline Martin Kivisoo. Ta on Muhumaal sündinud ja Tartus filoloogiat õppinud igapidi valgustatud mees, kes teab peaaegu kõike. Katkend leheloost: „Nimelt meil on siin siiamaani elanud ruhnlased, saarlased, muhulased, abrukalased, kuid nüüd tuleb härra Danneberg ja ütleb meile, et tegelikult on teil seal ruhnlased, saaremaalased, muhulased ja kõik nad kokku on saarlased. Kuidas üks inimene julgeb sel kombel meie ette astuda?“

      Parajasti oli arutluse all Saare maakonna bränd, mida too härra Danneberg tutvustamas käis. Muhulasele ja saarlasele ühist brändi pähe määrida on nagu sundida inglast ja prantslast valima, kas nende ühiseks rahvusroaks passiksid paremini kurgivõileivad või konnakoivad.

      Martin Kivisool käisin oma ajakirjanikukarjääri algusaastatel külas ja kolasin koos temaga kõik Tihuset ümbritsevad pühad paigad läbi, pärast sõitsime kalessiga mööda Üügu pankrannikut. Martin on omapärane kuju, kes suudab samal ajal jätta mõtetega kosmoses viibiva ekstsentriku ja terase ärimehe mulje. Mulle ta aina vatras, et siin on pühapaik ja seal kah, kusagil olla veel müstiline seitsme tee rist, kus tabavat sind energeetiline plahvatus! Kohalikud kahtlesid, kas pühapaiku ka päriselt nii palju on, kui Martin turistidele väidab, või mõtles ta vähemalt osa neist välja. Eks meist igaüks müü ennast ja loo oma brändi. Ma ei näe mingit põhjust Martini peale pahandada, kui kõik neist paigust polnud tingimata pühad – no mis kurja üks külgepoogitud pühadus teeb?