Naised päikesevalguses. Frances Mayes

tolmune, nagu Julia oli kartnud, tänu innukale tööle, mida tegi Belinda, kes käis kaks korda nädalas ja koristas raevukalt kolm tundi. Julia veetis palju tunde professori raamatuid uurides ja riiulilt jälle järgmist ette võttes. „Medeia” – see raev tuli talle tuttav ette. Kas ei teadnud vanad kreeklased kõike? Julia süüvis Jungi ja kirjutas märkmikku üles tema mõtte, et kui muutus peab toimuma, ilmub keegi teisele poole kuristikku ja ulatab käe. Ta luges Kit Raine’i „Purunenud piire”, taltsutamatu Freya Starki elulugu. Reisides üksinda sel ammusel ajal, kui ainuski naine polnud käinud araabia maades, kuhu olid sattunud ka üsna vähesed mehed, näis ta vapram kui ükskõik milline Hollywoodi superkangelane. Freya tsitaadid panid Julia unelema. Kui Mehmet oli meile Elfini kajutisse õhtusöögi toonud, läksime paati ja aerutasime lõunamaises sadamas täiskuu all. Kolm kolmesajast Budrumi kalapaadist oli meie kõrval, päevane käsnasaak Triopiumi tahutud kividest kaile laotatud. Paadid ise kügelesid tumedana neeme varjus, kõik karmid ja räbaldunud meremehed unne vajunud. Uinuval linnal lasus painav, maagiline soikumus …

      Ma tahaksin, et Mehmet tooks mulle õhtusöögi Elfini kajutisse, unistas Julia, seejärel tahaksin öösel aerutada, näha, kuidas kuukiired vee all ristuvad nagu mõõgad, ja kaugel allpool on iidsed vundamendikivid, mida „meri on järanud rohkem kui kaks tuhat aastat”.

      Ta polnud pärast kolledžiaega nii palju lugenud. Sellepärast ma siin olengi, mõtles ta. Ma vajan lugemispuhkust. Ma vajan uusi ideid, stiimuleid, võimalusi. Kui Julia diivanil magama jäi, nägi ta unes, et aerutab, aga ei liigu paigast. Ta vaatas alla ja nägi, et tema pahkluu ümber on ankrukett.

      Rikast raamatuaaret oli ta oodanud, kuid köök üllatas teda; see oli kaasajastatud seitsmekümnendatel, kui Hugh elas noorema naisega, kes oskas süüa teha. Ta oli öelnud, et armastus polnud kestma jäänud – naine armus Carolina Inni peakoka abisse –, aga Julia oli tänulik rohmaka pliidi ja graniidist tööpindade eest, mida toona kõik eelistasid. Kas Hugh’ pruut oli õhutanud meest investeerima All-Cladi toiduvalmistamisnõudesse, mille põhjad polnud isegi kõrbenud?

      Julia oli Savannah’st kaasa toonud kastitäie Mulberry Pressi kokaraamatuid ja oma noad, tema autos olid läbisegi raamatud, sviitrid, ümbrikutäis fotosid, kirju, ja sülearvuti lebas tagaistmel. Ta kuuleb praegugi, mida Wade hüüdis, kui ta garaažist välja tagurdas. „Julia, tule otsekohe tagasi. Sa ei lähe mitte kusagile!” Mehe kramplikus pihus oli tööriistalaualt võetud raudkang. Ta tõstis selle. Kindlasti poleks ta löönud Juliat, ehkki ta oleks võinud autole virutada. Mees pigistas rauast eset nii kramplikult, et veenid tema käsivarrel paisusid, kui Julia tagurpidikäiguga tänavale kihutas. Savannah paistis peagi tahavaatepeeglist. Julia värises läbi Lõuna-Carolina sõites pool teed. Nüüd elas ta iga päev üksinduse kergendust tundes vilkas ülikoolilinnas, kus elu läks tema nähtamatul osavõtul edasi. Ta ei teinud Wade’i meile lahti ega vastanud tema kõnedele. Ühel päeval läheb ta tagasi kõigi teiste asjade järele, mida ta armastab. Ta ei hoolinud mööblist ega majast, ehkki oli seal üles kasvanud, aga ta tahtis oma kausse ja taldrikuid. Ja ema portselani ja kõiki teisi fotosid. Maja kuulub seaduse järgi tema isale. Isa andis selle temale ja Wade’ile õige pea pärast Julia ema surma. Isa ütles alati, et nad võivad seal eluaeg elada ning selle seejärel Lizziele edasi anda. Lizzie, Savannah’ pärusvarasse kuuluva härrastemaja dojään. Äärmiselt pentsik.

      TA LAADIS MAHA turult toodud annid: kimbu tulikaid ja freesiaid, baklažaani ja piprad, mida pakkuda mozzarella ja tomatitega, suure muhkliku küüslaugu, hea leiva, munad ja matsaka kana, mida sidruniga küpsetada. Ta hakkab süüa tegema! Ta veedab hommiku oma imeliselt maitsva supi tarvis küüslauku küpsetades, kokaraamatuid sirvides, et leida inspiratsiooni magustoidu valmistamiseks, katab laua surnud naise puhtast hõbedast lauanõude ja võluva lillelise portselaniga.