Gallagheri tüdrukud 3: Ära usu, mida näed. Ally Carter

kui kopter madalamale laskus. Macey oleks justkui lasknud ka oma kattel langeda. Hotell oli täis inimesi, kes nägid vaid kandidaadi tütart, kuid just siis ja seal polnud kahtlustki, kes Macey McHenry olema pidi.

      „Hei, tüdrukud, vaadake,” teavitas Preston viimaks pea kohal lendavat helikopterit märgates. Kui lennumasinast langes taeva ja katuse vahele rippuma jääv köis, vakatas järsku ka poiss.

      Kuulsin katuseukse avanedes klõpsatust ja metalset kriuksatust. Ent Charlie asemel astus kiiskava päikese kätte kaks maskides kuju. Ja siis ei suutnud ma lihtsalt rohkem taluda ja karjusin: „Mul on suvevaheaeg!”

      Tundsin Maceyt oma selja vastas. Nägin Prestonit helikopterist laskuvat tumedat kuju jõllitamas, justnagu oleks end ühtäkki videomängust (või õudusunenäost) leidnud. „Need ei paista kõhklevate valijate moodi välja,” märkis poiss, nagu oleks sarkasm relv, millele ta oli kogu elu tuginenud ja mis ei tohtinud teda ka nüüd hätta jätta.

      Maskides kujud ei tormanud meie poole. Nad ei olnud lohakad. Nad olid otsusekindlad. Nad olid osavad, liikusid eesmärgipäraselt ja hoidsid omavahel ühtlast distantsi sel ajal, kui meie Maceyga keset katust selg selja vastas seisime ja halvimaks valmistusime.

      „Preston!” röögatasin. „Visku pikali!”

      Tahtsin, et ta peitu poeks. Tahtsin, et ta oleks teadvusetu või pime. Tahtsin, et ta oleks ükskõik kus mujal. Teadsin juba liiga hästi, kuidas tsiviilisikust poisi viibimine keset salaoppide harjutust lõppeda võib. See oli peatükk, mida polnud tarvis uuesti lugeda.

      „See ei ole,” ütlesin uratusega, kui ründaja esimese löögi tõrjusin, „üldse…” Astusin pool sammu paremale ja lõin jalaga maskis mehe põlvede vastu. „Sobiv aeg!”

      Maskiga mees seisis mu ees. Tumeda kanga taga särasid kiiskavvalged hambad. Korraks arvasin nägevat härra Solomoni naeratust. Kopterist tulnud esimesel ründajal olid ilmeksimatult kauni naise kurvid ja osake minust kahtles, kas see võiks olla mu ema.

      Ent siis tundsin ideaalset hoopi ribidesse ja kleepuvale tõrvatud katusele langedes nägin meie poole sööstvaid ja tunglevaid uudistesaate koptereid, ja teadsin…

      Teadsin, et keegi Gallagheri Akadeemiast ei oleks nii hooletu.

      Teadsin, et ema ja härra Solomon pigem sureks kui riskiks meie kooli paljastamisega sedasorti laval.

      Teadsin, et hoobis oli veel midagi enamat – mitte ründaja rusikas, vaid ta pilgus.

      Ja siis teadsin raudkindalt, et pean Macey ja Prestoni katuselt minema toimetama.

      Ma ei oska järgnevat selgitada, kuid sellel hetkel meenusid mulle kõik väisatud füüsilise ettevalmistuse tunnid. Teadsin, et ellujäämise võti ei seisne üksnes hoopides ja rusikalöökides, vaid geomeetrias ja ajastuses, oma reflekside kiirendamises, samal ajal kui meeled aeglustuvad.

      Võib-olla kestis see minuti, aga äkki hoopis kuu. Tean kindlalt ainult seda, et üks meestest liikus minu suunas. Kummardusin ja ta rusikas vihises napilt mu peast mööda, kuid keskendusin juba millelegi muule – otsisin pilguga katuselt relva, väljapääsu või mõlemat. Ja seal see oligi – katuseservalt alla kõlkuv kitsas aknapesualus. Selle külgedel kõrgusid käsipuud ja see töötas tõstesüsteemi abil.

      Mu süda tagus pööraselt. Tuul möirgas kõrvus, kui Prestonil käest haarasin ja kisendasin: „Tule!”

      Mu selja tagant kostsid sammud, käsivarrele langes käsi. Pöörasin ümber. Veel enne, kui jõudsin löögi anda, tõstis Preston vaba käe ja lajatas mehele kõrri. See oli täielik kobakas, kuid igasugune abi kulus marjaks ära, kui potentsiaalse presidendipoja ohu eest kitsale alusele tõmbasin.

      „Ma lõin meest,” informeeris Preston oma rusikat põrnitsedes, justkui oleks see kõige šokeerivam asi.

      „Ma tean. Tubli töö,” vastasin juhtkangide poole küünitades. Ent sel hetkel näis Preston esimest korda märkavat, et suunasin ta kõlkuva asja otsa kuuekümnekorruselise hoone küljel.

      „Oota!” karjatas ta.

      „Sinuga ei juhtu midagi,” kinnitasin poisile.

      „Aga kas ma ei peaks…” pomises ta poisi kombel, kes teab, et peaks olema rüütellik, kuid pole päris kindel, kuidas see käima peaks.

      Kuulsin selja tagant Macey valukarjeid, kuid siiski keskendusin muule. Vajutasin rohelisele nupule mingil põhjusel teadmises, et Prestoni katuselt päästmine on praegu minu peamine ülesanne.

      „Hoia kinni!” Järgmisel hetkel võttis gravitatsioon juhtimise üle ja Preston langes kakskümmend korrust allapoole ohutusse kohta.

      Oleksin seda tõsiasja nautinud, kuid ründajate tähelepanu näis ümber koonduvat. Vaatasin, kuidas naine käe tõstis ja mu kõrvale osutas, kuhu Macey end just sättis.

      „Nabige ta kinni,” käskis ründaja. Heitsin kiire kõrvalpilgu sõbrannale – Ameerika Ühendriikide senaatori ja ühe maailma rikkaima naise tütrele. Sõbrannale, kelle nägu vaatab vastu kõikidelt riigi ajakirjalettidelt. Sõbrannale, kes on iga inimröövija unistus.

      Taganesime Maceyga aeglaselt. Jõudsime selja taga asuvale seinale üha lähemale ja lähemale ning teadsin, et oleme nurka aetud.

      „Ei!” hüüdsin. Justkui jätaks nad seda kuuldes asja katki.

      Ning seal see asuski – roostes tuulutusvõre kolm meetrit sellest uksest paremal, mille avamise lootuse olin täielikult maha matnud. Heitsin ennast maapinnale, lõin võret kõigest jõust jalaga ja tundsin, kuidas see pisut järele annab. Äsasin uuesti, samal ajal sööstsid mu selja taga mehed Macey suunas. Kuulsin südant pööritavat praksatust. Pöördusin ringi ja nägin toakaaslast käsivarrest haaramas ja valust ulgudes pikali kukkumas. Tagusin kõvemini ja sedapuhku andis vana tuulutusrest surve all järele. Võre hüppas lahti ja heitsin selle ühe Macey järele küünitava mehe pea suunas. Kuulsin metalli vastu pealuud kõmatamas, kuid ei jäänud kahjusid uurima – Macey krabamise ja tema nügimisega tuulutusvõrest jäänud ava poole oli liiga palju tegemist.