ei tea kunagi, kas issi ütleb selliseid asju seepärast, et mõtlebki nii või lihtsalt üritab Alice’it närvi ajada. Selles mõttes, et kui ta sisimas ongi selline, siis ilmselt on seda hea teada. Isegi kui ma ei saa seda enam mitte teada.
Nii, teine küsimus on lõunalaud. Neljapäeva keskpäeval olen ebaloomulikult huvitatud oma Cheetose krõpsudest, sest ei tea muud viisi Martini kurja pilgu vältimiseks. Me pole siiani selle väljapressimisleppe tingimusi eriti paika pannud, aga on päris selge, et Martin tahaks meie juures istuda. Noh, ta tahaks istuda Abby kõrval. Aga see pole nii lihtne.
See on tegelikult logistiline probleem. Lõunalauad peaks mahutama kuut inimest ja me oleme ilmselt õpetajate pasalistis juba ainuüksi selle eest, et lohistasime kaks lisatooli juurde. See on veider grupp, aga töötab. Nick, Leah ja mina. Leah’ kaks sõpra Morgan ja Anna, kes loevad mangat ja kannavad musta lauvärvi ja on põhimõtteliselt äravahetamiseni sarnased. Ma käisin Annaga üheksandas klassis lausa kohtamas ja arvan ikkagi, et nad on Morganiga äravahetamiseni sarnased.
Ja siis on seal Nicki vutisõprade püha juhuslikkus: kohmetult vaikiv Bram ja pooltropp Garrett. Ja Abby. Tema kolis Washingtonist siia kooliaasta alguses ja eks me vist tõmbusime üksteise poole. See oli mingi kombinatsioon saatusest ja tähestiku järgi jagatud kodutööülesannetest.
Ühesõnaga – meid on kaheksa.
Nii et asi pole selles, kas ma tahan Martinit aidata või mitte. Lihtsalt tema oleks üheksas ja meil pole enam lauaotsi.
Ta peaks ju seda ometi mõistma.
Pean parajaks tegema kümme minutit kooli ja proovi vahel, niisiis lipsan aula külguksest välja ning kõnnin kooli taha. Georgia kohta on tegelikult täitsa jahe. Tundub, et millalgi pärast lõunat on isegi sadanud. Tegelikult on aga üksnes kaht tüüpi ilma: kapuutsi-ilm ja see ilm, kus sa nagunii kapuutsi kannad.
Olen vist iPodi ja kõrvaklapid aulas vedelevasse koolikotti jätnud – vihkan seda, kui pean kuulama kraami telefonikõlaritega, aga muusikaga on alati parem kui ilma muusikata. Nõjatun söökla taga kõrguvale telliskiviseinale ja otsin muusikakogust Leda albumit. Ma pole seda veel kuulanud, aga asjaolu, et nii Leah kui ka Anna on sellest sisse võetud, tundub paljulubav.
Järsku pole ma enam üksi.
„Okei, Spier. Mis mäng sul on?” küsib Martin end minu kõrvale seina vastu libistades.
„Minu mäng?”
„Mulle tundub, et sa väldid mind.”
Kanname mõlemad Chucke ja ma ei suuda otsustada, kas mu jalad paistavad väikestena või tema omad hiiglaslikena. Martin on minust tõenäoliselt kuus tolli pikem. Meie varjud paistavad üksteise kõrval naeruväärsetena.
„Noh, ma ei väldi,” ütlen ma. Astun seinast eemale ja hakkan tagasi aula poole kõndima. Sest ma ei ürita ju pr Albrighti tigedaks ajada.
Martin jõuab mulle järele. „Tõsiselt, ma ei kavatse neid kirju kellelegi näidata, okei? Lõpeta selle üle närvitsemine.”
Aga ma arvan, et võtan seda teavet sisse umbes miljoni kuradi näputäie soolaga. Sest pagana kindlalt ei öelnud ta, et lasi need maha.
Martin piidleb mind ja ma ei suuda päris hästi ta ilmet lugeda. Naljakas. Kõik need aastad olen selle kutiga koos klassis istunud ja naernud kõigiga selle suvalise kuradi iba peale, mida ta suust välja ajab. Kõik need korrad, kui olen näinud teda lavastustes. Istusime isegi aasta aega kooris kõrvuti. Aga tegelikult ma vaevu tunnen teda. Ju ma siis ei tunne teda üldse.
Ma pole iial oma elus kedagi nii rängalt alahinnanud.
„Ma aitan sind,” ütlen viimaks. „Okei?”
Martin kehitab õlgu.
Trügin uksest sisse ja pr Albright utsitab meid lavale. „Nii. Mul on vaja Faginit, Vigurvänta, Oliveri ja poisse. Esimene vaatus, kuues stseen. Lähme nüüd.”
„Simon!” Abby lennutab mulle käed ümber ja torgib mind siis põskedesse. „Ära jäta mind enam iial maha.”
„Millest ma ilma jäin?”
„Mitte millestki,” sõnab ta poolihääli, „aga ma olen siin Taylori-põrgus.”
„Kõige blondimas põrguringis.”
Taylor Metternich on nagu tagasiviide viiekümnendatele, kui riietus välja arvata. Ma ei oska seda muul moel selgitada. Kujutan alati ette, et ta istub öösiti peegli ees ja loendab juukseid harjates harjatõmbeid. Ja Taylor on selline inimene, kes küsib Facebookis, kuidas ajalootöö läks. Mitte sinu toetamiseks. Ta tahab su hinnet teada.
„Okei, poisid,” lausub pr Albright. Hirmnaljakas, sest Martin, Cal Price ja mina oleme laval ainsad, kes tehniliselt kvalifitseeruvad. „Kannatage nüüd ära, sest paneme natuke liikumisi paika.” Õpetaja kammib tuka silme eest ära ja torkab kõrva taha. Pr Albright on pedagoogi kohta väga noor ja tal on erkpunased juuksed. Elektriliselt punased.
„Esimese vaatuse kuues stseen on see taskuvarastega, eks?” küsib Taylor. Tema on just selline tüüp, kes teeskleb küsimuse küsimist ainult selleks, et näidata, mida ta juba teab.
„Just,” ütleb pr Albright. „Lase käia, Cal.”
Cal on lavastaja assistent. Ta on üheteistkümnendik nagu mina ja tal on kaasas hiiglasliku sinise kiirköitja sees kahekordse reavahega näidendi väljatrükk. Viimane suisa lõhkeb pliiatsiga tehtud märkustest. Naljakas, et tema tööks on põhimõtteliselt meid ringi käsutada ja stressis olla, sest Cal on kõige vähem autoriteetne isik, keda olen iial kohanud. Natuke vaikse häälega ja tema lõunaosariikide aktsent ei piirdu üksnes paari konkreetse sõnaga. See on siin arvatust ebatavalisem.
Lisaks on Calil selline kahune pruun tukk, mis mulle meeldib, ja tumedad ookeanikarva silmad. Ma pole kuulnud midagi selle kohta, et tema oleks gei. Aga samas on ta teatriringis.
„Niisiis,” teatab pr Albright. „Vigurvänt on just sõbrunenud Oliveriga ja toob ta esimest korda oma pelgupaika, et kohtuda Fagini ja poistega. Nii. Mis on teie eesmärk?”
„Näidata talle, kes on boss,” sõnab Emily Goff.
„Äkki natuke teda sakutada?” ütleb Mila Odom.
„Just. Tema on uus kutt ja teie ei tee seda asja tema jaoks lihtsaks. Ta on nohik. Teie tahate teda hirmutada ja kogu tema pasa ära varastada.” Selle peale paar inimest naerab. Pr Albright on õpetaja kohta mõõdukalt vinge.
Tema ja Cal panevad meid paika – pr Albright nimetab seda lava katmiseks. Nad tahavad, et ma lebaks platvormil küünarnukkide peal ja heidaks õhku väikest kukrut. Kui Vigurvänt ja Oliver sisenevad, peaksime kõik üles kargama ning üritama Oliveri kotti rabada. Mul tekib idee see paun oma särgi alla toppida ja mööda lava ringi vaaruda, käsi alaseljal. Nagu oleksin rase.
Pr Albrightile meeldib see idee kohutavalt.
Kõik naeravad ja – jumala ausõna, see on absoluutselt kõige paremat laadi hetk. Valgus saalis on kustutatud, välja arvatud lavavalgus, ja me kõik oleme erksilmsed ning kihistamisest purjus. Armun pisut kõigisse. Isegi Taylorisse.
Isegi Martinisse. Kutt naeratab mulle, kui mu pilgu kinni püüab ja ma tõesti lihtsalt pean talle vastu irvitama. Ta on selline kuradi persevest, tõsiselt ka, aga samas nii pikakoivaline ja nihelev ja naeruväärne. See võtab teda vihates osa kirest ära.
Nii et, jah. Ma ei kavatse tema auks poeemi kirjutada. Ja ma ei tea, mida ta eeldab, et ma Abbyle ütlen. Ma ausõna vaevalt tunnen seda tüüpi. Aga, noh – eks mõtlen midagi välja.
Proov lõpeb, kuid meie Abbyga kõlgutame jalgu üle ühe platvormi ääre ning vaatame, kuidas pr Albright ja Cal suurde sinisesse kiirköitjasse märkusi teevad. Viimane buss lõunapoolsemasse maakonda läheb alles viieteistkümne minuti pärast ja siis kulub veel tund enne, kui Abby koju jõuab. Tema ja enamik teisi mustanahalisi lapsi kulutavad iga päev kooli tulles ja minnes rohkem aega kui mina terve nädala jooksul. Atlanta on nii veidralt segregeeritud4 ja keegi ei räägi sellest kunagi.
Abby haigutab