tean – see avaldab teile muljet. Saadate mind leiva järele ja mina tulen tagasi poisiga. Noh, mitte otseses mõttes. See oleks veider. Isegi minu kohta.”
„Issi,” köhis Valküüria, „mida sa tegid?”
„Kohtusin poes Tommy Boyle’iga,” jätkas issi. „Tunned ju Tommy Boyle’i, eks? Umbes minuvanune? Veidike väiksem kui mina, liivakarva juuksed? Kannab alati polosärke. Tead teda küll, tead-tead. Oled teda näinud. Ta on pärit Navanist, nii et tal on rääkides see kõva Navani aktsent4. Abielus selle pruunipäise naisega, kes kannab alati neid kingi. Tead teda küll.”
„Mul pole aimugi, kellest sa räägid.”
„Ei, on küll,” kinnitas issi. „Tal on need liivakarva juuksed.”
„Issi, mul pole õrna aimugi.”
„On-on. Ma ei tea, kuidas teda veel kirjeldada. Melissa, kuidas sina teda kirjeldaks?”
Valküüria emme ulatas Alice’ile järgmise lusikatäie. „Tal on ainult üks käsi.”
„Ahjaa, see käevärk.”
Valküüria põrnitses. „Miks sa ei võinud sellest alustada? Kas see poleks kõige ilmsem tunnus?”
Issi näis segaduses. „Aga ta juuksed on tõeliselt liivakarva ja ta kannab alati polosärke. Alati need seljas, ükskõik millise ilmaga.”
Valküüria nõjatus toolile. „Hea küll, see on Tommy Boyle. Olen teda linnas näinud. Mis siis? Mis sellel poiss-sõbraga pistmist on?”
„Tema poeg. Nimeks Aaron. Väga tore sell. Sinuvanune. Tommy rääkis, et Aaronil pole kunagi tüdrukut olnud. Mina ütlesin siis, et ta peaks sinuga välja minema. Niisiis toob Tommy poisi siia, et teda tutvustada.”
„Oh, Desmond,” nurises Valküüria emme. „Oh, Desmond, ei.”
„Mida? Mis lahti? Me teeme nad ainult omavahel tuttavaks, mitte ei sobita abielu kokku. Äkki nad meeldivad üksteisele.”
„Võta telefon ja ütle talle, et tühistad selle,” sõnas Valküüria.
„Ma ei saa seda teha, Steph. See näiks ebaviisakas. Kohtu lihtsalt selle poisiga. Vestelge natuke. Ei mingit survet.”
„Ohtralt survet, issi! Ohtralt survet! Ma ei suuda uskuda, et sa seda tegid!”
Issi ristas rinnal käed. „Ma ei saa aru, miks te mõlemad nii närvi lähete. Arvasin, et oleksid õnnelik. Sul pole Fletcherist saadik oma poissi olnud, nii et ükskõik millisel päeval astuks sa sisse imeliku vennikesega käevangus ja teataks: „Hei, issi, hei, emme – see on minu uus poiss.” Ja siis me peaks teda tundma õppima, temaga ära harjuma ning taipama, on ta õige mees või mitte. Kes teab, millise kuti sa meile siia tood? Fletcher oli sinust vanem, nii et ilmselt oleks järgmine veel vanem. Tal oleks tätoveeringud või augustamised või kimaks mootorrattaga ringi või midagi. Mina ei taha, et hakkad käima väljas mingi kahekümnesega. Oled selle jaoks kaugelt liiga noor. Kohtusin Aaron Boyle’iga ja ta on tore sell, Stephanie. Vaikne ja viisakas. Just seda sorti poiss, kelle pärast ma ei peaks muretsema, sest kogu selle sinu enesekaitsevärgi puhul suudad sa ilmselt ta pooleks murda.””
„Helista Tommyle ja tühista see,” nõudis Valküüria uuesti.
„Ah, Steph…”
„Des, ma tean, et teed seda sellepärast, et armastad Stephi. Sa tahad loomulikult, et kõik tema poisid kohtleks teda austusega, aga see pole sinu teha. Me lihtsalt peame usaldama, et meie tütar on hea iseloomutundja.”
Valküüria pähe vupsas pilt Caelanist ja ta peksis selle minema suure vaimse kurikaga.
„Aga Aaron on imetore kutt,” vingus issi. „Ja ma ei saa Tommyle helistada. Ma lihtsalt ei saa. Ma ei tea tema numbrit.”
„Ma ei räägi sinuga enne, kui see lollus on tühistatud,” lausus Valküüria talle ning jätkas krõbinate söömist.
Isa vajus lönti. „Aga mis siis, kui lähen sinna ja uksele tuleb Aaron? Siis pean talle teatama, et mu imeilus tütar ei taha temaga mingit tegemist teha. Midagi sellist purustaks temasuguse hapra hinge.”
„Oleksid võinud mõelda sellele siis, kui kogu selle jama korraldasid,” ütles Melissa. „Ja kuni see on tehtud, ei räägi ka mina sinuga.”
Isa vaatas kallist kaasat suurte anuvate silmadega, kuid abikaasa eiras teda ja keskendus Alice’ile. Kuni selle hetkeni oli Valküüria õde omaette vaikselt kurisenud, kuid isegi tema jäi nüüd vait. See oli viimane piisk. Valküüria issi tõusis püsti.
Ja siis helises uksekell.
„Ei,” teatas Valküüria otsustavalt.
„Aa,” üllatus issi käekella vaadates. „Ta on pisut varajane.”
Valküüria kargas ropsti püsti. „Sa palusid neil tulla täna hommikul?”
„Tommyl on pärastlõunal asju ajada. Mõtlesin, et nii oleks kõige parem. Mida sa tahad, et ma teeks? Ütlen neile, et mingu minema?”
„Jah! Ütle neile, et läksin ratsutama või midagi.”
„Sa pole aastaid ratsutanud, Steph.”
„Ega nemad seda ei tea!”
„Aaron pettuks väga.”
„Issi!”
Issi sammus välisukse juurde. Valküüria kuulis pominal peetud vestlust ja seejärel tuli issi köögilaua juurde tagasi. „Noh, loodan, et oled õnnelik, Steph. Ma saatsin just minema ühe poisi ja tema isa. Mõlemad näisid väga pettunud.”
„Noh, see oli paratamatu. Ütlesid neile, et läksin ratsutama?”
„Ei, ma ei suutnud leida viisi seda usutavaks muuta. Valetasin neile lihtsalt, et sul on kõht lahti.”
Valküüria sulges silmad. „Emme?”
„Jah, Steph?”
„Löö ta minu eest maha, eks?”
„Rõõmuga, kullake.”
Valküüria suundus ülemisele korrusele. Tüdruk vaatas telefonist sõnumeid ja käis siis duši all. Ta mõnules veejugade all ja sulges silmad. Sellest sai nüüd kaksteist kuud, mil ta Fletcherist lahku läks – see lahkuminek ei murdnud päriselt ta südant, kuna tema jättis poisi omal algatusel maha. Sellele järgnenud nädalatel avastas ta aga üllatusega, et igatseb Fletcherit. Ta tundis loomulikult puudust ilmselgetest asjadest poiss-sõbra omamise juures, kuid veelgi enam tundis ta puudust sõprusest, mille Fletcher endaga kaasa tõi.
Ent umbes sel ajal lõpetas peegelpilt oma jukerdamise ja hakkas käituma nii, nagu pidanuks ning Valküüria hakkas nägema selle jätkuva eksistentsi eeliseid. Üheks neist sai pidada seda, et tal oli lihtsalt keegi, kellega vestelda. Kelle eest ta ei pidanud midagi peitma. Keegi, kelle eest ta ei saanud midagi peita. Omal moel see teadmine vabastas.
See võis olla ka häiriv. Leidus asju, millest Valküüria ei tahtnud mõelda, rääkida või endale isegi tunnistada. Selliseid asju nagu Darquesse – ja kui mõnus oli lasta tal end üle võtta. Ent peegelpildil puudus häbitunne ja niisiis jahvatas see kartmatult, kuni Valküüria käskis tal suu kinni panna. Seda see ka kohe tegi ja ilma mingi solvumiseta.
Valküüria kuivatas end ja kõndis tagasi tuppa, hommikumantel kätte kägardatud. Ema noomis alumisel korrusel endiselt isa, ja Valküüria puudutas peeglit. Peegelpilt astus naeratades välja. Valküüria teadis, et see polnud päris naeratus. Et peegelpilt tegelikult ei tundnud lõbusust, kuid tegi vaid seda, milleks see loodud oligi – ehk teeskles. Ja seepärast Valküüria seda eriti pahaks ei pannudki.
„Vaene sina,” haletses peegelpilt teesklusega hääles. „Mis issi sul küll on?”
„Ta on midagi teistsugust,” lausus Valküüria riietudes. „Kahtlemata ei ela ta samas maailmas kui meie ülejäänud.” Tüdruk tõmbas saapad jalga ja vedas jaki tõmbluku sirinal kinni.