Suvi paljajalu. Carolyn Brown

te soovite veel millestki rääkida?“ küsis mees.

      „Ainult seda, et kui ma oleksin tahtnud Conradit tappa, oleksin teinud seda juba aastaid tagasi ega oleks palganud kedagi teist oma musta tööd tegema,“ ütles naine järsult.

      „Ärge linnast lahkuge. Mul võib veel küsimusi tekkida. Aitäh kohvi eest.“ Waylon ajas end aeglaselt püsti ja pani kaabu pähe.

      „Ma lähen järgmisel nädalalõpul linnast ära, aga olen osariigis,“ ütles naine. „Teil on mu mobiilinumber ja enne, kui te mind jälle mõrvas süüdistama hakkate, võiksite pea tagumikust välja tirida ja uurijatööd teha. Kellele ta neid lilli saatis? Minule need igatahes ei olnud. Ja kui meid on kolm, võib kusagil veel naisi olla. Otsige nad üles ja uurige, kas neil on relv, mis sobib vana hea Conradi tapnud kuulidega.“

      Waylon noogutas. „Kena päeva, proua Steele.“

      „Mõelge mu sõnade peale.“ Naise hääl muutus veidi valjemaks, kui mees ära läks.

      „Pagan!“ pomises uurija liftinuppu vajutades.

      Naine oli maininud kahte olulist asja, mida ta juba uuris. Kas naine segab jälgi ja juhib teda kursilt kõrvale ning miks ta praegu puhkusele läheb? Peidab tõendeid?

      Kolmas peatükk

      Prügiauto käis teisipäeviti, aga kuna täna oli riigipüha, jõuab auto siia alles kolmapäeval. Jamie oli sellest hoolimata otsustanud visata oma majast välja kõik Conradile kuulunud asjad. Ta jättis tütre tuppa ühe pildi Graciest koos isaga. Ehkki Conrad oli tõbras, oli ta siiski tüdruku isa.

      Kas asi oli geenides? Jamie emal polnud meeste suhtes kübetki mõistust ja selle tulemuseks oli Jamie. Ta keeras oma tumedad juuksed pealaele krunni, kinnitas suure klambriga, tiris kaks pirakat kotti kõnnitee äärde ning tuli kolmanda järele, kus oli nende selle nädala prügi. See on valmis, kui prügiauto homme tuleb, ja tema majast on see igal juhul kadunud.

      Vanaema oli soovitanud Conradi asjad heategevuseks anda, aga Jamie oli natuke ebausklik. Ta ei tahtnud, et mõni teine mees Conradi särke või sokke kannaks ja tunneks kihku petturiks hakata. Prügiauto lähenes mööda tänavat enne, kui Jamie jõudis tagasi väikese kolme magamistoaga maja verandale. Nad olid Conradiga selle maja ostnud samal nädalal, kui abiellusid. Nad olid tahtnud vähemalt kahte last – Conrad soovis poega ja tütart. Ühe magamistoaga korterist sellesse majja kolides oli Jamiel algul tunne, nagu oleksid nad häärberisse elama asunud. Nüüd tundus maja väike, sest igas nurgas luurasid mälestused ja igaüks neist tekitas temas kõrvetavat viha.

      Jamie võib maja maha müüa ja korterisse kolida. Ta ei suudaks oma õpetajapalgaga mingil juhul maksta laenu, makse ja kindlustust ning kõiki muid kulusid katta. Conrad võis tõbras olla, aga ta andis Jamiele iga kuu raha laenumaksete tasumiseks.

      „Kui ma just järveäärset maja maha ei müüa ja raha siinsesse ei paiguta.“ Jamie istus verandale, toetas küünarnukid põlvedele ja lõua kätele. „See peab olema Gracie pärandus, sest ta on Conradi kõige vanem veresugulane. Tema hooldajana võin ma maja maha müüa ja suurema osa selle maja võlast ära maksta. Jätan selle maja testamendiga Graciele, oleksin seda niigi teinud.“

      „Kellega sa räägid, emme?“ Gracie potsatas tema kõrvale istuma. Tüdruk lõhnas hommikusöögiks söödud röstsaiast kergelt kaneeli järele, aga valdav oli maja taga hüppenööriga hüpanud higise lapse lõhn.

      Kui miski suutis Jamie tundeid kergemaks muuta, oli see armastus Gracie vastu. Ta tõmbas tütre endale kaissu. „Ma rääkisin omaette, püüdsin asju selgeks mõelda. Kuidas sulle meeldiks paariks nädalaks järve äärde minna?“

      Gracie hüppas püsti ja lõi käsi kokku, tema must hobusesaba hüples erutusest üles-alla. „Jah, jah, jah! Me võime ujuda ja poe juurde jäätisekioskisse minna ja kas me oleme festivali ajal seal? Ja me saame issiga suhkruvatti…“ Gracie jäi vait ja tema silmad täitusid pisaratega. „Issit ei ole seal, eks ole? Kas sa usud, et ta on taevas, nagu jutlustaja ütles?“

      Jamie tõmbas tütre sülle ja surus näo vastu Gracie juukseid. „Seda teab ainult jumal.“

      „Võib-olla vanaema Rita teab. Tema räägib jumalaga.“

      „Pead temalt küsima.“ Jamie naeratas.

      Gracie vingerdas ema embusest välja. „Kas me võime täna järve äärde minna?“

      „Me peame enne mõned asjad ära korraldama ja täna õhtul läheme vanaema Ritaga ilutulestikku vaatama. Kuidas oleks nädalavahetusega? Siis on sul aega mänguasjad ära pakkida ja otsustada, millised riided Barbie kaasa peab võtma.“ Jamie naeratas.

      Järveäärses majas on mälestused, aga nad veetsid seal igal suvel ainult nädala. See on palju parem koht, kus asjad selgeks mõelda, kui terve suve siin istuda. Pealegi meeldis Graciele seal.

      „Ma arvan, et jätsin eelmisel aastal ühe Barbie sinna. Vean kihla, et ta tunneb end üksildasena.“ Gracie ohkas. „Ma hakkan issi järele igatsema. Me pole seal kunagi ilma temata käinud.“

      „Ma tean, kullake, aga meil on seal lõbus ja võib-olla võid õhupallid lendu lasta, kui me ära hakkame minema. Need tõusevad kõrgele taevasse ja isa võib neid isegi näha.“ Jamie võitles sooviga sõrmed selja taga risti panna.

      „Hea küll,“ ütles Gracie tõsiselt noogutades. „Ma hakkan nüüd Barbiesid ja nende riideid pakkima. Neil on päevitusriideid vaja ja pean kaisuka võtma, muidu ma ei saa magada.“ Ta kadus majja nagu välk, temast jäi maha võrkukse paugatus.

      Ametliku välimusega must auto võttis majast möödudes kiiruse maha, tagurdas ja pööras sissesõiduteele. Jamie tõstis käe päikesevarjuks silmade kohale ja lootis kogu südamest, et see ei tähenda rohkem halbu uudiseid. Matustelt tuttav uurija tuli autost välja, raputas teksaste sääred kauboisaabaste peale ja kergitas Jamie poole vaadates kaabut. Pikk tumedapäine uurija naeratas naisele võluvalt, tuli lähemale ja toetus verandapostile.

      „Proua Jamie Steele?“

      „Mina see olen,“ ütles naine.

      „Kas ma võiksin sisse tulla ja teile mõne küsimuse esitada?“

      „Ei, aga ta võite koos minuga verandal istuda ja küsida, mida soovite,“ ütles Jamie.

      Kaabu ja saapad võisid uurijale süütu kauboi ilme anda, aga Jamie oli lasknud end seitse aastat professionaalsel petturil ninapidi vedada. Uurija Waylon küündis sel alal võluvast naeratusest ja seksikast pilgust hoolimata vaevu amatööri tasemeni.

      „Kuum päev, mis?“ Mees istus ülemisele trepiastmele ja toetas selja vastu verandaposti.

      „Ma pole juulis kunagi lund oodanud,“ vastas Jamie. „Asume asja juurde. Mida te teada tahate?“