Kim Edwards

Mälestuste talletaja tütar


Скачать книгу

_4d3d0478h26c4o5f5fw9367b41e363191ec6.jpg" alt="COVER.jpg"/>

      Originaali tiitel:

      Kim Edwards

      The Memory Keeper’s Daughter

      2006

      Kõik õigused käesolevale väljaandele on seadusega kaitstud. Kogu raamatut või ükskõik millist osa sellest ei ole lubatud reprodutseerida, paljundada ega levitada ükskõik millisel viisil või milliseks otstarbeks ilma autoriõiguse valdaja kirjaliku loata.

      Tegemist on väljamõeldisega. Nimed, tegelaskujud, kohad ja sündmused on autori kujutlusvõime vili või neid kasutatakse kirjanduslikus võtmes ja igasugune sarnasus elavate või surnud reaalsete isikute, ettevõtete, sündmuste või kohtadega on täiesti juhuslik.

      Kaane kujundanud Ilon Vilder

      Toimetanud Anneli Sihvart

      Korrektor Inna Viires

      Copyright © Kim Edwards, 2005

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11196

      ISBN (PDF) 978-9949-84-331-2

      ISBN (ePUB) 978-9949-84-534-7

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Abigailile ja Naomile

      Tänusõnad

      Sooviksin avaldada sügavat tunnustust Hunteri presbüterliku kiriku kogudusele aastatepikkuse tarkuse eest nii nähtavate kui nähtamatute asjade osas; ennekõike suur tänu Claire Von Brooksile, kes loo seemet endaga kandis ja selle minu hoolde usaldas.

      Jean ja Richard Covert jagasid heldelt oma teadmisi ja lugesid ühtlasi innukalt selle käsikirja algversiooni. Olen otsekohesuse ja juhendamise eest tänulik nii neile kui Meg Steinmanile, Caroline Baeslerile, Kallie Baeslerile, Nancy Covertile, Becky Leschile ja Malkanthi McCormickile. Bruce Burris kutsus mind osalema Minds Wide Open seminarile; suur tänu nii talle kui ka tolle päeva osalistele, kelle poolt kirja pandu tuli otse südamest.

      Olen Mrs Giles Whitingi Fondile äärmiselt tänulik erakordse toetuse ja julgustuse eest. Kentucky Council of Arts ja Kentucky Foundation for Women toetasid selle raamatu kirjutamist jätkuvate grantidega ja ma tänan neid selle eest.

      Nagu ikka, suurim tänu mu agendile Geri Thomasele, kes oli elutark, soe, heatahtlik ja järjekindel. Ühtlasi olen tänulik kõigile inimestele Vikingis, eriti mu toimetajale, Pamela Dormanile, kes selle raamatu toimetamisele erakordse intelligentsi ja pühendumusega lähenes ja kelle läbinägelikud küsimused aitasid mul teemas sügavamale minna. Beena Kamlani vilunud ja läbimõeldud toimetajatöö oli samuti hindamatu ja Lucia Watson aitas talle omase reipuse ja täpsusega tuhandeid asju korraga liikumises hoida.

      Südamest tulevad tänusõnad kirjanikele Jane McCaffertyle, Mary Ann Taylor-Hallile ja Leatha Kendrikile, kes käsikirja mustandit karmi ja armastava pilguga lugesid. Eriline tänu mu vanematele, John ja Shirley Edwardsile. Aitäh James Alan McPhersonile, kelle õpetussõnad minus tänaseni tänulikkust tekitavad. Rõõmuküllased tänusõnad ka Katherine Soulard Turnerile ja tema isale, kadunud William G. Turnerile mitmekülgse sõpruse, raamatutest rääkimise ja põhjalike Pittsburghi puudutavate teadmiste eest.

      Pöördun armastuse ja tänuga kogu oma perekonna, selle lähedasemate ja kaugemate liikmete, eriti Tomi poole.

1964

      Märts 1964

      I

      Lund hakkas sadama tunde enne naise sünnituse algust. Esialgu pudenesid pärastlõunasest tuhmhallist taevast vaid mõned helbed, neile järgnesid tuulest piitsutatud tuisuvihurid ja -keerised, mis nende suure majaesise terrassi servi tabasid. Mees seisis naise kõrval akna all ja vaatas, kuidas järsud iilid lund paisutasid ja sel siis keereldes ja ajudes maha vajuda lasid. Naabruses süttisid kõigis majades tuled ja puude raagus oksad muutusid valgeks.

      Pärast õhtusööki tegi mees kaminasse tule, käies ilma trotsides eelmisel sügisel garaaži kõrvale laotud puuriida juures. Õhk ta näo vastas oli karge ja külm ja sissesõiduteel oli lumi juba poolde säärde ulatuvateks vaaludeks kuhjunud. Mees korjas halud sülle, olles neilt eelnevalt pehmed valged mütsid maha raputanud, ja kandis siis tuppa. Rauast restile valmis seatud tulehakatis võttis kohe tuld ja mees istus tükk aega ristijalu kolde ees, halge lisades ja silmitsedes hüpnootiliselt värelevaid siniste servadega leegikeeli. Lumi sadas õues valitsevas pimeduses edasi; tänavalaternate valgusvihkudes värelesid erksad ja tihedad lumesambad. Selleks ajaks kui mees viimaks tõusis ja aknast välja vaatas, oli nende autost saanud pehme valge küngas tänava servas. Kõik sissesõiduteele jäetud jalajäljed olid lund täis sadanud ja kadunud.

      Mees kloppis käed tuhast puhtaks ja istus diivanile naise kõrvale, kes oli oma jalad patjadele sättinud, paistetanud pahkluud vaheliti sättinud ja dr Spocki raamatu kõhule toetatud. Raamatusse süvenenud naine limpsas iga kord enne lehekülje pööramist hajameelselt oma nimetissõrme otsa. Ta käed olid saledad, sõrmed lühikesed ja tugevad ning naine surus lugedes hambad keskendunult kergelt alumisse huulde. Mees tundis teda vaadates armastuse- ja imetluselained: see oli tema naine, see oli nende laps, kelle sündimise tähtaeg oli kolme nädala kaugusel ja kes pidi niisiis peagi ilmale tulema. Nende esimene laps. Nad olid vaid aasta aega abielus olnud.

      Naine tõstis naeratades pilgu, kui mees teki ta jalgade ümber sättis.

      „Tead, ma olen mõelnud, kuidas see tunduda võiks,” ütles naine. „Ma räägin ajast enne sündimist. Nii kahju, et me ei mäleta sellest mitte midagi.” Ta tegi oma hommikumantli eest lahti ja kergitas kampsunit, mida ta selle all kandis, tuues lagedale ümmarguse ja melonina kõva kõhu. Naine libistas käega üle selle sileda pinna; tulevalgus mängles ta nahapinnal ja heitis juustele punakuldset helki. „Mis sa arvad, kas seda võiks võrrelda suure laterna sees olemisega? Raamatus kirjutatakse, et valgus tungib läbi mu naha ja laps suudab seda juba näha.”

      „Ma ei oska,” vastas mees.

      Naine hakkas naerma. „Kuidas siis nii?” tahtis ta teada. „Sina oled ju arst.”

      „Ma olen kõigest ortopeed,” tuletas mees meelde. „Ma võiksin sulle loote liikmete luustumise mustrist rääkida, aga see on ka enam-vähem kõik.” Mees kergitas naise sinises sokis jalga, mis oli ühekorraga habras ja tursunud, ning hakkas hellalt masseerima ta naha alla peidetud tugevat kannaluud, jalalabasid ja varbalülisid ning avanevat lehvikut meenutavaid tihedalt paiknevaid lihaseid. Naise hingamine täitis vaikset tuba, ta jalalabad soojendasid mehe pihkusid ning mees kujutles vaimusilmas ta luude täiuslikku ja salapärast sümmeetriat. Naine mõjus oma raseduses ühtaegu kauni ja haprana, läbi valge naha kumasid vaevumärgatavalt peened sinakad sooned.

      Rasedus oli kulgenud suurepäraselt, ilma igasuguste meditsiiniliste piiranguteta. Ja sellele vaatamata polnud mees suutnud mõnel viimasel kuul naisega magada. Ta tundis selle asemel endas soovi naist kaitsta, treppidest üles kanda, tekkidesse mähkida, vanillikastmega toita. „Ma ei ole invaliid,” protesteeris naine iga kord naerdes. „Ma ei ole mingi murult leitud udusulis linnupoeg.” Ja sellele vaatamata tundis ta end mehe tähelepanelikkusest meelitatuna. Mõnikord ärkas mees üles ja lihtsalt vaatas oma magavat naist: silmalaugude võbelust, rinna aeglast ja ühtlast liikumist, kõrvale heidetud kätt, mis oli nii tilluke, et kadus mehe omasse täielikult ära.

      Naine oli mehest üksteist aastat noorem. Mees oli teda esimest korda näinud pisut rohkem kui aasta tagasi, kui naine ühel hallil laupäeval, mil mees parasjagu lipse ostmas oli, kesklinna kaubamaja eskalaatoriga üles sõitis. Mees oli kolmkümmend kolm aastat vana ja hiljaaegu Kentuckysse Lexingtoni kolinud, naine oli rahvahulgast nägemusena esile kerkinud, blondid juuksed elegantseks šinjooniks kammitud, pärlid kaela ümber ja kõrvades sillerdamas. Seljas oli naisel tumeroheline villane mantel ning ta nahk oli klaar ja kahvatu. Mees astus läbi inimsumma ülespoole trügides eskalaatorile, üritades naist mitte silmist kaotada. Naine läks neljandale korrusele, pesu ja suka-sokiosakonda. Kui ta naisele tihedalt pehmelt