käes nagu jalgpalli, nägu allapoole suunatud, ja patsutas teda seljale, kuni laps nutma hakkas. Siis pööras ta lapse näoga enda poole.
Beebi õrna nahka kattis lootevõie ning ta keha oli looteveest ja verest libe. Sinised silmad olid hägused, juuksed süsimustad, kuid mees pani seda kõike vaevu tähele. Tema nägi vaid neid eksimatuid tunnuseid, otsekui naerdes ülespoole pööratud silmanurki, kolmandat silmalaugu, lamedat nina. Klassikaline juhtum, meenusid mehele ta õppejõu poolt aastate eest sellesarnast last läbi vaadates öeldud sõnad. Mongoloid. Kas te teate, mida see tähendab? Ja arst, kes kohusetundlikult kõik õpikust meelde jäänud sümptomid ette luges: langenud lihasjõudlus, kasvu kängumine ja mahajäämus vaimses arengus, võimalikud südameprobleemid, varane surm. Professor oli noogutanud ja oma stetoskoobi lapse siledale paljale rinnale surunud. Vaene väike. Nad ei saa teha midagi peale tema puhtana hoidmise. Nad peaksid ennast säästma ja ta hooldekodusse andma.
Arst tundis, kuidas ta ajas tagasi viidi. Ta õde oli sündinud südamerikkega ning väga aeglaselt kasvanud; tal jäi pidevalt hing kinni ja ta hakkas iga kord joosta üritades hingeldama. Nad olid palju aastaid, kuni esimese reisini Morgantownis asuvasse kliinikusse, tema probleemist teadmatuses olnud. Nüüd nad siis teadsid ja teha polnud neil midagi. Kogu poisi ema tähelepanu oli kulunud tütrele, kes sellegipoolest kaheteistkümne aasta vanusena suri. Arst ise oli tookord olnud kuueteistkümneaastane, juba teel Pittsburghi, meditsiiniteaduskonna ja praeguse elu poole. Kuid ta mäletas sellegipoolest oma ema leina sügavust ja suurust, seda, kuidas naine igal hommikult mäkke, hauakünkale jalutas, käed ilmastikuolude tõrjumiseks rinnale vaheliti põimitud.
Õde seisis mehe kõrval ja uuris last.
„Mul on nii kahju, doktor,” ütles naine.
Mees hoidis last süles, unustades, mida ta järgmisena tegema peaks. Lapse tibatillukesed käed olid täiuslikud. Kuid tühimik ta suure ja ülejäänud varvaste vahel mõjus puuduva hambana ja tähelepanelikumalt lapse silma vaadates nägi ta seal Brushfieldi tähne, mis ta iiristest tibatillukeste ja silmatorkavatena vastu vaatasid. Ta kujutas endale ette pisitüdruku südant, ploomisuurust ja väga suure tõenäosusega defektiga, ning mõtles nii hoolega värvitud lastetoale, pehmetele loomadele ja üksikule voodile. Ta mõtles oma naisele nende erksa loori taha peitunud maja ees seismas ja ütlemas: Meie maailm ei saa enam kunagi endine olema.
Lapse käsi riivas tema oma ja mees võpatas. Ta hakkas tahtmatult tavapäraseid toimingud sooritama. Ta lõikas läbi nabanööri ning kontrollis lapse südant ja kopse. Kogu selle aja mõtles ta lumele, kraavi vajunud hõbedasele autole, tühjas kliinikus valitsevale sügavale vaikusele. Hiljem, kui ta selle öö peale tagasi mõtles – ja ta tegi seda sageli, hetkedel, mille ümber koondus kõik muu –, siis mäletas ta just ruumis valitsenud vaikust ja väljas vääramatult langevat lund. Vaikus oli nii sügav ja kõikehõlmav, et ta tundis end heljumas uutesse kõrgustesse, selle ruumi kohale ja sellest väljapoole, kus ta sadava lumega üheks sai, ruumis lahti rulluv stseen toimus ühes teises elus, elus, kus ta oli vaid juhuslik pealtvaataja, nagu oleks tegu stseeniga, mida ta mööda pimedat tänavat jalutades vilksamisi läbi soojalt valgustatud akna silmanud oli. Just seda lõputu ruumi tunnet ta mäletaski. Kraavi sõitnud arst ja tema enda maja kuskil kaugel põlevate tuledega.
„Hea küll. Tehke ta, palun, puhtaks,” ütles mees lapse kerget kogu õe sülle andes. „Aga las ta olla teises toas. Ma ei taha, et mu naine sellest teada saaks. Vähemalt mitte kohe.”
Õde noogutas. Ta kadus ja tuli siis tagasi, et mehe poeg kodust kaasa võetud beebikorvi tõsta. Sellel hetkel keskendus arst platsentade väljutamisele; need eemaldusid probleemideta, tumedad ja tihked, mõlemad väikese taldriku mõõtudes. Kahe munaraku kaksikud, poiss ja tüdruk, üks silmanähtavalt täiuslik ja teine, kelle iga keharakku märgistas lisakromosoom. Millised olid sellise olukorra tekkimise tõenäosused? Ta poeg lamas korvis, vehkis aeg-ajalt kätega, mis liikusid sujuvalt ja juhuslikult, meenutades vete kiiret loksumist üsas. Mees süstis naisele uinutit ja asus seejärel ta lahkliha kokku õmblema. Väljas oli koidik saabumas ja akende taga hakkas valgeks minema. Ta jälgis oma käte liikumist, mõeldes, kui kenasti pisted välja tulid, niisama pisikesed nagu naise enda tehtud, korralikud ja ühtlased. Naine oli terve tekisiilu lahti harutanud üheainsa, mehele nähtamatu vea pärast.
Kui arst oli lõpetanud, leidis ta õe ooteruumis kiiktoolis istumas, pisitüdruk süles. Naine vaatas arstile sõnagi lausumata otsa ja tollele meenus õhtu, mil õde oli teda magamas jälginud.
„On üks koht,” ütles mees nime ja aadressi ümbriku tagumisele küljele kirjutades. „Mulle meeldiks, kui te ta sinna viiksite. Mõistagi siis, kui on valgeks läinud. Ma väljastan sünnitunnistuse ja annan teie tulekust teada.”
„Aga teie naine,” tuletas õde meelde ja mees kuulis sellest kaugest kohast, kus ta parasjagu viibis, naises hääles üllatust ja hukkamõistu.
Mees mõtles oma kahvatule ja kõhnale õele, kel olid hingamisraskused, ja oma emale, kes pisaraid peita üritades näo akna poole pööras.
„Kuidas te aru ei saa?” küsis mees leebelt. „Sel vaesel lapsel on tõenäoliselt tõsine südamerike. Surmaga lõppev. Ma üritan meid kohutavast leinast säästa.”
Mehe hääles kõlas veendumus. Ta uskus oma sõnu. Õde istus ja vahtis teda, näol üllatunud, kuid muus osas läbitungimatu ilme, sellal kui mees tema nõustumist ootas. Oma selle hetke meeleseisundis ei tulnud mehele pähegi, et naine võiks midagi muud öelda. Ta ei osanud endale ette kujutada, nagu ta samal öösel hiljem ja paljudel eelolevatel öödel tegi, mismoodi ta kõik löögi alla seab. Selle asemel tekitas õe aeglus temas pahameelt ning ta tundis järsku tohutut väsimust ja tuttavlik kliinik ta ümber mõjus järsku nii võõrana, nagu viibiks ta unenäos. Õde takseeris teda oma siniste silmadega, millest ei olnud võimalik midagi välja lugeda. Mees ei pööranud pilku kõrvale, vaid vaatas talle vankumatult otsa ning viimaks naine noogutas; see liigutus oli nii põgus, et jäi peaaegu märkamatuks.
„Lumi,” pomises maha vaatav õde.
Aga keskhommikuks hakkas torm vaibumise märke näitama ja vaiksest õhust murdis läbi kaugete lumesahkade mürin. Mees vaatas läbi akna, kuidas õde lume oma siniselt autolt maha pühkis ja minema, pehmesse valgesse maailma sõitis. Laps oli tema kõrvalistmel, tekkidega vooderdatud kastis peidus ja magas. Arst vaatas, kuidas auto tänavale pööras ja silmist kadus. Siis läks ta tagasi ja istus oma perekonna juurde.
Ta naine magas, kuldsed juuksed padjal laiali. Ka arst tukastas aeg-ajalt. Ärgates heitis ta pilgu tühjale parkimisplatsile, vaadates, kuidas teisel pool tänavat korstnatest suitsu kerkib, ja öeldavaid sõnu ette valmistades. Et see ei ole kellegi süü, nende tütar on heades kätes, koos teiste omasugustega, pideva hoole all. Ja selline lahendus on nende kõigi jaoks parim.
Hilisel hommikul, kui lumesadu viimaks lakanud oli, hakkas poeg näljast nutma ja naine ärkas.
„Kus laps on?” küsis ta ennast küünarnukkidele toetades ja juukseid näo eest kõrvale lükates. Mees hoidis nende poega süles, laps oli soe ja kerge ning ta istus naise kõrvale ja sättis beebi talle sülle.
„Tere, mu kullake,” ütles mees. „Vaata meie imeilusat poega. Sa olid väga vapper.”
Naine suudles lapse otsaesist, tegi siis oma hommikumantli eest lahti ja asetas lapse rinnale. Poeg haaras kohe rinna suhu, naine vaatas mehe poole ja naeratas. Mees võttis ta vaba käe pihku, meenutades, kui kõvasti naine oli oma sõrmeluude mustrit ta ihusse vajutades tema külge klammerdunud. Ta meenutas, kui väga ta oli tahtnud oma naist kaitsta.
„Kas kõik on korras?” küsis naine. „Kallis? Mis lahti on?”
„Me saime kaksikud,” sõnas mees aeglaselt, mõeldes tumedatele juuksepahmakatele, tema kätel vingerdavatele libedatele kehadele. Ta silmadesse kerkisid pisarad. „Poiss ja tüdruk.”
„Oh,” ütles naine. „Väike tüdruk ka? Phoebe ja Paul. Aga kus ta siis on?”
Ta sõrmed on nii haprad, mõtles mees, nagu väikese linnu luud.
„Mu kullake,” alustas mees. Ta hääl murdus ja nii mitu korda harjutatud sõnad olid