Armastuse tähtsus. Барбара Картленд

      Originaali tiitel:

      Barbara Cartland

      The Importance of Love

      2007

      Kõik õigused käesolevale väljaandele on seadusega kaitstud. Kogu raamatut või ükskõik millist osa sellest ei ole lubatud reprodutseerida, paljundada ega levitada ükskõik millisel viisil või milliseks otstarbeks ilma autoriõiguse valdaja kirjaliku loata.

      Kõik selles teoses olevad tegelased ja olukorrad on välja mõeldud ega ole seotud ühegi reaalse inimese ega sündmusega.

      Kaane kujundanud Reet Helm

      Toimetanud Reet Piik

      Korrektor Inna Viires

      © 2007 by Cartland Promotions.

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11289

      ISBN (PDF) 978-9949-84-337-4

      ISBN (ePUB) 978-9949-84-540-8

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      „Kui minult 12-aastaselt küsiti, mis on elus kõige olulisem, vastasin ma kõhklemata – ARMASTUS. Hetkel olen ma 90-aastane, kuid pole kunagi seda arvamust muutnud ja enam ei muuda ka!”

      Barbara Cartland

      Esimene peatükk. 1901

      „Lähme, tädi Edith,” sosistas Luella Ridgeway, kui nad lifti sisenesid, samal ajal jälgides, kuidas hotelliteener nende kohvritega maadles. „Me peame kiirustama.”

      Hotelliteener kohendas ähkides kaenlas olevat kohvrit mugavamasse asendisse. Ta ei suutnud mõista, kuhu inglise daamid sellisel varajasel kellaajal kiirustasid.

      „Luella,” lausus krahvinna Ridgeway end neiu kõrvale lifti pressides. „Kas sa padja alt oma ööriided võtsid ära? Ma loodan, et sa seda kena siidöösärki maha ei unustanud.”

      „See on pruunis kohvris,” vastas Luella ohates, kui lift aeglaselt allapoole liikuma hakkas.

      Liftiuste avanedes sisenesid nad õõvastavalt vaiksesse vestibüüli. Nad nägid vaid ööportjeed ja ühte registraatorit.

      Krahvinna kõndis enesekindlalt leti juurde ja küsis selges prantsuse keeles arvet.

      „Te lahkute, madam krahvinna?” uuris registraator.

      „Jah, ja ma oleksin teile väga tänulik, kui te ei avaldaks kellelegi infot meie siinviibimise ega ka meie sihtkoha kohta. Me soovime reisida salaja.”

„Bien sûr¹, madam krahvinna,” vastas registraator arvet ulatades.

      Krahvinna uuris hetkeks paberit läbi silmade ette tõstetud lornjeti ja võttis seejärel käekotist välja mitu suure väärtusega rahatähte. Luella seisis närviliselt tema selja taga, uurides ümbrust hirmunud pilgul.

      „Tädi, ma väga loodan, et see kohutav mees hotelli uksest sisse ei astu,” lausus ta pelglikult.

      „Ära muretse,” vastas krahvinna. „Ma kuulsin, kuidas ta mõni tund tagasi hilisemaks ajaks endale kasiino ette tõlla tellis – ta on veel tükk aega hõivatud. Ta mängib, kuni kapital otsas.”

      „Ma väga loodan,” pomises Luella käega kübara alt valla pääsenud heledat juuksesalku tagasi lükates. Ta kahvatusiniste pärani silmade pupillid olid hirmust laienenud. Armsa südamekujulise näoga neiu alahuul võbeles ja kogu tema õbluke olek tekitas tunde, nagu ta oleks ebamaine olend, kelle jumalad ise on maa peale saatnud.

      Just tema ebaharilik välimus oligi talle häda kaela toonud. Alates hetkest, mil ta Frank Connollyt ühes Monte Carlo hotellis kohtas, oli raske mehest lahti saada.

      „Nende majanduslikes raskustes närukaeltega on alati sama lugu,” oli tädi öelnud, kui Luella talle kurtis, et on väsinud mehe pidevast soovimatust tähelepanust. „Ta vaatab sind ja kuigi soovib meeletult omada ka sinu ilu, näeb ta sinus vaid varandust, mis teda avalikust häbist päästaks. Ta peab teadma, et sa oled suurte rikkuste pärija, rääkimata veel minu Šotimaa valdustest, mille sa minu lahkudes endale saad.”

      „Oi, tädi, ära seda mitte mainigi! Mind ei huvita su raha mitte üks raas, kuigi pean tunnistama, et armastan su lossi väga.”

      „Ja ühel päeval saab see sinu omaks,” oli krahvinna talle vastanud.

      Ja nüüd, kuu aega hiljem, olid nad sunnitud hotellist hotelli põgenema, Frank Connolly lakkamatult nende kannul.

      Lõpuks, pärast kohutavat nädalat Pariisis, mil mees lubas endalt elu võtta, kui Luella ei nõustu temaga kohe abielluma, otsustasid nad Inglismaale suunduda ja naasta Šoti valdustesse Perthshire’is.

      Tädi Edith võttis käekoti kaenlasse ja järgnes hotelliteenrile väljas ootava tõlla suunas, nii et ööportjee ruttas neile ust avama.

„Bon voyage², madam krahvinna, preili Ridgeway,” lausus mees kummardades. „Kas külastate meid peagi uuesti?”

„Tõenäoliselt mitte,” vastas krahvinna kõrgilt. Seejärel pöördus kutsari poole ja lausus kiirustades: „Depechez-vous, monsieur. La Gare Saint Lazare, s’il vous plait.³”

      Kui mõlemad naised ja nende pagas turvaliselt tõllas olid, sööstis sõiduk ettepoole ja Luella ohkas kergendatult.

      Ta teadis, et tädil on õigus. Frank Connolly istub mängulauas varaste hommikutundideni ja selleks ajaks sõidavad nad juba Doveri sadamasse suunduvas rongis.

      Mööda Pariisi tänavaid kihutades nõjatus Luella vastu istme seljatuge ja mõtles Šotimaast.

      Sellest oli juba terve aasta, kui ta viimati Briti pinnal astus, ja ta ootas pikisilmi sinna naasmist.

      „Doveris me pikalt ei viibi,” ütles tädi Edith jaama jõudes. „Ma tean ühte diskreetset hotelli Hastingis, kus saame rahulikult enne edelasse suundumist peatuda.”

      „Edelasse!” hüüatas Luella. „Kas me ei lähegi Londonist edasi Invernessi rongiga? Ma nii ootasin poodide ja vaatamisväärsuste külastamist.”

      „Ei,” kinnitas krahvinna vaikselt oma sõnu. „London on esimene koht, kust Connolly meid otsima hakkab. Me kavaldame ta üle, põigates kõigepealt Cornwalli ja sealt hakkame põhja poole liikuma alles siis, kui olen veendunud, et õhk on puhas.”

      „Miks just Cornwall, tädi?”

      „Üks mu väga hea sõber, keda ma pole juba aastaid näinud, elab Bude’i lähistel. Ma kirjutasin juba talle, et oleme tulemas. Frank Connolly taolist meest on raske maha raputada – nagu meeleheitel mehi ikka. Ma ei saa rahu enne, kui oleme laevas ja ma olen veendunud, et teda pardal pole.”

      Jaama saabudes avas kutsar neile ukse ja Luella nägi pagasikäruga portjeed nende poole kiirustamas.

      „Jah, mida rutem me Calais’sse jõuame, seda parem,” nõustus Luella kärule järgnedes. „Ma loodan südamest, et oleme Frank Connolly lõplikult maha raputanud.”

      „Hea küll, Kennington, näidake kaarte.”

      Punaste juuste ja kenasti pöetud vuntsidega mees tõmbas sigarist tugeva mahvi, hoides kaarte näo lähedal, nii et suits nende tagant lae poole kerkis. Tema vastas istuv David, vikont Kennington, ohkas ja viskas kaardid lauale.

      „Seitsmete paar,” lausus ta põlglikult, kui kaasmängija laua keskel olevat müntide ja rahatähtede hunnikut enda poole tõmbas. „Mina olen väljas, vanapoiss.”

      „Mida, te lõpetate?”

      „Kahjuks küll, Chalmers,” ohkas vikont Kennington end toolil sirgu ajades. Ta silus käega tumedaid tihedaid juukseid ja sirutas oma pikad lihaselised käed välja.

      Kohendamata lõdvalt kaelas olevat lipsu, kogus ta väikese mündihunniku kokku. Seejärel tõusis ta püsti