sind naiseks võtta!”
Lejli vaatas mind hämmastunult vaikides. Siis läks ta näost punaseks ning küsis:
„Aga mida sa teed, kui see juhtub?”
Jah, mida ma siis teen? Kui raskeid küsimusi ta esitab! Ma ei tea praegugi, mida teha – mis veel siis, kui see juhtub. Oh Jumal! Kui keeruline asi on armastus! Keerulisem kui aritmeetika ja geomeetria… Ma ei teadnud, mida vastata. Ma ütlesin:
„Jumala eest, mitte midagi… See tähendab…”
Lejli vaatas mulle viivuks otse silma, puhkes äkitselt nutma ning tõttas nuuksudes kodu poole. Enne kui ma oleksin jõudnud midagi ütelda, oli ta ukse taha kadunud.
Mida ma peaksin nüüd tegema?… Kui ma saaksin ka nutta. Aga ei! Ma ei tohi nutta. Sellest peale, kui ma ilmale olin tulnud, kui ma veel rääkida ei osanud, sain hästi aru sõnade mõttest, mida ma igalt poolt kuulsin: „Sa oled poiss! Sul ei sobi nutta… Kas sa oled tüdruk, et nutad? Huu-huu… Kui poiss nutab, pole ta poiss, vaid tüdruk. Mine siis habemeajaja juurde, las ta lõikab sul sellesamusegi ära!”
Kui ma alumisse tuppa tagasi läksin ja lina üle pea tõmbasin, kõlasid mu kõrvus sõnad, mis ma oleksin pidanud Lejlile ütlema: „Ma tapan Puri nagu koera. Löön ta maha nagu marutõbise koera!”
Läksin vähehaaval hoogu ning kohkusin märgates, et räägin valjusti: „Kas ma olen surnud või, et lasen seda turakat sinu ligi? Sa oled minu oma! Sa oled mu armastus… Mitte keegi maailmas ei saa meid lahutada!…”
Isa vihane hääl tõi mind maa peale tagasi:
„Mis sa karjud, eesel? Kas sa ei näe, et kõik magavad?!”
Öö näis olevat lõputu. Hommikul läksin taas Maš Qasemi otsima. Aga kui ma teda nägin, oli ta tundmatuseni muutunud. Pahura näoga seisis ta, labidas käes, kraavi ääres sel kohal, kus algas meie osa aiast. Tuleb selgitada, et veekraav, mis sai alguse tänavalt, kulges kõigepealt onu Napoleoni aiaossa, sealt meie juurde ning lõpuks tõi vett sellesse ossa aiast, mis kuulus onu Kolonelile.
Ma otsisin veel sõnu, et Maš Qasemis kahtlusi äratamata küsida Lejli kohta, kui aeda tuli onu Kolonel. Pintsakut selga ajades tuli ta meie poole. Imestunult ja nördinult ütles ta:
„Mida see tähendab, Maš Qasem? Mu teenija ütles, et sa ei lasknud eile minu aeda vett!”
Maš Qasem vastas kuivalt, onu Kolonelile otsa vaatamata:
„Jah, härra, nii see oli.”
„Mida see tähendab? Mida tähendab „nii see oli”?”
„Miks ma peaksin valetama? Mina ei tea midagi.”
„Kuidas sa ei tea midagi? Sina ju panid vee kinni!”
„Küsige mu peremehe käest… Ma tegin, nagu kästi.”
„See tähendab, et agaa käskis vee kinni panna?”
„Küsige agaa enda käest. Mina ei tea midagi.”
Onu Kolonel, uskumata, et tema vanem vend oleks võinud sellise käsu anda, astus Maš Qasemi poole, et kiskuda tal labidas käest ning vesi uuesti jooksma lasta. Ent Maš Qasemi, kes seisis liikumatult nagu oma kohust täitev vahisõdur, näost sai ta aru, et asi on arvatust tõsisem. Maš Qasemini jõudmata peatus ta, pööras ümber ning suundus otseteed onu Napoleoni maja poole. Maš Qasem lausus täies rahus:
„Teadke, et teise patud nuheldakse teie kaela.”
See, mis toimus onu Napoleoni ja onu Koloneli vahel, jäi mulle saladuseks. Kuid peagi sain aru, et käsk sulgeda vesi meie maalapil – mille tõttu ka onu Kolonel jäi veest ilma – oli üks osa onu Napoleoni kättemaksust minu isale.
Hullemat karistust oleks olnud võimatu välja mõtelda. Neil aastail polnud veel veevarustust; veejagaja laskis linnajao veejuhtmest kord nädalas vee meie tänavale, ning meie täitsime oma veemahutid. Kui me ööpäeva jooksul vett ei varu, peame nädal aega ilma veeta olema, kuni uuesti meie kord tuleb.
Juba kaks päeva polnud ma Lejlid näinud. Ma nutsin isegi tema pisarates silmadele mõteldes, kuid kõik sagisid ümberringi, püüdes diplomaatiliste läbirääkimiste teel lahendada mu isa ja onu Napoleoni kokkupõrget, nii et tasahilju unustasin oma hingevaevad. Onu Koloneli veemahutis polnud enam tilkagi vett. Tema lilled ja viljapuud närbusid silmanähtavalt. Isa oli jonnakalt vait ega teinud katsetki protestida, sest meie perel vett veel oli ning isa ilmselt ootas, et onu Kolonel, kelle saatus oli meie omaga seotud, midagi ette võtab. Paar korda kuulsin läbi ukse vestluse katkeid: perekonnaliikmed palusid isa, et ta paluks onu Napoleonilt vabandust, aga isa jäi järeleandmatuks ja teatas, et kui onu ise ei palu vabandust ning endiselt sulgeb vee, siis on ta sunnitud politsei ja kohtu poole pöörduma. Politsei ja kohtu meenutamine ajas suguvõsa ärevile ning kõik hakkasid õiendama, et isa tahab meie aristokraatliku perekonna sajanditevanust väärikust jalge alla tallata. Isa aga tundis end kindlalt ega nõustunud onult vabandust paluma, vastupidi, ta koguni eeldas, et onu peab temalt avalikult vabandust paluma. Kõige selle keskel siplesime mina, vaene Lejli ning süütu onu Kolonel!
Reedel algas onu Koloneli majas arusaamatu askeldamine. Lootes näha Lejlid, läksin sinna. Lejlid polnud kusagil näha, ning lapsi ei lastud elutuppa. Kokkutulnud sugulastelt sain teada, et tegemist polnud tavalise külaskäiguga, vaid perekonnanõukogu kokkutulekuga. Tulid onu Napoleoni kaks ülejäänud venda. Tuli välisministeeriumis töötav Asadolla-mirza. Tulid onu õed. Tuli proua Aziz os-Saltane. Ühesõnaga – onu Koloneli juurde kogunes kümme-kaksteist inimest. Lapsed tunglesid esikus ja siseõuel.
Kui kuulsime, et oodati veel Šams Ali-mirzad, oli selge, et asi on tõsisest tõsisem. Šams Ali-mirza töötas kohtu-uurijana Hamadanis, kuid oli juba mõnda aega elanud Teheranis, nähtavasti uut kohta oodates.
Tund aega pärast seda, kui kõik kutsutud olid kohale jõudnud, kostis onu Koloneli sõbralik hääl: „Palun teid, lugupeetav… Astuge siiapoole, lugupeetav…“ Saime aru, et Šams Ali-mirza oli saabunud.
Ehkki meile oli kogu aeg toonitatud, et seista ukse taga ja kuulata on ebaviisakas, surusin ma kõrva vastu ust ning kuulasin teraselt. Tõepoolest oli mul rohkem kui teistel õigus teada, mis sünnib, sest kui täiskasvanutel olid kaalul vaid lilled ja puud, võib-olla ka perekonna üksmeel, siis mina võisin jääda ilma oma armastusest, ehk isegi elust!
Onu Kolonel pidas lühikese kõne perekonna ühtsuse eelistest ja hädadest, mida toob selle lagunemine, ning lõpetas sõnadega:
„Meie surnud isa pööraks end hauas ringi. Ma tegin kõik, mis võimalik, et säilitada meie vana suguvõsa ühtsust, paludes, vere maitse suus, et mu vanem vend ja mu õemees ära lepiksid, aga kumbki ei tahtnud teisele vastu tulla. Nüüd tahaksin, et te aitaksite mul säilitada meie sajanditevanuse perekonna püha ühtsust ega laseks politseil ja kohtul sellesse sekkuda.”
Ma ei näinud sel hetkel onu Koloneli nägu, aga tema erutatud hääl andis selget tunnistust armastusest, mida ta tunneb oma lillede ja viljapuude vastu.
Seejärel võttis sõna Šams Ali-mirza. Ta oli olnud kohtu-uurija uue kohtusüsteemi juurutamisest saadik ning ta oli veendunud, et ülekuulamine ja ristküsitlus lahendavad kõik probleemid, nii ühiskondlikud kui ka perekondlikud. Oma veenvas ja loogilises kõnes tegi ta järgmised ettepanekud: esiteks määrata kindlaks tüli tekitanud kahtlase heli päritolu, see tähendab, kas selle tekitas inimene või mõni ese; teiseks, kui kahtlase heli tekitas elusolend, siis uurida välja, kas see tuli sellest suunast, kus istus mu isa; kolmandaks, kui see tuli samast suunast, siis teha kindlaks, kas see tekitati tahtlikult või tahtmatult.
Kui enamik koosolijaid tõrkus sellise üksikasjalise juurdluse vastu, pani Šams Ali-mirza kaabu pähe ning teatas:
„Sellisel juhul, mu härrad ja prouad, lubage mul lahkuda.”
Välisministeeriumis töötaval Asadolla-mirzal oli kombeks hüüda: „Moment, moment!”, kui ta tahtis kaasvestlejaid kutsuda üles säilitama rahu ning mitte otsustama ennatlikult; hiljem sain ma teada, et tavalises keeles tähendas see hüüatus „Üks hetk!”. Kui Asadolla-mirza nägi, et