teenides umbes poole minu palgast, ning lasi vanematel kinni maksta oma autokindlustuse (ja ka auto), toetada end üüri maksmisel ning anda endale iga kord, kui ta nendega kohtus, sada dollarit, millele lisandusid veel hämmastavalt helded tšekid sünnipäevadel, hanukal1 ja mõnikord lihtsalt ka niisama. „Võta aeg maha,” oli Bruce mulle öelnud, kui laupäeva hommikuti varakult voodist välja lipsasin, et kirjutada valmis mõni lühilugu, minna tööle või saata New Yorgi ajakirjatoimetustesse päringuid. „Sa pead elu rohkem nautima, Cannie.”
Mõnikord tundus mulle, et Bruce’ile meeldib end kujutleda ühe Springsteeni esimese laulu peategelasena – vihase ja kirgliku üheksateistaastase romantikuna, kes mässab maailma ja eriti oma isa vastu, otsides tüdrukut, kes ta päästaks. Häda oli aga selles, et Bruce’i vanemad polnud andnud talle põhjust, mille vastu mässata – polnud nüristavat tehasetööd, karmi ja eelarvamuslikku isa ega ammugi mitte vaesust. Peale selle kestis Springsteeni laul ühes refrääni ja kõrvulukustava kitarrisoologa ainult kolm minutit ega arvestanud mustade nõude, pesemata riiete ja segamini voodiga, tuhande väikese hoolivust ja heatahtlikkust näitava teoga, mida suhte säilitamine nõudis. Minu Bruce aga eelistas purjetada läbi elu, mõtiskledes pühapäevase ajalehe kohal, suitsetades kvaliteetset kanepit, unistades suurematest lehtedest ja parematest ülesannetest, ilma et oleks nende saamiseks midagi teinud. Meie suhte alguses saatis ta Examinerile mõned väljavõtted oma töödest ja sai vastuseks napi „proovige viie aasta pärast uuesti”. Ta pistis vastuse kingakarpi ja me ei rääkinud sellest enam kunagi.
Kuid ta oli õnnelik. „Pea tühi, ma ei hooli,” laulis ta mulle, tsiteerides Grateful Deadi, ja mina sundisin end naeratama, mõeldes, et minu pea polnud kunagi mõtetest tühi ja kui see peakski kunagi juhtuma, siis läheks see mulle kindlasti korda.
Ja mida oli kogu see rabelemine mulle toonud, mõtisklesin ma, rüübates kausist alkoholisegu. Mis tähtsust sel nüüd oli. Ta ei armastanud mind enam.
Ärkasin südaööl, ilastades oma diivanile. Mu pea kõmises. Siis sain aru, et koputati hoopis uksele.
„Cannie?”
Ajasin end istuli, võttes hetke, et aru saada, kus mu käed ja jalad on.
„Cannie, tee kohe uks lahti! Ma olen sinu pärast mures.”
Mu ema. Issand, ei.
„Cannie!”
Tõmbasin end diivanil kerra, meenutades, et ema oli mulle hommikul, umbes miljon aastat tagasi helistanud ning öelnud, et tuleb Gay Bingo õhtuks linna ja et nad astuvad Tanyaga läbi, kui üritus lõppenud on. Tõusin püsti, lülitasin halogeenlambi võimalikult vaikselt välja, mis tegelikult polnud üldse nii vaikselt, sest mul õnnestus lamp ümber ajada. Nifkin ulgus ja niheles tugitoolil, vahtides mulle noomivalt otsa. Ema hakkas uuesti koputama.
„Cannie!”
„Mine ära!” hüüdsin ma vaikselt. „Ma olen... alasti.”
„Ei ole sa midagi! Sa kannad oma tunkesid ning jood tekiilat ja vaatad „Helisevat muusikat”.”
Kõik oli tõsi. Mida on mul öelda? Mulle meeldivad muusikalid. Eriti meeldib mulle „Helisev muusika”, kõige rohkem see koht, kus Maria võtab von Trappi emata jäänud lapsed äikesetormi ajal oma voodisse ja laulab neile laulu „Minu lemmikud”. See nägi välja nii mõnus ja turvaline, nagu minu perekond kunagi ammu lühikest aega oli olnud.
Kuulsin ukse tagant summutatud arutelu – oma ema häält ja siis veel teist, madalamat, umbes nagu läbi kruusa filtreeritud Marlboro sigaret. Tanya. See, kes lahases käega krabijalga oli söönud.
„Cannie, tee uks lahti!”
Ajasin end vaevaliselt istuli ja loivasin vannituppa, kus panin tule põlema ning vaatasin ennast, hinnates oma olukorda ja välimust. Pisaratest määrdunud nägu, olemas. Helepruunid vasekarva triipudega juuksed, mis lõigatud bob-soengusse ja lükatud kõrva taha, samuti olemas. Ei mingit jumestust. Lõualotihakatis, noh, tegelikult siiski päris lõualott. Täidlased põsed, ümarad ja längus õlad, DD-suuruses rinnad, töntsakad sõrmed, jämedad puusad, suur tagumik, võdiseva pekikihi all korralikult lihaselised reied. Mu silmad tundusid eriliselt väikesed, nagu üritaksid end näkku ära peita, ja neis oli midagi himurat, näljast ja meeleheitlikku. Need olid Martha viinamarjaistanduse Menemsha sadama ookeani värvi, ilusad viinamarjarohelised. Minu kõige ilusam osa, mõtlesin ma kurvalt. Ilusad rohelised silmad ja hapu, vildakas naeratus. „Nii kaunis nägu,” oli mu vanaema mul lõuast kinni võttes öelnud, siis pead raputanud ja ülejäänu ütlemata jätnud.
Ja siin ma nüüd olin. Kahekümne kaheksa aastane, kolmekümnes juubel silmapiiril terendamas. Purjus. Paks. Üksi. Armastuseta. Ja mis kõige hullem, ma esindasin klišeed, olin Ally McBeal ja Bridget Jones ühes isikus, kaaludes arvatavasti sama palju kui nemad kahekesi kokku, ja mu ukse taga prõmmisid kaks lesbit. Leidsin, et kõige parem oleks end kappi peita ja surnut teeselda.
„Mul on võti,” ähvardas ema.
Rabasin tekiilakausi Nifkinilt ära. „Oota!” hüüdsin ma. Tõstsin lambi püsti ja paotasin ust. Ema ja Tanya vaatasid mulle otsa, mõlemal L.L. Beani kapuutsiga dressipluusid seljas ja murelik näoilme ees.
„Kuulge,” ütlesin ma. „Minuga on kõik korras. Olen lihtsalt unine, nii et lähen magama. Räägime sellest homme.”
„Kuule, me nägime seda Moxie artiklit,” lausus ema. „Lucy tõi selle meile lugeda.”
Tänan sind, Lucy, mõtlesin mina. „Minuga on kõik korras,” ütlesin uuesti. „Korras, korras, korras, korras.”
Ema, kes hoidis käes bingo tindipliiatsit, näis selles kahtlevat. Tanya nägi välja nagu alati, et tahaks suitsu, jooki ja seda, et mina ja mu õde-vend poleks kunagi sündinud, nii et ta võiks mu ema üleni endale saada ning koos temaga Northamptoni kogukonda kolida.
„Kas helistad mulle homme?” küsis ema.
„Helistan,” vastasin mina ja panin ukse kinni.
Mu voodi tundus nagu oaas keset kõrbe, liivariba tormisel merel. Sööstsin selle poole ja viskusin pikali, käed-jalad laiali, nagu XL-suuruses meritähel, kes on voodikattele naelutatud. Armastasin oma voodit – ilusat helesinist suletäidisega voodikatet, pastellroosasid linu ja eredavärvilist padjakuhja – seal oli lillat, oranži, helekollast ja kreemikat värvi patju. Armastasin Laura Ashley voodirüüse ja punast villatekki, mis oli mul plikapõlvest saati olnud. Voodi, mõtlesin ma, on ainus, mis mulle jäänud on, samal ajal ühines minuga Nifkin ja ma vaatasin lakke, mis ähvardavalt keerles.
Soovisin, et ma poleks Bruce’ile kunagi aja mahavõtmisest rääkinud. Et ma poleks temaga kunagi kohtunud. Et oleksin tol ööl edasi jooksnud ja mitte selja taha vaadanud.
Soovisin, et ma poleks ajakirjanik. Tahtsin, et minu tööks oleks muffinite küpsetamine pagariäris, kus mul tuleks ainult mune lahti lüüa, jahu mõõta ja vahetusraha otsida, keegi ei kiusaks mind ja minu paks keha oleks lausa ootuspärane. Iga rasvavoldike ja tselluliidimügarake oleks kui tõend mu küpsetiste imetabasuse kohta.
Soovisin, et oleksin võinud kohad vahetada tüübiga, kes hoidis käes võileivakandikut kirjaga „Värske suši” ja kõndis lõunaajal mööda Pine’i tänavat, jagades World of Wasabi sušikuponge. Tahtsin, et oleksin tundmatu ja nähtamatu. Võib-olla koguni surnud.
Kujutlesin end vannis lebamas, peeglile kirjakest kleepimas ja žiletiga randmeid lõikumas. Siis kujutasin ette, kuidas vinguv ja segaduses Nifkin vanniserva kraabib ega mõista, miks ma ei tõuse. Ja ma kujutlesin oma ema, kes peab mu asju sorteerima ning leiab mu ülemisest kummutisahtlist üsna kapsaks loetud Best of Penthouse Lettersi erootikaajakirja ja roosad karvased käerauad, mille Bruce mulle valentinipäevaks oli kinkinud. Lõpuks aga kujutlesin, kuidas meedikud üritavad mu surnud ja märga keha kolmest trepist alla toimetada. „On vast suur,” kujutlesin ma üht neist ütlemas.
Olgu. Enesetapp jääb ära, mõtlesin ma, pöörates end voodikattel ja kohendades oranži patja oma pea all. Ahvatlevad