Rusikaga koputamisel kõmises palk õõnsalt. Käsi leidis taskust noa – vajutamisel kadus pool selle tera rohekasse pinda. „Võrdlemisi pehme,“ nentis Peeter endamisi. Veel hetke mõelnud, pöördus ta otsustavalt tagasi.
„Kas saab üle?“ Noormehe kauasest äraolekust oli tüdruk rahutuks muutunud.
„Nähtavasti pole teist võimalust – peab saama!“ püüdis Peeter muretult vastata. „Aga teid palun mulle jalgsi järele tulla.“ Tüdruku küsivat pilku nähes selgitas ta: „Saate aru – iga liigne gramm on kurjast.“
Tüdruk ronis sõnatult välja. Öö niiskus tundus jahedana ja kastese rohu puudutus vastu sääri kutsus esile külmavärinad. Lõdisedes peitis ta käed mantlivarrukaisse.
Mootor käivitus ja pikkamööda hakkas auto liikuma, lähenedes põdurale sillale. Ja alles nüüd, nähes, et juht oli jätnud omapoolse kabiiniukse avatuks, taipas tüdruk, miks teda maha jäeti. Risk oli nähtavasti liiga suur ja tütarlast valdas äkki hirm. „Ärge minge!“ Pimedas komistades jooksis ta autole järele. Ent mootorimürin mattis ta hääle ning auto roomas juba sillale. Tüdruk toetus tõkkepostile, jälgides hinge kinni pidades üksisilmi, kuidas auto aeglaselt edasi liikus. Nüüd toetus kindlale maale vaid järelvankri viimane rattapaar, veel meeter – ja sild pidi kandma kogu automürakat. Võpatades kuulis tüdruk, kuidas silla sisemuses midagi tumedalt raksatas, kuid auto jätkas kindlalt oma teekonda. Enam polnud palju jäänud sõita. Veel kümme – viis – kaks meetrit! Tüdruk tundis, kuidas hirm temas andis maad vaimustusele.
Mootori hääl kõrgenes, auto ronis sillalt kindlale maale ja peatus.
„Vastu pidas!“ Peeter jäi hetkeks rahuldunult istuma, süütas sigareti ja tõmbas mõne sõõmu.
Aga kui ei oleks pidanud? valdas teda tagantjärele hirm ja kujutluses viirastus murdunud sillatalade vahele liigendnoana kokkusurutud masin. „Rumalus oli riskeerida – poisikesetemp!“ sõitles Peeter ennast. Hea ikka, et hästi läks!
Aga kuhu jäi tüdruk? Pime, sillal on käsipuu murdunud ... Ta hüppas kabiinist välja, haaras taskulambi ja ruttas tagasi. Pilvedelt peegelduv välgukuma valgustas jällegi heledalt kogu ümbrust. Nagu nõiaväel kerkisid silme ette eemal tumeda müürina seisev metsatukk, jõeäärne niit üksikute lepapõõsastega ja heledama laiguna sillal käsipuule toetuv tüdruk.
Peeter astus sillale. Tütarlaps oli kummardunud käsipuu kohale ja vaatas üksisilmi alla vee poole, nagu tahaks ta mustavast pimedusest leida vastust teda vaevavatele küsimustele.
„Noh, võime jälle edasi sõita,“ sõnas noormees vaikselt.
Kõuekõmin muutus ähvardavaks – lähenes augustiöö äike.
4
See oli lausa paduvihm. Välgusähvatused muutusid järjest heledamaks ja mootorimüra ei suutnud enam summutada äikeseraksatusi. Vett voolas ojadena üle tuuleklaasi, edasi-tagasi tantsivad ruudupühkijad püüdsid tagajärjetult vaatevälja avardada.
Autole vastutormavate piiskade möllus eraldusid ainult laternate valgusevihud. Nähtavus muutus halvaks ja Peeter peatas masina. „Ootame pisut – las suurem sabin läheb mööda,“ ütles ta ja lülitas süüte välja. Mootori seiskumisel tekkinud vaikuses said kuuldavaks uued helid – vihm trummeldas kabiini katusel, tuulekeerised paiskasid vett klaasidele. Kõuekõmin kord lähenes, kord jälle kaugenes. Siis sähvatas välk lausa pimestavalt ja samas järgnes raksatus, mis oli tugevam kõikidest eelmistest. Tüdruk ehmus ja nihkus kaitset otsides Peetrile lähemale. „Jaa, see oli ligidal.“ Peeter püüdis tüdruku hirmu hajutada, rääkides rahulikult ja tavalise häälega. Kaaslane ei vastanud. Pead pööramata vaatas ta aknast välja, kartlikult oodates järgmist sähvatust. Ta oli nihkunud üsna lähedale ja peaaegu toetus noormehele, võpatades iga välgulöögi puhul. Tahtmatult pidi Peeter teda mõttes võrdlema hirmunud lapsega.
„Ärge kartke, meie pihta ta ei löö, tal on tähtsamatki teha!“ Hoolimata püüdest näida lõbus, ei suutnud temagi hääles maha suruda väikest alatooni. Mitte et ta oleks kartnud – ei, see oli midagi muud. Loodusjõudude keerises tundub inimene endale vahel väikesena.
„Kas te pole varem öist äikest näinud?“ Tüdruk raputas tummana pead. Muidugi, öist äikest oli ta näinud, aga linnas on see midagi muud ... Võid süüdata elektri, ümberringi on majad ja inimesed ...
Niisama järsku, kui vihm algas, see ka lõppes. Taevast langes vaid üksikuid hilinenud piisku ja vihma trummeldamisele järgnenud vaikus mõjus hämmastava kontrastina. Kõik, mis oli olnud mõned minutid tagasi, tundus nagu unenäona ja ainult üksikud kauged sähvatused ning nõrk kõuekõmin meenutasid möödunut.
„Tühjaks sadas,“ nentis Peeter optimistlikult.
Nüüd ärkas ka tüdruk nagu mingist lummusest. Taibanud, et istub noormehele väga lähedal, tõmbus ta häbenedes eemale ja üle hulga aja tuli temalt esimene lause: „... Ma tõesti kartsin ... See oli alles äike!“
Tuttavlikult käivitus mootor ja liikuma hakanud ruudupühkijad lükkasid klaasilt minema viimased piisad. Laternate süütamisel avanes Peetrile aga hoopis teistsugune pilt – savisele teepinnale olid jäänud suured loigud, kõikjal nirises üle tee ojakesi. Mõnikümmend minutit sadanud vihm oli niigi kehva teekatte läbi leotanud. Raskelt liikus masin paigast ja Peeter tundis kohkudes, et gaasile vajutamisel liikumine ei kiirene – tähendab, rattad libisevad!
Neetud mülgas ja tont teab, mis küll eespool tuleb! kirus Peeter mõttes ja ometi leidis aega vilksamisi kõrvale vaadata. Ka tüdruk jälgis pingsalt laternate valgusesse kerkivaid poriloike. Ta istus sirgelt, nagu tahtes oma hoiakuga kergendada auto liikumist.
Tee kulges läbi võsastunud karjamaa. Siia, lepiku vahele, olid kogunenud eriti suured veeloigud. Juba varem pehme pinnas, mida tihe lepistik tuule ja päikese eest varjas, oli muutunud vihma tõttu lausporiks.
Peetri laubalt nõrgus higi. Ainult pisut rohkem kiirust! anus ta mõttes, kuid samas tundis kiiruse vähenemist. Esimene käik! Mootor undas – ja hoolimata juhi pingutustest jäi suur terashall masin seisma.
„Kurat!“ See oli kõik, mis Peeter ütles. Kabiiniukse avamisel loksus astmelaua all vesi – paduvihm oli üle ujutanud kogu madala lepiku.
5
Tüdruk oli kõike toimunut seni jälginud vaikides ja ainult kooliplikalikult pihku surutud pöial tõendas, et ta kõigest hingest püüdis auto liikumisele kaasa aidata.
Midagi polnud teha. Masin jäi seisma.
„Kas ma saan kuidagi aidata?“ küsis ta nüüd ja sisimas mõtles õudusega, et äkki tuleb ka temal poole sääreni porisesse vette ronida.
„Esialgu mitte – niikuinii istume siin hommikuni.“ Noormehe vastus oli tujutu, sest tõepoolest ei paistnud omal jõul siit mülkast väljaronimine reaalsena. Ta kääris püksisääred üles ja kahlas läbi vee lepikusse, valgustades taskulambiga teed.
Kogunud tubli sületäie lepakaikaid, tiris Peeter need komistades ja põõsastesse takerdudes masina juurde. Paljad jalad vajusid vastikult porisse, sogase vee loksumine säärte ümber oli kõike muud kui meeldiv. Tükk tööd nõudis, et neid kaikaid kuidagimoodi rataste alla toppida. Porine vesi pritsis näole, auto küljed määrisid riideid ...
Nii, lõpuks oli midagi siiski ära tehtud. Mootor käivitus ja sisemise värinaga vabastas Peeter siduri. Masin nõksatas – ja jäi paigale. Veel kord proovis noormees ja tagajärg polnud parem – porised rattad libisesid samuti ka lepakaigastel.
„Kas oskate autot juhtida?“ pöördus Peeter äkki tütarlapse poole. Eitav pearaputus – tüdruk polnud kunagi arvanud, et seda võiks vaja minna, ja tema osa autosõitudes oli piirdunud ainult kõrvalistuja omaga.
„Mis me siis teeme – auto alla sobite te veel vähem.“ Need sõnad olid öeldud väikese üleolekuga ja tüdruk tundis end süüdlasena. Miks ta küll polnud